Üliõpilastest rääkides kaldutakse tihti silmas pidama kindlat stereotüüpi: otse keskkoolist tulnud vallaline noor, kes elab vanemate toel ühika kasinates tingimustes, õppetööst vabal ajal elab mõnusat tudengielu ning tema ootused elutingimustele pole ülemäära suures; igapäeva tööelu on temale pigem võõras nähtus.

2010. aasta üliõpilaste eluolu küsitluse (ei hõlmanud doktorante) andmed näitavad, et sellist tudengit on tänapäeval üsna raske leida. Eesti üliõpilaskond on kujunenud nii kirjuks, et tüüpilist tudengit polegi võimalik kirjeldada.

Iga viies üliõpilane on 30-aastane või vanem

Noored ehk kuni 24-aastased tudengid moodustasid 2010. aastal kaks kolmandikku Eesti üliõpilastest, ülejäänud olid vanemad, seejuures viiendik olid vanemad kui 30 aastat. Seega pole iga kolmas Eesti tudeng värske keskkoolilõpetaja.

Iga viies üliõpilane pole keskharidust omandanud gümnaasiumis, vaid hoopiski kutseharidust pakkuvas õppeasutuses. Suure tõenäosusega ei ole paljud tudengid enne üliõpilaseks saamist olnud kooliõpilased, vaid hoopiski töötajad, kellest on saanud üliõpilased.

Ühiselamu pole levinud õpinguteaegne elukoht

Arvestades tudengite vanuselist koosseisu, on loomulik, et tudengitel on erinevad elutingimused ja peremudelid. Ühiselamus elab kõigest 18% tudengitest, nooremate seas on ühiselamu elanikke siiski rohkem (veerand).

Tudeng elab enamasti koos partneri ja/või lastega (36%) või siis näiteks sõprade-tuttavatega (28%), vanematega koos elab veerand tudengitest.

Üliõpilaste küsitlus toob esile, et noored asuvad tihti väga varakult omaette elama, sest ka kõige nooremas vanuserühmas pole vanematega elamine valdav (ligikaudu kolmandik elab koos vanematega). Seejuures tuleb muidugi silmas pidada, et maapiirkondadest pärit noortel ei ole elukohta otsides sageli suurt valikut, sest paljusid erialasid pole võimalik väljaspool Tallinna ja Tartut omandada.

Ootuspäraselt on 30-aastaste ja vanemate üliõpilaste seas partneri ja/või lastega elamine juba selgelt valdav (74%) – peaaegu igal neljandal Eesti üliõpilasel on laps või lapsed.

Üliõpilase töö on palgatöö

Iga teine Eesti üliõpilane vastas, et käib kas regulaarselt või aeg-ajalt tööl. Seega ei ole töötamine üliõpilastele kaugeltki võõras nähtus, suure osa jaoks on tegemist igapäevase tegevusega.

Teistest sagedamini töötavad ennekõike 30-aastased ning vanemad (84% töötab igapäevaselt) ja oma õpingute eest ise maksvad tudengid (74% tööga hõivatud). Kõige nooremate, kuni 24-aastaste tudengite seas on tööhõive märksa madalam (41%).

Riigieelarvelisel õppekohal õppivatest 24-aastastest ja noorematest tudengitest töötab regulaarselt kõigest 13%. Õpingute kõrvalt tööl käimine on levinum sotsiaalteaduste tudengite hulgas, neist töötab 70%.

Uuringud näitavad, et tudengeid ajendab töötama nii nende majanduslik olukord, tajutud tööturuootused, soov hakata varakult omandama töökogemusi ning üliõpilaste arenguvajadustele mittevastav õppeteenuse kvaliteet ja töö- tamist võimaldav õppekorraldus.

Õppimine ei ole tihti üliõpilase põhitegevus

Küllaltki suure töökoormuse tõttu pole üllatav, et tudengitel ei jää õpingutele pü- hendumiseks piisavalt aega: keskmine üliõpilane veedab töö juures rohkem aega kui koolis.

