Eesti on konkurentsis talentide pärast nõrgalt esinenud, sest nende leidmiseks pole kindlat tegevusplaani. Samal ajal on järgmisteks aastateks tööjõuturule juurde vaja rohkem kui 23 000 tippspetsialisti.

„Kuigi Eestis on kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puuduse probleemi teadvustatud, ei ole meil selget kokkulepitud strateegiat, kuidas probleemi lahendamisele läheneda. Seetõttu võib öelda, et meil on kohe hüpatud tegevuste tasandile,” ütles Praxise haridusprogrammi juht Laura Kirss värske talendipoliitika analüüsi kohta, mis käsitleb kõrgelt kvalifitseeritud välistööjõu juhtimist Eestis.

Praxis analüüsis Eesti talendipoliitikat eri dokumentide ja uuringute põhjal ja tegi 25 intervjuud valdkonna olulisemate ekspertidega. Need olid ministeeriumide ametnikud, tööandjate esindajad, teadlased ja muud asjatundjad.

Kirsi sõnul on senine tegevus olnud peamiselt reaktiivne ehk eri ministeeriumid on püüdnud kõrvaldada kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise takistusi. Riik on astunud olulisi samme, et ettevõtetel oleks võimalik lihtsamini kolmandatest riikidest pärit kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu palgata. Näiteks on muudetud välismaalaste seadust, ettevõtetele on ette nähtud teadustöötajate toetus, avardunud on rahvusvahelise hariduse võimalused. Need tegevused on olnud suunatud seniste probleemide lahendamisele, aga puudu on jäänud strateegilisest lähenemisest, kuidas kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu pakkumist Eestis suurendada.

„Senised tegevused ei ole piisavad selleks, et suurendada Eesti kui töökohamaa atraktiivsust teiste riikide töötajate seas. Teisisõnu: need tegevused ei too Eestisse otseselt uusi lisatöökäsi,” lisas ta. Vaja on täpsemalt läbi mõelda, kuidas me hakkame siia lisainimesi saama. Kirsi sõnul ootab vastust küsimus: kust ja keda me täpsemalt otsime? Mida me võiksime võimalikele siia tulijatele pakkuda? Mis on välisinvestorite või -ettevõtjatele need stiimulid, et nad võiksid tahta rajada oma ettevõtte Eestisse?

Kirsi sõnul oleks Eestil vaja, et mõni poliitik või kõrge ametnik võtaks talendipoliitika südameasjaks, sest ministeeriumide ametnikud küll tegelevad teemaga oma valdkonna piires, kuid nemad ei saa strateegilist lähenemist paika panna. „Meil oleks vaja, et keegi riigi tasemel hakkaks selle küsimuse fänniks ning hoiaks pidevalt valdkonna arengutel silma peal. Kuna Eesti ei ole kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule atraktiivne sihtkoht, peame ilmselt ise talente otsima minema. Küsimus on selles, kes peaks juhtimise enda peale võtma – kas era- või avalik sektor? Avalik sektor peab olema aktiivne, aga partnerlus erasektoriga on see, mis tulemuse annab,” selgitas ta.

Välistööjõuta kasv kärbub

Tööstuslikke mahuteid tootva Estanc AS-i juht Vaido Palmik nentis, et metallitöötlusettevõtete klastris on välistööjõu värbamise probleemid kõneaineks olnud küll. „Kui Eesti tahab oma tootmist laiendada, siis välistööjõu vajadus kasvab kindlasti. Sisemine ressurss heade spetsialistide arvel on piiratud,” tõdes ettevõtja.

Palmiku sõnul on tootmistööle raske kohalikke leida. Nende firmas on esindatud vene, soome, rootsi, läti, leedu, valgevene, ukraina ja udmurdi rahvusest töötajad. „Kõik meie tippkeevitajad on vene keelt kõnelevad inimesed. See pole ainult meie probleem, vaid Eestis valdav. Eesti rahvusest lukkseppasid ja keevitajaid on tõesti rakse leida.”

Ettevõtja ootab riigilt just ajutise tööjõu sissetoomise lihtsustamist. „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtte jaoks võiks ajutise tööjõu sissetoomine tippkoormuse hetkedeks lihtsam olla. Me pole seda ise üldse hakanud proovimagi, teeme seda renditööjõu firma kaudu,” selgitas ta.

„Metallitööstussektor ei ole praegu kiire arengu faasis, kuid meie mahud kasvavad praegu oluliselt. Meie soov on kasvada 25% aastas, kuid seda pole kahjuks ainult Eesti tööjõuga võimalik saavutada,” möönis Palmik.

