Rauno Vinni, valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Eile kinnitas valitsus „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi aastateks 2015–2019“. Tegevusprogramm on võimuleppe elluviimise plaan, mis sisaldab konkreetseid ülesandeid koos tähtaegade ja vastutajatega. Siiani oli valitsuse prioriteetide täitmise aluseks „100 päeva plaan“.

Kolmikliidu võimuloleku 100 päeva täitub alles juuli keskel, kuid kriitikavaba ei ole see aeg olnud. Vastupidi, vastuseis koalitsiooni tegevusele on olnud ägedam kui eelmise valitsuse puhul. Valitsus on sattunud olukorda, kus tegevusprogrammi vastuvõtmise hetkel on koalitsiooniparteide populaarsus kokku madalam kui Riigikogu opositsioonierakondadel. Madal reiting annab vastasrinnale ainult hoogu juurde – alles eile saatis keskerakondlane Kadri Simson peaministrile avaliku kirja, milles heidab valitsusjuhile ette soovimatust suurima opositsioonierakonnaga arutada valitsuse maksupaketti.

Opositsionääride ülesanne ongi koalitsiooni tegevust või tegevusetust arvustada. Kuid valitsust nahutavad ka koalitsiooni enda tipp-poliitikud. Ebatavaline on see, et näiteks sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski, reformierakondlane Rein Lang ja teisedki, on pidanud vajalikuks koalitsioonilepet muuta. Esimene kandideerib eeloleval nädalavahetusel sotside üldkogul erakonna juhiks ja teine valiti alles eelmisel pühapäeval Reformierakonna juhatusse. Seni on nii Sven Mikser kui ka Taavi Rõivas võimuleppe muutmist ebavajalikuks pidanud. Kuid küsimus, kas läbirääkimised tuleks uuesti avada või mitte, on õhus.

Veidi imelik ju on, kui vastvalminud tegevusprogrammi kohe muutma hakatakse. Milleks lõhkuda pärast raskeid läbirääkimisi saavutatud ja excelisse raiutud habrast tasakaalu? Teisalt, kas me peamegi leppima sellega, et ettenähtavas tulevikus realiseeritakse plaani, millega suurem osa valijad tegelikult päris rahul ei ole. Või ei ole rahul viisiga, kuidas valitsus oma eesmärke läbi surub. Võib-olla tuleks koalitsioonilepe ja tegevusprogramm ikkagi valijate ootustele ning eelarvelistele võimalustele vastavaks teha?

Olukorra mõtestamiseks võiks klassikalise poliitikakujundamise tsükli ära tükeldada ja vaadata, mis faasis võimuleppe elluviimine praegu on. Poliitikakujundamine koosneb probleemi sõnastamisest, eesmärgi seadmisest, alternatiivide kaalumisest, otsuse langetamisest ja elluviimisest ning tagasiside kogumisest. Seda loogikat kasutades toimus valimisdebatis üleüldine probleemide ja eesmärkide arutelu, koalitsiooniläbirääkimiste ajal alternatiivide kaalumine ning eile kinnitatud tegevusprogrammiga jõuti juba otsuste langetamise faasi. Kõik see on nii kiiresti toimunud, et korraliku sihtrühmade kaasamist ja eelnõude mõjude analüüsi ei ole jõutud teha. Tulemusena ei saa otsuste kvaliteediga rahul olla.

Kui valitsuse tegevusprogrammi vaadata tööriistana või vahendina suurte sihtide poole liikumisel, mitte kui verega kinnitatud ustavusvannet, siis on lepete täiendamine loomulik. Tegevusprogramm peaks olema paindlikult muudetav töödokument, mis areneb kooskõlas valitsuse ideede mõjude analüüsidele ja sihtrühmade kaasamise tulemustele. See olekski teadmisepõhisem ja avatum poliitika, millest ka koalitsioonipoliitikud ise räägivad. Või enamal määral väärtustele rajatud poliitika, sest vorst vorsti vastu tehingud ei oleks selles süsteemis pikalt ette kokku lepitud.

Taolise töökorralduse rakendamine tähendaks seda, et poliitikud peaksid vahetpidamata tegelema oma ideede selgitamise, huvirühmade kaasamise ja valikute vaagimisega. Sisuline arutelu peaks toimuma ka oma partei liikmetega. See ongi poliitiliste liidrite töö. Meil on hulk parlamendipoliitikuid, kes hõivatud valitsusliikmetele siin appi saaks tulla.

Nüüd jõuame tegeliku küsimuseni – koalitsiooni peaprobleem ei ole niivõrd lubaduste täitmisega kiirustamises ja üleplaneerimises, kuivõrd omavahelises usaldamatuses. See sunnib peale detailsed lepped, millest kramplikult kinni hoida. Loodame, et lähiajal toimunud ja toimuvate erakondade juhtorganite valimiste järel saavad parteid esmalt oma liikmetevahelise sisedemokraatia ja suhtluse käima. Praegust vastandumist saab vähendada argumenteeritud väitlemisega, mitte üksteise hirmutamise ja süüdistamisega. Seejärel tuleb oma ideid ja plaane paremini rahvale selgitada.

Kokkuvõtteks, meie ühiskondlikud probleemid on selleks liiga tõsised, et neli aastat tühikäigul puudulikke lahendusi ellu viia. Isegi pool aastat ajakaotust on liialt palju, kui lähtuda ennustusest, et tänane valitsus kestab vaid järgmise aasta eelarve koostamiseni eesootaval sügisel. Mõnikord tuleb astuda samm tagasi, et siis jälle kaks sammu edasi liikuda. Koalitsioonilepe ei ole püha lehm, mida puutuda ei tohi.