Eesti maksusüsteemi võiks kriitilise pilguga üle vaadata, aga see pilk ei peaks otsima pelgalt võimalusi lisatulusid leida, vaid võiks olla suunatud kaugemale tulevikku, kirjutavad mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo ja analüütik Kaupo Koppel.

Peaminister Jüri Ratas avas septembris maksudebati, küsides, kas Eesti maksusüsteem teenib meie inimesi ja riiki parimal võimalikul viisil. Seejuures ei jäänud palju ruumi kahtlusteks, milline oleks tema vastus sellele küsimusele.

Kuigi ootamatu maksudebati pidamise tõuge tuli vast tuleva aasta eelarve klappima saamise soovist, on algatus – eriti kui tegemist on pikema vaatega – igati tervitatav ja vajalik. Jüri Ratasel on õigus, öeldes, et Eesti maksusüsteem pärineb veerand sajandi tagusest ajast, kui valitsesid teised olud. Nüüd on põhjalikult muutunud nii demograafiline olukord kui ka majanduse struktuur. Maksusüsteem peaks nendega kohanema.

Milline on rahvastik võrdluses toonasega? Eelkõige vanem ja väiksem. 25 aastaga on vähenenud 15–65-aastaste inimeste arv 200 000 võrra. Teisisõnu on neid, kelle eest tööandja maksab riigile sotsiaalmaksu, kahe Tartu linna jagu vähem. Sotsiaalmaks on aga sihtotstarbeline, see on mõeldud haigekassale ja pensionite maksmiseks. On kõnekas, et samal ajal ei ole vähenenud pensionäride arv: üle 65-aastaseid inimesi on Eestis 90ndate algusega võrreldes 80 000 võrra enam. Seega on sotsiaalmaksu maksjaid vähem, aga seda kasutavaid inimesi rohkem. Kas probleem juba paistab?

Mis on iseloomustanud Eesti maksusüsteemi samade aastate jooksul? Esiteks Euroopa konkurentsitult madalaimaid varamaksud. Teiseks maksude väike mõju ebavõrdsuse vähendamisele. Kui enne makse ja toetusi on tulude ebavõrdsus Eestis alla Euroopa Liidu keskmist, siis maksusüsteemi ümberjagav ehk ebavõrdsusi tasandav mõju on Eesti maksusüsteemil tagasihoidlik. Eesti elanike kättesaadavad tulud on teistest riikidest ebavõrdsemad. Eestis puudub ka klassikalisel kujul ettevõtete tulumaks, millele tavaliselt viidatakse kui «investeeringute tulumaksuvabastusele». Täpsemalt öeldes ei maksa ettevõtted maksu reinvesteeritud kasumi pealt. Samas selgub Eesti Panga majanduse rahastamise ülevaatega tutvudes, et Eesti ettevõtete investeerimismäär on Euroopa Liidu keskmisest allpool. Teisisõnu ei näi see kunagi sisse seatud meede praegu eriti hästi oma eesmärki täitvat.

Sissetulekute ebavõrdsus koos kohati hapra ja õhukese turvavõrguga toob kaasa puuduliku ligipääsu avalikele teenustele. Probleemide esirinnas on tervishoid.

Kõik see on kunagiste poliitiliste kaalutluste tulemus. Kas need valikud on ka nüüdsetes oludes mõistlikud, võiks tõepoolest lähemalt vaadata. Küsimus ei ole seejuures mitte ainult mingis abstraktse õigluse printsiibis. Sissetulekute ebavõrdsus koos kohati hapra ja õhukese turvavõrguga toob kaasa puuduliku ligipääsu avalikele teenustele. Probleemide esirinnas on tervishoid.

Tervishoiu rahastamise allikas on Eestis sotsiaalmaks. Nagu ülal kirjeldatud, on rahvastiku kahanemise, vananemise ja konservatiivse sisserändepoliitika kombinatsioonis see maksubaas meil praegu ja ettenähtavas tulevikus kahanev. Tervisekulud aga kasvavad suuresti samadel põhjustel ning tänu meditsiini ja tehnoloogia edusammudele pidevalt. Läinud aastal tegime Praxises mahuka uuringu inimeste ravikindlustuse puudumise põhjuste ja selle laiendamise võimaluste kohta. Uuringust ilmnes, et Eestis on kuni 120 000 tööealist inimest, kellel pole püsivat ravikindlustust. Seejuures peituvad kindlustuskaitse puudumise põhjused nii tööturul kui ka sotsiaalsüsteemis. Kuna põhjusi, miks inimestel n-ö haigekassat ei ole, on väga erinevad, tuleks kõigi nende likvideerimiseks ja süsteemi parandamiseks disainida arvukalt poliitikameetmeid, mille efektiivsus võib olla küsitav. Alternatiivse võimalusena soovitasime kaaluda üleminekut praeguselt kindlustuspõhiselt mudelilt universaalsele ravikaitsele.