Advokaadibüroo Sorainen asutaja ja vanempartner Aku Sorainen rääkis, et nende kontorites on esindatud kõik Balti rahvad, valgevenelased, paar soomlast ja üks argentiinlane. „Hetkel on meil Tallinna kontoris üks Argentina advokaat, kes on eestlasega abielus, rajanud siia kodu ja tundub, et on rahul,” ütles ta. Ühtlasi nentis Sorainen, et kümme aastat tagasi töötas neil rohkemgi välismaalasi. „Me ei otsi teadlikult välismaalasi, vaid otsime pigem kompetentsi – otsime õigeid inimesi õigeid ülesandeid täitma, rahvus ei mängi rolli,” selgitas advokaat ja lisas, et see ei tähenda, et kohalikelt võetakse töö ära. Büroo eesmärk on Soraineni sõnul olla võimalikult edukas firma, mis pakuks tööd võimalikult paljudele kohalikele.

Tema sõnul on välismaalasel Eestis päris lihtne asju ajada, sest siinne ühiskond on lihtne. „Perega tulijate jaoks on kool väga oluline. Rahvusvaheline kool, mis annab ingliskeelset õpet, on mõningate välismaalaste jaoks kallis. Selle probleemi lahendamine peaks olema riigi huvi, et ingliskeelne haridus oleks siin võimalikult kergesti kättesaadav,” osutas ta kitsaskohale.

Teine rahvusvaheliste talentide palkamist häiriv probleem on sotsiaalmaks, mis on Eestis liiga kõrge. „Kui palgata siia ajutiselt, näiteks paariks-kolmeks aastaks mõni kõrgel tasemel spetsialist välismaalt, siis on 33% sotsiaalmaks liiga kõrge. See on ettevõtja jaoks palju kõrgem maksukoormus kui paljudes välisriikides. Enamik sotsiaalmaksust on pension, mida välismaalane ei hakka Eestis kasutama,” rõhutas ta.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ettevõtlustalituse peaspetsialisti Piret Potisepa hinnangul on Eestis ühelt poolt olemas konkreetsed talendipoliitikaga seotud tegevused ja tegevuskavad. „Samas on teema kompleksne ning sellel pole olnud ühte kindlat eestvedajat. Teisalt näib mulle, et teemat ei saa käsitleda ilma ühiskondliku valmisolekuta ja n-ö tellimuseta,” nentis ta.

Välismaalaste seaduse muudatused on lihtsustanud tippspetsialistide Eestisse tööle asumist. Muudatuste teine etapp peaks jõustuma selle aasta teises pooles. Seadusemuudatused pole aga toonud välismaalaste senisest suuremat värbamist, tutvustas ta probleeme. „Ettevõtjad peavad ise tunnetama, mis kasu ja väärtust välismaalased nende ettevõttele tuua saavad, ning olema valmis ka ise panustama inimese kohanemisse,” lisas spetsialist.

MKM-i tööjõuprognoos 2020. aastani näitab, et meil on järgmistel aastatel tööjõuturule juurde vaja kokku rohkem kui 23 000 tippspetsialisti – keskmiselt 2570 aastas. Keskmisest suurem tööjõuvajadus on info- ja sidesektoris, mille alamsektorina annab suure osa tööjõuvajadusest programmeerimine, konsultatsioonid ja muu selline. Keskmisest suurem tippspetsialistide kaasamise tõenäosus on ka finants- ja kindlustussektoris.

Potisepa sõnul on oluline kaasata Eestisse kõrgharidust omandama saabunud välistudengeid pärast õpingute lõppu erasektorisse. Nad peaksid olema juba õpingute ajal omajagu kohanenud ning Eesti ühiskonnast ja keskkonnast realistliku pildi saanud.

Mainekujundus riigilt

Balti uuringute instituudi hiljuti valminud uuringust „Uussisserändajate kohanemine Eestis: valikud ja poliitikaettepanekud tervikliku ja jätkusuutliku süsteemi kujundamiseks” selgus, et talendipoliitika rakendamise rollide jaotus on era- ja avaliku sektori vahel juba üsna välja kujunenud.

„Ettevõtted, kes juba välismaalt tööjõu värbamisega tegelevad, on võtnud aktiivse rolli nende kohanemise abistamisel riiki saabudes. Uuring tõi esile, et riigilt oodatakse riigi mainekujundust ja keskse infoportaali loomist, mis koondaks Eesti kohta tervikliku info,” märkis Potisepp. Samast uuringust selgub, et vabaühenduste ja kohalike omavalitsuste roll välismaalaste kohanemisel on seni olnud üsna marginaalne. See peaks tulevikus muutuma.

Toetamaks välismaalaste sujuvamat Eestis kohanemist koostab siseministeerium kohanemisprogrammi. Töötukassa juures tegutsev EURES-i üleeuroopaline töövahendusbüroo on suunamas oma tegevust rohkem ettevõtetele.

