Koroonapandeemia on kestnud üle aasta ja paljud sel ajal töötuks jäänud seisavad nukra tõdemuse ees: pole ei tööd ega ka töötuskindlustushüvitist. Iga päev lõppeb hüvitis sadadel inimestel. Peale nende on hulk töötuid, keda ei koondatud ja kes ei saanudki seetõttu hüvitist ega toetust.
„Lähikuudel lisandub hüvitise lõppemise tõttu iga kuu tuhandeid inimesi, kellel pole mitte mingit sissetulekut,” nendivad Praxise analüütikud.
Koroonapandeemia puhkedes hakkasid riigid toetusmeetmeid kujundama. Üks universaalsemaid oli palgatoetus. Selle eesmärk oli suletud majanduse tingimustes töökohti säilitada. Oli ju selge, et kui turistid ei pääse hotelli ja seetõttu kukub ettevõtte käive nulli lähedale, peab majutusasutus koondama. Kevadel oli igas sektoris ettevõtteid, kes oleksid sellise meetme puudumise korral töötajatest loobuma hakanud. Meetmete tingimustes oli lisaklausel, et sellele järgnenud kuudel ei tohtinud samuti töötajat koondada. Sellest hoolimata suurenes töötute arv pandeemia ajal tuhandete võrra.
Töötukassa andmetel on praegu üheksa kuni 12 kuud töötu olnud umbes 6000 inimest. See on 11% kõigist töötutest. Neist pooled on pärit Tallinnast ja Harjumaalt. Naisi on 55% ja mehi 45%. Ligi 4000 neist töötutest on 25–54-aastased. Üle 55-aastaseid on umbes 1500, veerand selles grupis olevatest töötutest.
Euroliidu vaesemad
Praxise analüüsis tuuakse esile, et Eesti senist töötushüvitiste süsteemi on pikka aega iseloomustanud süsteemi kehv katvus ja vähene heldus. Toetust on saanud kõigest ligi pooled töötud ja seejuures on Eesti töötute vaesus olnud üks Euroopa Liidu suuremaid. Üle poolte töötute elab suhtelises ja koguni viiendik absoluutses vaesuses. Süsteemi parandamiseks tõsteti mullu augustis töötuskindlustushüvitise määr esimeseks sajaks päevaks 50%-lt 60%-le ja sellest jaanuarist suurendati töötutoetust 292 euroni kuus.
„Samas on kasvava töötuse ja hüvitiste lõppemisega kriisi ajal vaja leida uusi lahendusi, kuidas töötuid süvavaesuse eest kaitsta,” kirjutatakse analüüsis.
Paraku on Eestis omajagu töötuid, kes ei saa tööd kaotades töötukassalt üldse abi. Praxise analüütik Kaupo Koppel ütleb, et peamiselt jäädakse toetustest ilma seetõttu, et meie süsteem pakub praegu kaitset eelkõige sunnitud töötuse korral ehk koondatutele. Kui töötaja lahkub töölt omal algatusel, siis hüvitist ei saa. Samuti on toetuste saamiseks vaja küllaltki suurt staaži ja see võib kriisi ajal takistuseks saada.
„Näiteks töötutoetuse saamiseks peab viimase aasta jooksul olema hõivatud vähemalt kuuel kuul. Pandeemia ajal on töötuks jäänud väga palju selliseid inimesi, kellel selline staaž täis ei tule, nii et kohati takistavad rahaliste toetuste tingimused nende inimeste toetamist, kes seda enim vajaksid,” lausub Koppel.
Mõjutas hüvitisi
Mis eristab koroonaajal töötuks jäänuid varasematest töötutest? Kui enne tervisekriisi algust sai töötuskindlustushüvitist keskmiselt 31% ja töötutoetust 28% uusi registreeritud töötuid ning 41% uusi töötuid ei saanud hüvitisi, siis pandeemia ajal töötuks jäänud inimeste seas on hüvitiste saajaid rohkem. Eriti eristub 2020. aasta mai, kui kumbagi töötushüvitist ei saanud üksnes 17% uusi registreeritud töötuid. See muutus on tulnud eelkõige töötuskindlustushüvitise saajate osakaalu suurenemisest.
