Esmaspäeval saab täidetud üks valitsuskoalitsiooni lubadusi, mis riigikogus ka opositsioonilt silmatorkava toetuse pälvis, nimelt langeb aktsiisimäär alkoholile (välja arvatud vein) 25 protsendi jagu. See saab olema üks õpetlik lugu, mille tagajärgedest kirjutatakse tulevikus hulgem uurimusi, sedastab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.
Valitsus eesotsas rahandusministriga on serveerinud seda muutust kui vajadust parandada varasemalt tehtud viga, mille tõttu on riigil jäänud saamata enam kui saja miljoni euro jagu tulu.
See number on tekitanud palju pahandust ka laiema avalikkuse silmis — alles mõned kuud tagasi nägin Tallinnas autot, mille tagaaknal oli suur kiri “MAKSUD SÕIDAVAD LÄTTI” ning kohe selle all nõudmine, et keegi võtaks poliitilise vastutuse, eeldatavalt siis selle konkreetse autojuhi otsuse eest oma maksudega Lätti sõita.
Aktsiisiauk, piirikaubandus Lätiga ja Soome alkoturismi langus on kõik kindlasti tõsiasjad, ometi on mul kahtlusi selle osas, kui siiras on siin inimeste mure riigi rahakoti pärast.
Siiski ei paista praegu küll kuskilt otsast sedamoodi, et aktsiisilangus riigile raha juurde tooks. Juba maksumuudatuse eelnõud tutvustades kinnitas Martin Helme, et aktsiisilangus saab prognooside kohaselt olema eelarveneutraalne, teisisõnu: riigieelarve tulud sellest ei tõuse ega loodetavalt ka lange.
Selle viimase osas ei ole asjad muidugi sugugi kindlad. Läti, kes vahepeal ka oma alkoholiaktsiisi (küll väikse viibega) tõsta jõudis, on nüüd Eesti sammude tuules seda samuti langetada otsustanud ja nii ei ole täna sugugi selge, mil määral ja millistel tingimustel piirikaubandus kaob ja sisemaine müük taastub.
See viimane on aga oluline osa eeldatud eelarveneutraalsusest: lihtne aritmeetika näitab, et kui maksumäär veerandi jagu langeb, siis saavad tulud jääda samaks ainult sel juhul, kui müük sama proportsiooni jagu kasvab.
Aktsiisitulud on vaid mündi üks ja suhteliselt ilusam pool. Üheks maksumäärade pideva tõstmise põhjuseks on läbi aastate olnud eesmärk hoida ära alkoholi suhteline odavnemine: s.t olukord, et inimeste sissetulekute kasvu määr ületab alkoholi hinna n-ö “loomulikku” tõusu.
Esmaspäeval aga paraku just nimelt see saab juhtuma: võrreldes tänasega saab nii õlu kui ka kange alkohol olema oluliselt odavam ning sellel saab omakorda olema väga tõenäoline mõju alkoholi tarbimisele. Tootjatele on see kahtlemata hea uudis. Kõigile teistele … mitte väga.
Erinevad põhjalikud võrdlevad uuringud on näidanud, et kui lisaks otsesele tervisekahjule võtta arvesse veel ka sotsiaalsed-, keskkonna-, majanduslikud- ning kriminaalsed kahjud, on alkoholi näol tegu konkurentsitult kõige suuremat hävingut külvava uimastiga. Teisisõnu on alkohol ühiskonna jaoks oluliselt kahjulikum kui heroiin, fentanüül ja metamfetamiin.
Pea iga kuu ilmub Eesti meedias erinevates tumeduse astmetes sissevaateid alkoholitarbimise mõjudest ja sellest, kui kehvas valguses Eesti siin rahvusvahelises võrdluses silma paistab. Me leiame end Euroopa tipus (või siis pigem peaks Maksim Gorki kuulsa näidendi pealkirjale viidates ütlema “põhjas”) terve hulga kurbade näitajate osas, mille ühiseks nimetajaks on alkohol.
Tervise arengu instituudi eelmise aasta andmetel joob iga vähemalt 15 aastat vana eesti elanik aastas keskmiselt 10,3 liitrit absoluutset alkoholi. Piir, millest alates tekitab alkoholi tarbimine rahvatervise seisukohalt tõsist kahju, on seejuures ca kuus liitrit.
Igal aastal kirjutatakse umbes 500 surma puhul põhjuse reale otseselt sõna “alkohol” ja neile lisandub veel kaks korda rohkem surmasid, mille puhul on alkohol haiguse või terviserikke põhjuseks. Sellele kõigele lisanduvad vigastussurmad ja alkoholi kasutamisest tingitud liiklusõnnetused ning kokku on ühel või teisel moel alkohol seotud viiendikuga kõigist surmadest.
Enam kui 15 protsenti kõigist sooritatud kuritegudest on seotud alkoholiga, alkohol on perevägivalla üheks olulisimaks teguriks jne jne. Me teame kõike seda, vähemalt need meist, kes vähegi lehti loevad või muul moel uudiseid jälgivad.
Ometi näib enamik meist arvavat, et kui alkoholi kuritarvitamine ongi probleem, siis on see kellegi teise probleem. 81 protsenti Eesti elanikest leiab, et alkoholireklaam peaks olema keelatud.
Koguni 83 protsenti küsitletutest nõustub, et alkoholi puhul ei ole tegemist tavalise kaubaga ning et selle kättesaadavuse piiramine on üldiselt õigustatud. Samal ajal tekitab meis pahameelt, kui keegi konkreetselt meid endid selles osas piirata püüab.
Karta on, et esmaspäevane “vigade parandus” saab olema üks õpetlik lugu, mille tagajärgedest kirjutatakse tulevikus hulgem uurimusi. Paraku on samuti karta, et see kujuneb kokkuvõttes päris kalliks õppetunniks ning kahjuks selliseks, mille eest hulk inimesi maksab oma eluga. Seda rida riigieelarves ei ole.