Kui auditoorsele õppetööle kulus üliõpilasel nädalas keskmiselt 16 tundi, siis tasustatud tööd tegi ta 18 tundi. Noored üliõpilased on siiski teistest rohkem õpingutele pühendunud, kulutades auditoorsele õppetööle keskmiselt 18 tundi nädalas.

Märkimisväärne on 30-aastaste ja vanemate tudengite pühendumine õpingutele ning koormus, millega nad peavad toime tulema, kulutades nädalas õppe- ja palgatööle kokku keskmiselt 61 tundi. Üliõpilaste ajakasutuse ülevaatest on selgelt näha, et keskmise tudengi õppekoormus on väiksem, kui neilt eeldatakse.

40 tundi nädalas kulutavad õppetööle vaid tervise ja heaolu valdkonna tudengid. Samas on ka näha, et üliõpilastel ei jää töötamise tõttu nädalas palju aega muudeks tegevusteks, sh puhkuseks või üliõpilaseluks.

Kes on rikas, kes on vaene

Tudengite vanuselist koosseisu ning töötamist arvestades on ootuspärane, et pool tudengitest nimetab oma peamiseks sissetulekuallikaks omateenitud palka.

Kolmandikul üliõpilastest on põhisissetulekuallikaks vanemate või partneri toetus ning 15% riigi õppetoetused ja -laen. Mida vanem tudeng, seda rohkem sõltub tema sissetulek palgatööst ning vähem vanemate või partneri abist ja riigi toetustest.

Kui kuni 24-aastaste tudengite seas on perekonna toetus valdav 44% ning riigi toetused ligikaudu viiendikul üliõpilastest, siis 25–29-aastastel tudengitel vastavalt ainult 22% ja 8%.

Seega sõltuvad noored tudengid Eestis päris palju perekonnast, kuid vanuse suurenedes kasvab iseseisvus märgatavalt.

Eesti tudengite sissetulekud on väga erinevad ning jaotuvad ebaühtlaselt – keskmise Eesti tudengi kogusissetulek küündis 2010. aastal 8200 kroonini. Kolmandik Eesti tudengeist ei teeninud enam kui 4000 krooni kuus, teise äärmuse moodustavad viimastest neli korda rohkem teenivad üli- õpilased. Mittetöötava tudengi keskmine kuusissetulek piirdus 4974 krooniga.

Tudengi elu pole odav

Tudengite põhilised kulutused on seotud elamise (toit, riietus jm), eluaseme, transpordi ning muude igapäevakulutustega. Eri vanuses, erineva elukorralduse ning hõivega tudengid saavad endale võimaldada ka väga erinevat elustiili.

Nii on töötavate tudengite kulutused elamisele peaaegu kaks korda suuremad kui ainult õpingutele keskendunud tudengitel, vastavalt 10 434 ja 5443 krooni kuus. Seega võib öelda, et Eestis vajab mittetöö- tav üliõpilane äraelamiseks vä- hemalt 5000 krooni ehk 320 eurot kuus.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti üliõpilaskonna moodustab kirju seltskond, kust leiab erinevas vanuses, elukorralduse ning elatustasemega tudengeid. Töötamisest on saanud tudengite elu loomulik osa, mida ei tuleks iseenesest negatiivsena käsitleda.

Oluline on suunata jõupingutused sellele, et tudengitel oleks võimalik õpingutele senisest enam pühenduda, pakkudes majanduslikult kehvemas olukorras tudengitele vajaduspõhiseid toetusi ning tegeledes õpingutega seotud töötamise ajenditega (õppe vähene seostamine tööturul vajalike oskustega, vähene nõudlikkus, igavad ained, õppemeetodid jne).

Üliõpilaste koguarvu vähenemist arvestades tuleks mõelda ehk ka sellele, kuidas senisest enam toetada töötavate vanemaealiste üliõpilaste õppimisvõimalusi (nt tasuta osaajaga õppimise võimalus riigile olulistes valdkondades, õppelaenu võimaldamine osaajaga õppuritele jne).