Universaalse ravikaitse puhul oleks tegu põhimõttelise muutusega riiklikus tervisesüsteemis: süsteemile ligipääsuks ei pea inimesed tegema sotsiaalmaksuna sissemakseid, vaid õigus ravikaitsele kehtestataks mõnel muul alusel, enamasti residentsuse staatusega. Sellega kaasneks tervishoiusüsteemi ümberkujundamine ehk rahastataks sotsiaalmaksu kogumise asemel otse riigieelarvest. Muide, vähemalt sissemaksete süsteemi muutmises ei olegi me eesmärgist nii kaugel, kui võiks arvata. Haigekassa küllaltki rutiinseks muutuv uute kindlustusliikide lisamine on koos demograafia muutumisega viinud selleni, et juba tänavu ei saa pool kindlustatutest ravikaitset mitte töötamise, vaid mõne muu n-ö võrdsustatud staatuse alusel, olgu see siis õppimine, lapsehoolduspuhkus, ajateenistus vms. Seega maksab suure osa Eesti elanike eest juba praegu sotsiaalmaksu keegi teine kui tööandja.

Meie ettepanekul võiks baastaseme tervishoid tulevikus olla samamoodi avalik hüve, nagu on põhiharidus. Ükski ema, tudeng ega hooajatööline ei peaks puhtalt süsteemi keerukuse ja lünklikkuse tõttu käima eriarsti juures esmalt läbi ukse, mille peal seisab «EMO» või «Töötukassa». Selgem, rahvatervise mõttes parem ja tulevikku vaatavam oleks universaalse tervisekaitse kehtestamine.

See omakorda eeldab teist laadi maksubaasi. Üks näide võib olla Taani: kõrge maksukoormuse ning universaalse tervisekaitsega riik, kus tervishoid on finantseeritud peamiselt kohaliku tasandi kaudu ja millega sõnades lihtsust ning ühetaolisust rõhutav Eesti maksustruktuur sarnaneb paradoksaalsel kombel kõige vähem. Näiteks (Eesti puhul tööandja kanda olev) sotsiaalmaks Taanis peaaegu puudub: kui Taanis moodustab sotsiaalmaks alla protsendi kogu maksutuludest, siis Eestis 33,4 protsenti. Kui Taani tundub liiga radikaalselt erinev, võime vaadata Iirimaa poole, kus on nii universaalne ravikaitse kui ka Eestist madalam maksukoormus. Kuid ükskõik kuhu vaadata, on selge, et kuhugi tuleb vaadata ja küllaltki kiiresti. Parima tulemuse annaks seejuures pilk iseendasse.

Poliitikakujundamine peaks hea tava järgi algama probleemi või eesmärgi püstitamisest, millele järgnevad alternatiivide analüüs ja mõjuhindamine, mille järel saab langetada otsuse. Väidame, et probleem meil juba on: meie tervisesüsteem ei ole praeguse maksubaasi ja rahvastiku arengu taustal jätkusuutlik ning seda juba lähiajal. Mis oleks, kui asuks teise etapi juurde ja jätaks vahelduseks kõrvale lühiajalise valimisprogrammidel põhinevate üksikmeetmete elluviimise?

Nii tuleb kokkuvõttes Jüri Ratasega nõustuda: Eesti maksusüsteemi võiks kriitilise pilguga üle vaadata. See pilk ei peaks aga otsima pelgalt võimalusi lisatulusid leida, vaid võiks olla suunatud kaugemale tulevikku. Eesmärgiks võiks olla Eesti riigi rahanduse järgmise veerandsajandi tulevikukindlaks muutmine – ja see ei tähenda mitte ainult maksumäärade ja -astmete kohendamist, vaid põhimõttelisi ja struktuurseid otsuseid. Samalaadseid nagu need, mida Eesti tegi 90ndatel.