Taasiseseisvunud Eestis on õpilasmalevad praegusel kujul tegutsenud alates 1993. aastast. Tänu riigi toetusele ning tublidele malevakorraldajatele on malevate liikumine aastast aastasse kasvanud — malevakogemust pakutakse keskmiselt 5000 noorele aastas.

Kahtlemata on tänapäeval oluline olla konkurentsivõimeline. Õpilasmalevad ühe noorsootöö osana on noorte konkurentsivõime suurendamisel olulise tähendusega, kuid mitte ainuke võimalus. Noorsootöö on laia haardega valdkond, mis pakub noortele mitteformaalset õpet ning mille tegevuste spektri loomisel jälgitakse noorte vajadusi, soove ja huvisid.

2011. aastal poliitikauuringute keskuse PRAXIS ja Eesti Noorsootöö Keskuse poolt välja antud “Noorteseire aastaraamat 2010: Noored ja tööturg” märgib, et tööandjad vajavad üha enam töötajaid, kellel on omavahel ristuvad põhioskused, näiteks probleemide lahendamise oskus, analüüsivõime, enesejuhtimise- ja kommunikatsioonioskused, keeleoskus ja muud „mitterutiinsed” oskused. Eesti tööandjad väärtustavad juba praegu võrdselt erialaste teadmiste ja oskustega erialaüleseid pädevusi — sotsiaalseid oskusi, õppimisvõimet, kriitilist mõtlemist, arvutioskust ja ka eneseväljendust. Seda kõike aitab noorel õpilasmalevas osalemine arendada.

Õpilasmaleva status quo

Õpilasmalevate ajalugu ulatub tagasi nõukogude aega, mil paljud noored asusid suvevaheajal tööle peamiselt maapiirkondadesse ning peamiseks töövaldkonnaks oli põllumajandus. Tolleaegse ettevõtmisega on tänapäevasel maleval kaks ühisosa — nimi õpilasmalev ja võimalus teenida raha.

Maleva sisuline kontseptsioon on aga muutunud. Noorte jaoks on ilmselt endiselt väga tähtis taskuraha teenimise võimalus, kuid riigi kui õpilasmalevate rahastaja jaoks on sellest veelgi olulisem, et noored on turvalises keskkonnas koos asjatundlike noorsootöötajatega ja valmistavad end ette tööturule sisenemiseks.

Malevas saavad noored proovida erinevaid ameteid, kujuneb tööharjumus, malevale eelneval koolitusel saadakse teadmisi tööseadusandlusest, CV koostamisest ja karjääri planeerimisest üldiselt. Maleva korraldaja peab tagama malevlastele turvalisuse ning tööle lubatakse ainult tunnustatud noorsootöötajaid (maleva rühmajuhiks tohib olla vähemalt laagrikasvataja tunnistust või noorsootöötaja III kutset omav isik).

Haridus- ja teadusministeerium eraldas Hasartmängumaksu Nõukogu otsuse alusel 2011. aastaks pea sada tuhat eurot õpilasmalevate korraldamiseks ja arendamiseks, millega toetatakse 45 malevakorraldajat.
Malevaid korraldatakse kõigis Eesti maakondades, välja arvatud Jõgeva- ja Raplamaal. Enim malevakohti on noortele Harjumaal (1497) ja Pärnumaal (1270).

Malevlased osalevad puhastus-, koristus-, heakorratöödel kohalikel turismi-, haridus-, ajaloo- ja kultuuriobjektidel. Lisaks on malevlased tööl marjakasvatustaludes, Riigimetsa Majandamise Keskuse loodusobjektidel, omavalitsuste suursündmustel, rabades, heinateol ja mujalgi.

Pea kahekümne tegutsemisaasta jooksul on peamisteks tööandjateks olnud kohalikud omavalitsused. Kahjuks ei ole eraettevõtete aktiivsus piisavalt suur, kuigi mitmed ettevõtted on malevlastele tööd pakkunud. Näiteks taime- ja loomakasvatusega tegelev OÜ Weiss on noortele tööd pakkunud juba 10 aastat.

Kuigi alaealiste töölevõtmisega kaasneb tööandjale rida tööajaga ja alaealise töötaja turvalisusega seotud kitsendusi, on see siiski tööandjale võimalus olla sotsiaalset vastutustundlik ning tutvustada oma ettevõtet ja valdkonda järgmisele põlvkonnale.

Kuidas malevate arengupotentsiaal veelgi suurendada? Selleks peaks lihtsustama tööandjate võimalusi töö pakkumiseks ning suurendama riigi õigusi malevate tegevuse sisuliseks suunamiseks ning üleriigilise koostöö arendamiseks tööandjate, nende liitude ning teiste tööturu osapooltega (sh kvaliteedikriteeriumid, järelevalve, infovahetus jne).

Autor on projekti “Õpilasmalevad 2011” projektijuht. Eesti õpilasmalevate kokkutulek toimub 15.-17. augustil Raplamaal Toosikannu puhkekeskuses.

Allikas: Toni Käsper: Malevas pannakse tulevikule nurgakivi, Delfi