Hüvitistele kvalifitseerumise kasvu selgitab peamiselt töösuhte lõpu põhjuste muutumine kriisi ajal, kui sagenesid koondamised. Töötuskindlustushüvitisele kvalifitseerumiseks peab olema tegemist sunnitud töötusega, nii et inimene ei lõpetanud viimast töösuhet enda algatusel või poolte kokkuleppel.
Praxise ekspertide sõnul on vaja leida lahendusi, kuidas töötuks jäänuid edaspidi toetada, kui nende hüvitised on lõppenud.
„2020. aastal oli varasemaga võrreldes uute registreeritud töötute seas ligikaudu 10% võrra rohkem neid, kelle töösuhe lõppes koondamise tõttu (22% vs. 13%). Samuti on kriisi ajal vähenenud nende registreeritud töötute osakaal, kes lahkusid töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Samal ajal iseloomustab 2020. aastal lisandunud töötuid ka pikem tööstaaž, mis on omakorda aluseks hüvitise maksmise pikkusele,” selgitavad analüütikud.
Praxise ekspertide sõnul on vaja leida lahendusi, kuidas töötuks jäänuid edaspidi toetada, kui nende hüvitised on lõppenud. Näiteks on varem arutatud nn vastutsüklilisust: kas maksta kriisi ajal, kui töötus on suur ja tööd leida keeruline, töötushüvitisi kauem ning majanduskasvu ajal lühemat aega?
Mõni miljon eurot
Praxis pakub otsustajatele variante, kuidas olukorda lühemat aega leevendada. Samalaadseid skeeme on pandeemia ajal kasutanud nii mõnedki teised riigid. Kõige suurem mõju oleks töötutoetuse staažinõude ajutisel kaotamisel. Võimalik suur mõju tuleneb sellest, et sellise muudatusega lisanduks ligikaudu 22 000 uut toetuse saajat, kes ei ole varem hüvitistele kvalifitseerunud. See oleks rahaliselt kõige kallim meede.
Mõnevõrra väiksema maksumusega oleks töötuskindlustushüvitise maksmise kestuse pikendamine, mis võiks aastas maksma minna kuni 25 miljonit eurot. Töötutoetuse maksmise pikendamine tähendaks aastas nelja miljoni eurost kulu. Arvestama peab, et meetmete puhul ei pruugi tervet aastat vaja minnagi, oluline on inimesi eelkõige lähikuudel aidata.
Neil, kes töötushüvitistele ei kvalifitseeru või kelle hüvitised on lõppemas, on võimalik taotleda toimetulekutoetust. Ent toimetulekutoetust taotletakse Eestis pigem vähe ja taotlemine on viimased kümme aastat langustrendis olnud. Kui eelmise kriisi ajal, 2009. aastal kasvas toimetulekutoetuse saajate hulk märgatavalt, siis mullu toetuse saajate arv ei suurenenud. Ent töötutega leibkondade seas on näha senise trendi muutust: kui seni oli toimetulekutoetuse saamine pidevas languses, siis 2020. ja 2019. aasta võrdluses on toetust saavate registreeritud töötutega leibkondade arv suurenenud ligikaudu 300 võrra (5936 vs. 6259).
Automaatne toimetulekutoetus
Analüüsis tuuakse esile, et kuna Eestis taotletakse toimetulekutoetust üldiselt vähe, on ühe meetmena võimalik määrata toetus ajutiselt automaatselt kõigile registreeritud töötutele, kes kummalegi töötushüvitisele ei kvalifitseeru või kellel on toetused lõppenud.
Kui määrata kõigile üle 26 000 töötule, kes praegu töötushüvitisi ei saa, üheks kuuks automaatselt toimetulekutoetus, läheks see Praxise arvates maksma ligikaudu 6,6 miljonit eurot kuus. Summa oleks 3,8 miljonit eurot, kui võtta aluseks keskmine toetuse suurus inimese kohta. See teeks umbes 140 eurot töötu kohta. Alternatiivse meetmena on võimalik maksta töötutoetust kõigile töötutele, kes praegu töötuskindlustushüvitistele ei kvalifitseeru või kelle töötushüvitised, sh töötutoetus on lõppenud. See läheks kokku maksma 7,7 miljonit eurot kuus.