Kahe aasta eest suurte vaidluste saatel reformitud vajaduspõhine õppetoetus tudengitele pole loodetud edu toonud. Esimene suurem uuring pärast reformi käivitumist näitab, et eelarvamuste pärast ei hakata pahatihti toetust taotlemagi ning süsteemi peetakse ebaõiglaseks. Kui õppetoetuste reform kahe aasta eest käima läks, ennustas haridus- ja teadusministeerium, et uut toetust peaks 2013/2014. õppeaastal saama 30 protsenti tol aastal ülikooli astunuist. Tegelikult sai 15 protsenti. Oluliselt suurem pole toetuse saajate osakaal ka alanud õppeaastal.

Ministeeriumi tellimusel vajaduspõhiste õppetoetuste kasutamist uurinud poliitikauuringute keskus Praxis tuli järeldusele, et üldiselt on toetus eesmärgi saavutanud. Nimelt on enim vajaduspõhise õppetoetuse taotlejaid nende hulgas, kelle sissetulek sõltubki peamiselt riigi toest ning kes vajavad seda keskendumaks täies mahus õpingutele. Sama suundumus leiti olevat ka toetust saanute seas.

Probleem on aga tudengitega, kes toetust ühel või teisel põhjusel ei saa. Nii ilmnes uuringust, et paljud enese hinnangul kehvas majanduslikus olukorras üliõpilased jätavad õppetoetuse sootuks taotlemata, kuna arvavad, et nad ei saaks seda ja et neil pole sellele õigust. Veerand neist tunnistas, et oluline põhjus toetuse taotlemata jätmiseks oli infopuudus taotluse esitamise korra kohta. Lisaks leidis 48 protsenti vastanud tudengitest, et õppetoetus ei ole pigem või üldse kergesti kättesaadav, ja lausa 61 protsenti arvas, et toetusest ei ole üliõpilase majanduslikuks toimetulekuks piisavalt abi.

Olukorra mõistmiseks tuleb esmalt selgitada õppetoetuse toimimispõhimõtet. Alates 2013/2014. õppeaastast on vajaduspõhise õppetoetuse suurus 75–220 eurot kuus ning seda makstakse üliõpilasele, kes täidab õppekoormuse nõuded ning kelle pere kuusissetulek ühe pereliikme kohta ei ületa 329 eurot.

Sealjuures loetakse kuni 24-aastase üliõpilase perekonnaks peale tema vanemate ning alaealiste õdede-vendade ka poolõed ja -vennad. Seda isegi juhul, kui rahvastikuregistris on õppuri elukoha aadress märgitud perekonnaliikmetest eraldi.

Taotlusi vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks esitatakse portaali eesti.ee kaudu ning õigus toetusele on automaatselt kõigil, kes tingimustele vastavad. Viimase arvutab aga välja tarkvara pärast seda, kui on tudengi ja tema pere andmed mitmest registrist kokku kogunud. Elus inimene sekkub alles siis, kui andmetes peaks ilmnema mõni anomaalia.

See on soodus pinnas petturitele ja ebaõiglusele.

«Praegu jääb mulje, et õppetoetust saavad vaid need, kelle vanemad teenivad ümbrikupalka ja kajastavad oma tulu tahtlikult valesti. Nii tekibki süsteemi vastu trots, et miks saavad vajaduspõhist õppetoetust need, kellel seda tegelikult vaja ei ole,» põhjendas Praxisele oma vastumeelsust üks uuringus osalenu.

Samas jätab süsteem teinekord toetusest ilma need, kelle vanemate sissetulek on küll kopsakas, ent need vanemad ei ela perega koos või ei toeta tudengist last.

Üliõpilaskond nägi neid ohte ette juba 2012. aastal, kui toetusi tollase haridusministri Jaak Aaviksoo (toona IRL) juhtimisel reformima hakati.

«Kindlasti võib öelda, et hirm polnud alusetu. On piisavalt juhtumeid, kus toetust ei ole saanud tudengid, kellel seda tegelikult vaja läheks,» kinnitas Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) asejuht Katrina Koppel.

Uuringu ühe autori, Praxise hariduspoliitika programmi analüütiku Hanna-Stella Haaristo sõnul tuleks ülikoolidel ja üliõpilasesindustel esmajärjekorras keskenduda teabe levitamisele, et vajaduspõhist õppetoetust läheksid taotlema ka need, kes seda seni teinud pole, kuigi neil oleks selleks täielik õigus.

«Edasi oleks kindlasti oluline välja selgitada, kui suur on erinevus üliõpilase perekonna ametlike sissetulekute ja üliõpilase tegeliku majandusliku olukorra vahel. Kui erinevus on suur, tuleb välja mõelda, kas ja kuidas toetust määrata, et see arvestaks üliõpilase tegelike vajadustega,» soovitas Haaristo.

Valdav osa uuringus osalenud üliõpilasi ei pidanud toetust piisavaks. Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Anne Kivimäe möönis, et vajaduspõhise õppetoetuse automaatne määramine ei võimalda arvestada taotleja eripära ja osa taotlejaid võib seetõttu toetusest ilma jääda. Samas võib tudeng taotleda vajaduspõhist eritoetust oma ülikoolilt ning siis saab arvesse võtta lisadokumente.

«Alanud õppeaastal vajaduspõhise õppetoetuse tingimused ei muutu, kuid taotlemistingimusi on edaspidi kindlasti vaja analüüsida ja arendada,» hindas Kivimäe.

EÜLi esindava Karina Koppeli hinnangul võiks lõpetada tudengi lugemise vanemate ülalpeetavaks. «Ühelt poolt oleks kindlasti lahendus, kui vaadataks üle vaikiv eeldus, et tudeng kuulub vanematega samasse leibkonda, hoolimata tudengi vanusest või elukohast,» ütles Koppel.

Teiseks sooviks EÜL, et üle vaadataks leibkonnaliikme sissetulekupiir, millest alates tekib õigus vajaduspõhist õppetoetust saada.

«Praegune piir 329 eurot tekitab küsimusi. Nimelt jääb see alla suhtelise vaesuse piiri, mis tähendab, et on üliõpilasi, kes ei saa toetust taotleda, kuigi on suhtelises vaesuses,» põhjendas Koppel. «Toetuse summa võiks olla mõistlik siduda näiteks alampalgaga, kindlustamaks, et toetus vastab tegelikule vajadusele.»