Teadusuuringute rakendamine poliitikas on natuke nagu muna ja kana küsimus. Nii sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski kui ka mõttekoja Praxis analüütik Jane Matt tõdesid arvamusfestivalil, et teadlased pole palju teinud selleks, et nende uuringutulemused oleksid sisendiks loodavatele poliitikatele. Samas märkis kultuuri- ja teadusajaloolane Aro Velmet, et akadeemia peab alati säilitama oma sõltumatuse.

„Olete te ministeeriumist kunagi küsinud, mida võiks lahendada mingite aastate jooksul?“ küsis sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski vastates küsimusele, kas ehk on poliitikud unustanud uuringute allikana ülikoolid, kus tehakse uuringuid iga päev.

Ossinovski selgitas, et on oma kahes ministriametis püüdnud ülikoolides tehtud tööd kaasata. Kui haridusministeeriumis õnnestub ehk paremini ministeeriumi ja pedagoogika üliõpilaste huvisid kattuma panna, sest ministeeriumis on tehtud 3-4 aasta arengukavad, siis sotsiaalvaldkonnas on asi keerulisem. Üks puudustest on just akadeemiapõhine.

Minister kirjeldas olukorda, kus ta kutsus appi probleemi lahendama äsja doktoritöö kirjutanud tudengi, paraku aga sai ta vastuseks, et tudengi töö ei olnud päris täpselt ministeeriumi probleemiga sarnane ja teise fookusega ning ilmselt poleks ka aega ministeeriumiga koostööks.

„Laiemat akadeemia ja ministeeriumide lähenemist võiks olla küll, aga info lihtsalt ei jõua [ühe grupi juurest teiseni],“ märkis ta.

Praxise riigivalitsemise programmi analüütik Jane Matt nõustub, et teadlased tõepoolest väga laias laastus pole palju teinud selleks, et nende uuringutulemused ka rakenduse leiaks.

„Diskussioon on hästi akadeemiakeskne, kus oodatakse, et keegi suurt tööd märkaks ja selle üle võtaks. Teadlasena on vastutus, kuidas sinu akadeemiline tekst muutuks reaalselt lahendatavaks ja sekkuvaks,“ sõnas ta ja möönis, et tõenäoliselt ei kehti see kõigi distsipliinide ja valdkondade kohta.

„Ülikooli töötajana ei tahaks ma ära unustada rolli sõltumatu üksusena,“ oponeeris eelneva peale kultuuri- ja teadusajaloolane Aro Velmet. Ta rõhutas, et just autonoomia ja mitte kellegagi seotus on see, mis annab ülikoolidele uurimisvabaduse ja uuringutele kvaliteedi.

„Akadeemia ülesanne pole anda vastuseid, vaid küsida uusi ja huvitavaid küsimusi, mille peal igapäevase poliitika tööl võib-olla ei tuldagi.“ Aro Velmet

„Akadeemia ülesanne pole anda vastuseid, vaid küsida uusi ja huvitavaid küsimusi, mille peal igapäevase poliitika tööl võib-olla ei tuldagi,“ ütles ta ja lisas, et vale oleks olukord, kus ülikoolid peavad ilmtingimata ootama ministeeriumite tellimustöid.

Infoühiskonnas, kus uuringuid ja andmeid on palju, on Jane Mati arvates suur roll neil organisatsioonidel ja agentidel, kes vahendavad teadustulemusi. Üha enam on ka vaja filtrit, mis aitaks mõista teadustöö väärtust ja eristada kvaliteedi rämpsust. Alustades sellest, et enne uuringutulemuste tõlgendamist on tehtud selgeks, kes on selle rahastanud.

Kuidas jõuab teadustulemus poliitikasse?

Arutelu juht ERRi teadusportaali Novaator ajakirjanik Marju Himma võttis debati kokku seostega: teaduspõhise poliitika eeldus on poliitiline tahe, mis omakorda taandab otsuste tegemise lõpuks väärtustele. See tähendab, et esiteks peavad poliitikud huvituma teadusuuringu tellimisest, aga tulemuste rakendamine võib sõltuda sellest, kas näiteks koalitsioon tahab parasjagu probleemi lahendada või mitte.

Ideaalis peaks olema nii: mõistetakse probleemi, otsitakse sellele lahendust, pakutakse välja mitu varianti ning neist analüüsitult parim lõpuks ka tehakse ära. Päris elu ei ole kindlasti selline.

Ideaalis peaks Ossinoski sõnul käima teaduse kaasamise süsteem järgnevalt: mõistetakse probleemi, otsitakse sellele lahendust, pakutakse välja mitu varianti ning neist analüüsitult parim lõpuks ka tehakse ära.

„Päris elu ei ole kindlasti selline. Ja see pole ilmtingimata halb,“ nentis Ossinovski. Tema sõnul on kindlasti põhjalikke uuringuid vaja nende seadusemuudatuste eel, mis muudavad väga paljude inimeste elu pika perioodi jooksul. Väiksemate muudatuste puhul oleks uuringute nõue ministri sõnul isegi kohati piirav sest annab võimaluse uuringute tellimise varjus venitada otsuste vastu võtmisega.

„Uuringute tellimine valitsuselt tähendab tahet midagi ära teha. Teine kord on see väga täpne [uuringuküsimus]. Näiteks on poliitiline kokkulepe [mingi muudatuse tegemiseks]. Siis tõesti tellitakse ka uuring, mis seda [poliitilise tahte kasu] võib kinnitada või mitte. Reeglina tehakse muudatus aga niikuinii ära,“ selgitas ta.

Minister möönis, et on olukordi, kus valminud uuring jääb ministeeriumis sahtlisse seisma, just eelmainitud poliitilise tahte tõttu – kas on võimalus muudatuse tegemiseks või mitte. „Mõni kord võetakse see hiljem kasutusse.“

Samas ei tohiks kehtida ühiskonnas arusaam, et kui uuringuga mingi järeldus leitakse, peab tulemuse kohe rakendama, märkis Jane Matt.

Lubadus rahastuseks?

Ossinovski kutsus üles eksperte rohkem sõna võtma ja julgelt juhtima tähelepanu ka sellele, kui on uuringuid, mis tõestavad, et tema tehtud valikud ei ole õiged. Päris kindlasti leiaks tema sõnul sotsiaalministeeriumist kohe tuge uuringud, mis aitaks leida lahendust, kuidas vähendada süstivate narkomaanide ja HIV-sse nakatanute hulka. Selline uuring ei jääks rakenduseta, usub Ossinovski.

Veel lahendusi?

„Tahaksin, et Eesti poliitikud ja ametnikud hakkaksid julgema eksida ja eksperimenteerida erinevate lahendustega,“ pakkus Jane Mitt välja lahenduse, kuidas süvendada tõenduspõhisust. Ka see, kui on teada, et miski ei toimi, on väärtuslik info, märkis ta „Poliitiline otsus on valmis enne, aga pigem peaks olema lahenduste osas julgem.“

„Peaksime saama üle valgustusaegsest müüdist, et teadus on ilmeksimatu,“ tahaks Aro Velmet näha mõtteviisi muutust. Teadusuuringud ei saa öelda millist alkoholipoliitikat teha – need asjad on seotud juba väärtustega, rõhutas Velmet.

Allikas: Ülikoolid pole suutnud oma teadmisi ministeeriumiteni viia, ERR