Ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et avalikus elus või kitsamalt poliitikas osalemise hinnaks peakski olema valmisolek stoiliselt taluda räigusi, tapmis- või vägistamisähvardusi, sedastab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Neljapäeval andis Kesklinna politseijaoskonna juht Kaido Saarniit teada, et läinud nädalal Kaja Kallasele Facebooki vahendusel räigeid ähvardusi saatnud meeste osas ei alustata kriminaalmenetlust. Põhjuseks on tõsiasi, et mehed ei viibi Eestis ning seega ei ole põhjust arvata, et tegemist oleks reaalse ohuga.

Nagu juba paljud kommentaatorid on jõudnud ära märkida, ei olnud selles konkreetses, küll kindlasti keskmisest enam tähelepanu pälvinud juhtumis paraku suurt midagi erakordset.

Sama netikonto alt saadeti märtsikuus ähvardav sõnum ka ajakirjanik Vilja Kiislerile ning peale seda, kui Kaja Kallas talle saadetud ähvardused avalikustas, on veel mitmed poliitikas ja avalikus elus tegevad naised andnud teada oma samalaadsetest kogemustest.

Niisamuti pole siin tegemist Eestile eriomase murega. Uuringud näitavad, et iga kolmas naine Euroopas on oma täiskasvanueas puutunud kokku füüsilise või seksuaalse ahistamisega. Lisaks sellele on enam kui 20 protsenti noortest (vanuses 18-29) Euroopa naistest kogenud netiahistamist.

Peksmis-, tapmis- ja vägistamisähvardused

Arvestades, et suur hulk sedalaadi juhtumitest jääb raporteerimata, on probleemi tegelik mastaap tõenäoliselt oluliselt suurem. Naiste oht sattuda netiahistamise ohvriks on seejuures kaks korda kõrgem kui meestel ning tõenäosus saada seksuaalse sisuga solvavaid kommentaare ja sõnumeid on naistel kolm korda kõrgem kui meestel.

Kui lasta latt veidi madalamale ning vaadata mitte ainuüksi ahistamise, vaid laiemalt solvangute ning sõimu levikut, siis kahe aasta taguse Amnesty Internationali uuringu jägi, mis küsitles kokku nelja tuhandet naist kaheksas jõukas ja demokraatlikus riigis, oli tulemuseks tõdemus, et umbes 76 protsendil küsitletutest oli sotsiaalmeediast võtta sedalaadi kogemus.

Kui naine satub olema veel ka avaliku elu tegelane, või, jumal hoidku, poliitik, lähevad asjad kiirelt hullemaks. 2016. aastal Parlamentidevahelise Liidu korraldatud rahvusvahelise uuringu andmetel on ligi 45 protsenti naissaadikutest saanud ametis olles peksmis-, tapmis- või vägistamisähvardusi.

Ja paraku pole ähvardused jäänud pelgalt ähvardusteks. 2016. aastal, nädal enne Brexiti referendumit, šokeeris Briti avalikkust leiboristist parlamendisaadiku Jo Coxi külmavereline poliitiliselt motiveeritud mõrv.

“18 praegust Briti parlamendi naisliiget on andnud teada oma otsusest uutel valimistel mitte kandideerida ning paljud neist on otsese põhjusena viidanud seksuaalse tooniga ning vägistamisähvardusi sisaldavale internetiahistamisele.”

Kõige selle valguses ei ole imestada, et viimastel aastatel ja kuudel on aina sagedamini kuulda uudiseid naiste lahkumisest poliitikast seoses väljakannatamatuks muutunud ahistamisega. 18 praegust Briti parlamendi naisliiget on andnud teada oma otsusest uutel valimistel mitte kandideerida ning paljud neist on otsese põhjusena viidanud seksuaalse tooniga ning vägistamisähvardusi sisaldavale internetiahistamisele.

Ka Ameerika Ühendriikides andis selle aasta alguses Kalifornia esindajana kongressi valitud Katie Hills hiljuti teada oma otsusest ametist lahkuda, viidates põhjusena “tuhandetele ilgetele e-kirjadele, kõnedele ja sõnumitele”.

Sage lahendus, mida selle probleemi puhul soovitatakse, on “kasvatada paksem nahk.” Kuulsin ise alles sel nädalal ühel suurel seminaril kõnelejat seda teemat puudutades ütlemas, et poliitika puhul on sedalaadi ebameeldivad asjad paratamatus, millega tuleb lihtsalt toime tulla.

Pean tunnistama, et see remark häiris mind tõsiselt. Ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et avalikus elus või kitsamalt poliitikas osalemise hinnaks peakski olema valmisolek stoiliselt taluda räigusi, tapmis- või vägistamisähvardusi.

Minu jaoks kõlab see väga sarnaselt sellele, kui keegi ütleks, et üle koduukse astumine ongi ohtlik asi ja seda tehes tuleb arvestada, et tänaval võib peksa saada ja et see on asi, millega tuleb kas leppida või siis tuleb ise kaklema õppida.

Jah, ju oleks tõesti ka nii võimalik seda muret lahendada, aga siis on meil paraku üsna pea tulemuseks avalik ruum, mis koosnebki pelgalt löömameestest. Ja see oleks tõsine kaotus.

Võrdsed võimalused

Naiste osalus poliitikas on põhimõtteline küsimus võrdsetest võimalustest, millel on ühtlasi ka täiesti konkreetseid, spetsiifilisi ja mõõdetavaid positiivseid tagajärgi. ÜRO uuring, mis käsitles aastatel 1989 kuni 2011 sõlmitud rahulepinguid, tõi välja, et naiste osalus läbirääkimistel andis keskeltläbi tulemuseks kestvamad kokkulepped.

Naiste osalus poliitikas toob tõestatult kaasa suurema mitmekesisuse nii ettepanekute kui ka välja pakutavate lahenduste osas, naiste suurem esindatus loob rohkem võimalusi erinevaid vähemusi puudutava poliitika osas ning asetab suuremat rõhku üldist elukvaliteeti ning sotsiaalset turvalisust puudutavatele küsimustele. Need on asjad, mis peaks minema korda meile kõigile.

Oli hea näha, et Kaja Kallase ähvardamisjuhtumile reageeriti kiiresti ja tõsiselt. Mitu tuntud ja autoriteetset inimest, kelle jaoks Kallas ilmselt poliitikuna ülemäära sümpaatne ei tundu, astusid avalikult välja mõistes sedalaadi ähvardamise ja ahistamise resoluutselt hukka.

See annab lootust, et äkki me siiski ei ole minemas tasapisi harjumise teed ja et see võiks edaspidigi nii jääda, et vägistamise ja tapmisega ähvardamine ei saa kunagi osaks poliitika või avaliku elu normaalsusest.