Pensionilõhe rikaste ja vaeste, meeste ja naiste vahel on praegu Eestis Euroopa üks väiksemaid, kuid tuluerinevus pensionite vahel kasvab juba 30 aasta jooksul kolmekordseks. 50 aasta pärast on pensionäre pea sama palju kui töötajaid. Olukorra lahendaks pensionireform, mis sunnib igaühte meist mõtlema, kui palju me tulevikus pensionit saame.

Kõige rohkem huvitab inimest see, kui palju ta tulevikus hakkab pensioni saama. Riigi seisukohalt peaks pension moodustama 40 protsenti keskmisest palgast.

Loomulikult on keeruline öelda, kui suur täpselt kellegi pension aastate pärast on. Kuid siiski on võimalik rahvastiku, tööjõuturu ja palgakasvu prognooside põhjal põhimõtteline pension välja arvutada.

Praeguse korra järgi oleks 2030. aastal näiteks 40 aastat töötanud keskmist palka teeniva inimese pension 809 eurot ja 2050. aastal 1638 eurot. Mõlemal juhul jääks see alla 40 protsendi palgast. Miinimumpalka saanule oleks pension samadel aastatel 551 ja 980 eurot, mis moodustaks lõpuks vaid 21 protsenti palgast.

Pensionisüsteem aga peab tagama piisava sissetuleku, kuhu ei kandu üle palkade suur erinevus. Teiseks murekohaks on töökäte vähenemine.

“Inimesed elavad ühelt poolt kauem, teiselt poolt lapsi sünnib vähem juurde ja töötajate suhtarv pensionäride kohta hakkab kiiresti langema, praegu on olnud meil töötajaid iga pensionäri kohta üle kahe. Aga see langus hakkab meil olema nii kiire, et 2050. aastaks on see suhe 1,3. Isegi varem jõuab see suhe kätte. See tähendab, et seda palgaraha, seda maksuraha, mida jagada pensioniteks, jääb meil vähe järele,” tõdes sotsiaalkaitseminister Kaia Iva.

Reformi tulemusena hakkab alates 2021. aastast pension muutuma solidaarsemaks ehk sõltuma rohkem töötatud aastatest ja vähem palgast.

“Kõik hakkavad mõnevõrra rohkem töötama, kuna pensioniiga hakkab paindlikult tõusma, see tähendab, sõltuvalt sellest, milline on oodatav eluiga. Ta järjest pisitasa tõuseb, töötame kauem ja kogume seda pensionivara kauem. See on see, mis annab sellele reformile rahalise võimenduse,” selgitas Iva.

Reformi järgselt oleks siis näiteks keskmise palga pension 2030. ja 2050. aastal vastavalt 837 ja 1898 eurot. Palgast moodustaks see lõpuks 41 protsenti. Samad numbrid miinimumpalga korral oleks 590 ja 1323 eurot. Osakaal palgast oleks 29 protsenti.

Iva sõnul ka palgaosa kadumisel pensionisaajate hulgas kaotajad ei ole. Näiteks kahekordset keskmist palka saava inimese pension moodustab 2050. aastal palgast 62 protsenti.

Kuna valitsus on asunud pensionireformi ellu viima, on see tekitanud ka ühiskonnas arutelu, kuidas pensionitega edasi minna. Kõige radikaalsema idee pakkus välja IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder, kelle hinnagul tuleks teise samba kogumispension muuta vabatahtlikuks.

“See tagab ühiskonna jätkusuutlikkuse palju paremini, kui see 315 miljonit paigutada lihtsalt sammastesse, kus riik on teinud tegelikult ka teatud ettekirjutused ehk kirjutab selle maksumaksjale, rahaomanikule ette, kuidas ta raha kasutama peab väga suurel määral, piirates sellega ka võimalusi tootlikuse osas,” ütles Seeder.

Praxise juhi Tarmo Jüristo sõnul on aga inimeste osa pensioni kogumisel väga oluline. Paljud arenenud riigid praegu suurendavad inimese panust pensioniraha kogumise osas.

“Need inimesed, kes täna ei tööta, nende pensione maksvad täna tööealised ja kui vaadata demograafilisi trende, siis nii Eestis kui laiemalt Euroopas see ei tundu olevat väga mõstilik tee, mida mööda minna. Pühenduda ainult siis või ehitada see asi üle riiklikule, mis tähendab maksurahastusel põhinevale asjale, et kui maksubaas kahaneb ja pensionäride arv suureneb, siis sellest matemaatikast on lihtne näha, et sellega me seisaksime vastamisi tulevikus väga olulisele maksude tõusule,” selgitas Jüristo.

Kogumise kohustuslikkuses väljendub Jüristo sõnul aga meie ühine otsus pensionisüsteemis osaleda.

“Kui see ei ole kohustuslik, siis ma arvan küll, et on päris mitu veenvat põhjust arvata, et inimesed teeksid seda palju vähem ja see siis omakorda tähendab seda, et kui saabub meie põlvkonna aeg pensionile minna, et siis peavad selle meie pensioni maksma meie lapsed,” leidis Jüristo.

Pensionisüsteem on Eestis kasutusel olnud 18 aastat ja vajab juba reforme. See sunnib küsima, kas ühiskond peab tulevikus uuesti seda korda parandama hakkama.

Eesti pensionisüsteemi üks looja Lauri Leppik selgitab kõigepealt, et reform rakendub täielikult paarikümne aasta pärast.

“Aastast 2037 alles kõik need edasised töötatud aastad läheks aastatena kirja ja enam ei võta palka arvesse. See tähendab sisuliselt seda, et see reform kõige olulisemalt mõjutab neid, kes alles sisenevad tööturule aastal 2030 ehk need, kes on täna mudilased või ei ole veel sündinud,” selgitas Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professor Leppik.

Leppik loodab, et suuri reforme enam ei tule, sest pensione reguleerib pensionivalem ja automaatne pensioniea valem.

“Pensionivalem, kas see on igavene? Seda on raske öelda. Ei saa välistada seda, et iga uus põlvkond tuleb tagasi selle küsimuse juurde, et hakkab arutlema, et mis on õiglane ja mis on õiglane selles majanduslikus kontekstis ja nende ressursside juures, mis meil jagada on,” ei välista Leppik.

See, kas me saame pensionärina palmi alla puhkama minna, nagu lubasid pankade pensionireklaamid aastaid tagasi pensionisammastega liituma meelitades, sõltub seega ühiskondlikust kokkuleppest.

Allikas: Tulevaste pensionäride elujärg sõltub ühiskondlikust kokkuleppest, ERR