Potisepp nimetas üheks konkreetseks sammuks ka tänavu teises pooles toimima hakkavat portaali www.workinestonia.ee, mis annab Eestis töötamise kohta infot vajalikku infot. „Teiseks tuleb veel selle aasta sees panna toimima avaliku sektori, erasektori ja kolmanda sektori koostöövõrgustik talendipoliitika koordineerimiseks,” lausus Potisepp.

KOMMENTAAR

Liis Valk
PPA välismaalaste talituse juhataja

Välismaalastel on Eestisse tulemiseks, siin elama ja töötama asumiseks mitmeid võimalusi. Kui väljastpoolt Euroopa Liidu liikmesriike pärit välismaalane soovib tööle asumiseks Eestisse tulla, taotletakse selleks kas lühiajalise töötamise registreerimist või tähtajalist elamisluba töötamiseks. Ühtlasi on õigus Eestis töötada ka välismaalastel, kellel on elamisluba muul alusel (nt pererände alusel elama asujad, õpilased, pikaajalise elaniku elamisloaga välismaalased jne).

Samuti on Eestis töötamise õigus Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikel ja nende perekonnaliikmetel. Töötamiseks antavate tähtajaliste elamislubade arv (vt graafikult) ei näita seega päris täpselt, kui palju on Eestis töötajaid, kes ei ole Eesti kodanikud.

Talendinappus on ülemaailmne probleem

Kohtade atraktiivsuse ja kuvandi loomisega tegeleva Rootsi konsultatsioonifirma Tendensor AB partner ja tegevjuht Marcus Andersson märkis, et talentide puuduse on tinginud demograafiline kriis. „On fakt, et elanikkond vananeb, ja eluea pikenemine on ühiskondadele koormaks. Tööealine elanikkond on alates 2010. aastast vähenenud pea terves Euroopas – Euroopa tööjõud kahaneb,” märkis välisekspert. Euroopa Komisjoni hinnangul on ainuüksi Euroopa tervishoiusektoris 2020. aastal puudu 1–2 miljonit töötajat. „See näitab, millise konkurentsiga talentide pärast Euroopa silmitsi seisab, ja neid tuleb otsida väljastpoolt Euroopa piire,” lisas ta.

Talendipõua teine põhjus on tema sõnul see, et ettevõtted panevad kasvu saavutamise ning uute toodete ja teenuste loomise nimel üha rohkem rõhku innovatsioonile ja loomingulisusele. „Oleme praegu teadmistepõhise ühiskonna tipus, ka seetõttu suureneb nõudlus talentide järele,” lisas ta.

Andersson soovitas Eestit kui töötamiskohta müües keskenduda tugevatele külgedele. „Eesti IT-sektor on väga tugev, siin toimub palju idufirmade tegevusi, siin on väga huvitavad e-valitsuse lahendused – need on unikaalsed Eesti müügiargumendid, millele Eesti peaks veel rohkem rõhku panema,” rõhutas ta. Samuti soovitas ta oma nõrku külgi põhjalikumalt analüüsida ja tõsta talentide vastuvõtmise, pehme maandumise ja lõimumise taset. „Jätkake oma tegevusi, aga tehke veel paremini. Strateegia loomine aitaks nõrkusi kompenseerida,” lisas ta.

Ekspert ei eitanud, et palk on üks peamisi talentide meelitamise argumente. „Eesti peab oma üldist konkurentsivõimet suurendama, kuid seda on tehtudki – pärast kriisi on Eesti jõudnud majanduskasvuni. Ma usun, et Eesti suurendab samm-sammult oma konkurentsivõimet ja tõstab palgataset. Kindlasti on talente, kes on huvitatud siinsetest nišisektoritest. Ma pakun, et väga kõrgel tasemel IT-spetsialistid ei teeni siin oluliselt vähem kui Põhjamaades.” Anderssoni arvates vajavad eriti väikesed ja keskmised ettevõtted abi, et muutuda tööandjana atraktiivsemaks ja tänapäevasemaks.

„Rootsis oleme näinud, et firmad kardavad välistööjõudu palgata, sest usutakse, et välistööjõud tekitab lisatööd. Kuid see on ainult alguses nii – tuleb muuta arvutisüsteeme ja tõlkida dokumente inglise keelde. Minu kogemuse põhjal võib öelda, et firmad, kes on selle sammu astunud, on lõpuks väga rahul. Näiteks start-up-firmad, mis on rahvusvahelised alates esimesest päevast, palkavad välismaalasi ja rahvusvahelisi tudengeid. See on nende DNA-s ja on kindlasti teostatav,” selgitas Andersson.