Töövõimetuspensionäride arv on kümne aastaga rohkem kui kahekordistunud.
Kui riigi juhtimise tasandil tuntakse rõõmu, et töötukassas registreeritud töötute arv aina väheneb ja nende toetusteks läheb aina vähem raha, siis kanduvad need töötute massid üle sotsiaalkindlustusameti kukile, kustkaudu tuleb neile mõnes teises vormis toetust edasi maksta. Seejuures tuleb arvestada, et nad jäävad sinna süsteemi pikaks ajaks pidama.
Kõige väiksem väljamakstav töövõimetuspension on 128,45 eurot. Päris sellest rahast inimene ka ära ei ela, aga taotluste intensiivsus näitab, et kõigile taotlenutele on see siiski vajalik sissetulek.
Eesti Päevalehega vestelnud spetsialistid, kes on taotlejatega otseselt kokku puutunud, kinnitavadki, et näevad invaliidsuspensioni taotlejate seas viimasel ajal väga palju pikalt tööta olnud inimesi, kes haaravad invaliidsuspensionist kinni kui viimasest õlekõrrest, mis tagaks mingigi sissetuleku.
Kiire kasu
Viimane statistika näitab, et töövõimetuspensioni taotlenud inimeste arv on väga kiiresti kasvama hakanud. Kui veel 2008. aastal oli Eestis 71 000 invaliidsuspensionäri, siis tänavu teise kvartali lõpu seisuga juba 87 000. Kui mullu tuli aastaga juurde kuus tuhat uut ametlikku invaliidi, siis tänavu poole aastaga juba neli tuhat.
Kui vaadata veel kaugemale minevikku, siis viimase aastakümne alguses oli invaliide rohkem kui poole vähem.
Sotsiaalkindlustusameti sõnul on püsiva töövõimetuse peamiseks põhjuseks üldhaigestumine. Kõige enam taotlevad endale invaliidsuspensioni 30–59-aastased inimesed, kellel esinevad kõige sagedamini psüühika- ja käitumishäire, vereringeelundite haigused ning lihasluukonna ja sidekoe haigused. Maakonniti on taotlejaid kõige enam Harjumaalt, Ida-Virumaalt ja Tartumaalt.
Tuleb ka välja, et inimeste taotlused enamasti ka täidetakse. Ehk ekspertkomisjonid, kes selle invaliidsuse määramise otsustavad, on näiteks tänavu poole aastaga ära öelnud vaid 142 juhul, mullu 255 juhul.
Praxise analüütik Andres Võrk, kes teema uurida on võtnud ja esitab oma analüüsi tulemused tänavu novembris, tõdeb, et taotlejate arvu kasvu on mõjutanud küll erinevad nähtused, sealhulgas ka taotlemissüsteemis endas tehtud muudatused, kuid kindlasti on suures tõusus näha ka majanduskriisi mõju. Statistika näitab, et kõige rohkem on sagenenud just 40-protsendise töövõimetuse väljakirjutamine. Ehk see on see protsent, mida on kõige lihtsam saada – inimene on sellises olukorras tavaliselt ikkagi piisavalt heas tervislikus seisundis, et edasi töötada. Nende arv on viimastel aastatel aga mitte kahekordistunud nagu üldarv, vaid lausa kuuekordistunud.
Kui Praxise analüütikud uurisid eraldi 2009.–2010. aastal 40-protsendise töövõimetuse saajaid ja nende tegevust enne selle pensioni saamist, selgus, et kolmandik neist olid töötud olnud tervelt kolm aastat enne pensioni saamist. Umbes 35 protsenti neist küll töötas varem, aga palgaga, mis jäi alla miinimumpalga, ehk tehti rohkem juhutöid. Ehk see näitab, et kõige jõulisemalt on viimastel aastatel kasvanud just pikaajaliste töötute osakaal invaliidsuspensioni taotlejate seas, tõdes Võrk.
Jäävad süsteemi
„Üks probleem, mis me veel märkasime, on, et inimesed ei tule sellest süsteemist enam välja, kui nad kord juba töövõimetuspensioni on saanud,” lisas Võrk. Ehk ligi 99 protsendil juhtudest inimesel säilib töövõimetuse kaotuse määr. See näitab, et rehabilitatsiooniteenused ei toimi selliselt, et nad inimesi tõesti rehabiliteeriks. Inimesed jäävad süsteemi kinni ning lahkuvad töövõimetuspensionilt otse vanaduspensionile.
Kuid invaliidsuspensionäride arvu kasvu juures tuleb tähele panna ka selliseid nüansse, et naistel on tõusnud vanaduspensioni iga, mis võib viia paljusid neist samuti selle asemel kiiremini töövõimetuspensioni manu. Samuti anti esimestel aastatel 2000-ndate alguses tunduvalt vähem pensione välja, kuna süsteem oli alles värskelt loodud ning vajas paika loksumist, teadvustamise tõusu nii arstide kui ka kodanike seas.
Haiged ei julge koju jääda
Perearstide seltsi juhatuse liige Anneli Talvik möönis, et arstid on oma töös ka tajunud, et töövõimetuspensioni taotlejate arv aina kasvab. Tema hinnangul mõjutavad seda erinevad sotsiaalsed probleemid, kuid kindlasti mängib siin rolli ka pikaajaline töötus.
„Inimeste sotsiaalmajanduslik olukord mõjutab seda, et nad kaotavad oma töövõimet,” tõdes ta. Ehk inimeste tervis, eriti hilises keskeas, kui on töötatud juba mitu aastakümmet, ongi tihti selleks ajaks ikka väga läbi.
„Haigestumine ei ole ju meie tööandja jaoks aktsepteeritud, haigena koju jääda ei ole lubatud. Sellistes tingimustes need kroonilised haigused välja kujunevadki,” kahetses Talvik. Samuti märkis arst, et kui inimene on pikalt töötu ja tema närvisüsteem on pikalt pinges, siis tal tekibki stress ja ta ongi haige, kes ei ole võimeline enam töötama.
Perearstid on töövõimetuse välja kirjutamisel küll ainult info vahendajad. Selle idee esitab patsient ise, perearst saadab siis sotsiaalkindlustusameti arstide ekspertkomisjonile lihtsalt selle inimese andmed ja info haiguste kohta. Seda on perearstid aga siiski tähele pannud, et inimeste teadlikkus õigusest saada invaliidsuspensioni on üha kasvanud. Tihti saavad nad selle idee kas sotsiaaltöötajalt või kelleltki tuttavalt ning loomulikult soovivad nad seda võimalust siis ära kasutada. Eriti kui inimene on töötu ja see on ainus võimalus kuidagi toime tulla.
Patsientide esindusühingu nõustaja Anne Veskimeister tõdes, et tema näeb oma praktikas üha nooremaid invaliidsuspensioni nõutajaid ning kõige rohkem ikka nendest piirkondadest, kust töötust on rohkem.