KEDA TOETADA? Haridus- ja teadusministeeriumil on lähiajal plaanis korraldada suurem õppetoetuste ja stipendiumide uurin,

Kuigi alates 2013. aastast pakutakse vähem kindlustatud perekondadest pärit tudengitele vajaduspõhist õppetoetust, on seis tänaseni selline, et suur hulk tudengeid seda raha mingil põhjusel ei taha ja toetust ei taotle. Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Jaanus Müür leiab, et seetõttu jääb väga suur osa eraldatavast rahast üle, mis näitab süsteemi ebaefektiivsust.

Et 75–220 euro suurusele toetusele lihtsalt käega lüüakse, ei osanud haridus- ja teadusministeerium ilmselt kõrgharidust reformides ette näha. Teoorias peaks õppetööle keskendunud tudengile kuluma ära iga pakutav sent, eriti kui perekond õpinguid toetada ei saa ja selle taotlemiseks on vaja teha vaid paar klikki eesti.ee portaalis.

Ministeerium on arvutanud, et toetust peaks saama üle 30 protsendi õpinguid alustavatest tudengitest. Portaali haridussilm.ee andmetel oli kõrgkoolidesse vastuvõetute arv 2013/2014. õppeaastal 14 606, 2014/2015. õppeaastal 13 477 ja 2015/2016. õppeaastal 14 138.

Tegelikkuses on taotlejaid olnud alates süsteemi loomisest vähem kui neid, kellel oleks õigus  toetusele.

2013/2014. õppeaastal sai vajaduspõhist toetust ligikaudu 15 protsenti vastuvõetud üliõpilastest, toetust taotles 27 protsenti üliõpilastest. Eelmisel ja üle-eelmisel õppeaastal sai ministeeriumi hinnangul toetust veidi üle 20 protsendi taotlusõiguslikest tudengitest.

Ametnike sõnul pole võimalik välja tuua, kui palju toetusele prognoositud rahast välja maksmata jääb. Seda põhjusel, et riigieelarvest kõrghariduse programmi jaoks raha eraldamisel ei määrata ette, kui palju sellest on mõeldud vajaduspõhiste õppetoetuste maksmiseks.

«Juhul kui mõne konkreetse tegevuse kulud on algselt planeeritust väiksemad, suunatakse vahendid sinna, kus neid kõige enam vaja on,» oli ministeeriumi pressiesindaja Aire Koik napisõnaline.

Mullu kujunes vajaduspõhise õppetoetuse eelarveks 6,7 miljonit eurot. Tänavu on välja makstud 6,75 miljonit eurot.

Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Jaanus Müür arvab, et süsteemi on vaja muutma hakata. «Üks võimalus on see, et me ei hakka taga ajama neid, kes toetust ei taha või leiavad, et süsteem on liiga keeruline, vaid tõstame «ülejääva poti» arvelt toetuste suurust. Need on ikkagi liiga väiksed, et tudengid saaksid õppimisele keskenduda,» lausus ta ning tõi välja, et ka kõige kõrgemat, 220-eurost vajaduspõhist toetust saades tuleb puudustkannatavast perest pärit tudengil lisaraha otsida. «Ainuüksi ühiselamu peale kulub tal umbes 60–100 eurot, mis tähendab, et söögi, riiete ja muu esmavajaliku jaoks jääks tal kätte 120–160 eurot.»

Samuti on Müüri sõnul toetuse saamise kriteeriumid küsitavad, kopsakama toetuse saamiseks liiga karmid. Ta tõi välja, et kui üliõpilane soovib saada 220-eurost toetust, siis leibkonna sissetulek, kuhu üliõpilane kuulub, peab olema ühe inimese kohta 89,50 eurot.

«Sellise kriteeriumi täitmiseks peab perekond olema väga raskes majanduslikuks seisus, tõenäoliselt ei ole taolistest perekondadest pärit üliõpilasi aga väga palju,» ütles Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht.

135 euro saamiseks peab leibkonna sissetulek olema ühe inimese kohta 89,51–179 eurot ja 75-eurose toetuse saamiseks 179,01–358 eurot.

Kokkuvõttes on neid, kes vääriks 220-eurost toetust, liiga vähe, ning neid, kes saaksid 75-eurost toetust, nii palju, et see tuleb neile endilegi üllatusena.

Mullu avaldatud Praxise analüüsis uuriti ka põhjuseid, miks üliõpilased ikkagi toetust ei taotle. Suurem osa arvas lihtsalt, et neil pole selleks õigust ja nad ei saaks seda nagunii. Ehk siis tudengid ei teadnud piisavalt õppetoetuse taotlemise ja saamise tingimusi. Lausa veerand enese hinnangul kehva majandusliku olukorraga üliõpilastest nimetas vähest infot just üheks peamiseks põhjuseks, miks nad pole seni vajaduspõhist õppetoetust taotlenud.

Teisalt tundub õpilastele, et mõne sissetulek on veelgi kehvem kui neil, ning toetus jäetakse taotlemata, kuigi selleks võib ikkagi õigus olla.

Kolmandaks süvendavad eelarvamusi ja hoiakuid ka praegused vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise tingimused, mida suurem osa vastanutest ei pea õiglaseks, leides, et toetus ei jõua nendeni, kes seda tegelikult vajavad. Paljud üliõpilased teadsid rääkida juhtumeist, kus toetust oli saanud keegi, kelle tegelikud sissetulekud pole olnud nii väikesed, kui ametlikult paistavad.

«Kindlasti ei saa nõustuda väitega, nagu oleks vajaduspõhise õppetoetuse süsteem ebaefektiivne. Süsteemi efektiivsust ei näita see, kui palju see raha kulutab, vaid see, kui lihtne on taotleda, ja teiselt poolt see, kas toetus täidab oma eesmärki,» kommenteeris Koik ministeeriumi seisukohta. Ta lisas, et taotlemise aktiivsus ja toetuse saajate hulk on siiski tõusuteel.

Vajadus-põhine õppetoetus

Vajaduspõhise õppetoetuse suurus on 75–220 eurot kuus ning seda saab üliõpilane, kes õpib täiskoormusega ja täidab õppekava nõudeid 75 protsendi ulatuses, kusjuures õppe mahu arvestus on semestrite lõikes kumulatiivne; esimesel semestril õppetoetuse taotlemisel on piisav ainult täiskoormuse nõude täitmine; kelle perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on kuni 358 eurot.

Allikas: haridus- ja teadusministeerium

Leibkonnaliikme sissetulek

2015. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel oli 2014. aastal 18–24-aastaseid koolis õppivaid noori (ehk sõltuvaid lapsi), kelle leibkonna kuunetosissetulek leibkonnaliikme kohta:

oli kuni 89,50 eurot: andmed ebausaldusväärsed liiga väikese valimi tõttu oli 89,51–179 eurot: 3028 oli 179,01–358 eurot: 9952

Allikas: statistikaamet

5981905t1hf331

Allikas: Tudengid jätavad raha taotlemata, PM