ERRi uudisteportaal ja poliitikauuringute keskus Praxis korraldasid täna Solarise keskuse Apollo raamatupoes avaliku arutelu internetivabaduse teeside üle, mida oli võimalik vaadata otseülekandena.

Arutelus osalesid Linnar Viik (“Internetivabaduse põhimõtted: eesmärk ja lähtealused”), Silver Meikar (“Universaalsed inimõigused ja internet kui peamine vahend nende rakendamiseks”), Peeter P. Mõtsküla (“Loomingu kaitsmisest ja jagamisest”) ja Sten Tamkivi (“Avatud internet ja e-kaubandus”). Täispikkuses video arutelust koos esinemistele järgnenud diskussiooniga on artikli lõpus. Teeside värskeima versiooniga võib tutvuda Praxise blogis.

Linnar Viik: Teesid, mis on praeguseks vahepunkti jõudnud, on ühe kiire ja intensiivse mõõtetöö tulemus, aga nende taust ulatub 15 aasta taha, kui mitte enama.

Ma isiklikult tähistan tänavu hilissuvel väikest juubelit – 25 aastat tagasi sain ma oma esimese elektronposti aadressi, olles toona Helsingis üliõpilane. Mul polnudki ausalt öeldes sel ajal kellegagi Eestist selle kaudu suhelda. Küll aga avanes minu jaoks korraga midagi sellist, mida ma ei olnud varem kogenud – piirideta maailm. Hetkel, kui Eesti oli veel osa piiritletud maailmast, Nõukogude Liidust.

Umbes 15 aastat tagasi püüti Eesti Vabariigis esimest korda läbi elektroonilise side seaduse sõnastada interneti kui elutähtsa, riigile olulise sideteenuse kättesaadavus avalikule sektorile, koolidele, lõppkasutajatele. Selle järel Eestis loodud avalikud internetipunktid, tiigrihüppe programm, mis jõudis arvutite ja internetina koolidesse, omavalitsused, mis hakkasid internetti kasutama, ettevõtted, tasuta elektronposti serverid… need kõik lõid kuvandi (mitte meie endi jaoks, sest me oleme sellega harjunud), et Eestis on internet inimõigus.

Legend selle kohta, milline me oleme, võttis oma kuju ja seda räägiti erinevates vormides edasi mujal maailmas.

Umbes kümmekond aastat tagasi täheldasin mina esimest korda rahvusvahelist valitsustepoolset liikumist sooviga hakata ligipääsu internetile takistama, tsenseerima, peatama ja oma kontrolli alla võtma.

Me Eestis ei osanud isegi tähelepanu pöörata ÜROs, rahvusvahelises telekommunikatsiooniliidus ja riikidevahelises koostöös tehtud algatustele, mida mõnes mõttes meie õnneks tasalülitati riikide poolt, kes nägid, kuidas vaba ligipääs informatsioonile, inimeste eneseväljendusõigus, sõnavabadus internetis murendab autoritaarseid süsteeme ja diktatuure ning loob uusi väärtusi, uusi ettevõtlusvorme ja uusi töökohti üle maailma.

Praegu on Eesti vaieldamatult üks teenäitajaid maailmas, olles interneti regulatsiooni vallas oma sõna- ja mainejõult tunduvalt suurem kui me oleme oma pindalalt, koguproduktilt või inimeste arvult. Ootused meile on ebaproportsionaalselt kõrged. Ainus, mida me peaksime tegema, et rahvusvahelistele ootustele vastata, on käitumine nii, nagu uus normaalsus meilt seda ootab.

Üks, mida see meilt ootab, on 21. sajandi internetivabaduste sõnastamine. Need teesid ei läinud käima sellest, et me tahaks ilmtingimata rahvusvaheliselt midagi korda saata. Me pidasime küll silmas võimalikke rahvusvahelisi sarnasusi, kuid me lähtusime selgelt kasutaja perspektiivist, nende harjumuspärasest igapäevaelust, mille suhtes paljudel on tekkinud hirmud – kas me ikka tohime kõike seda teha, mida me oleme praegu teinud, kas on olemas garantiid, et me saame seda ka tulevikus teha.

Ühelt poolt saab nii selliseid hirme kui ka algatusi interneti sulgemiseks või piiramiseks ennetada riigi sees, ühe ühiskonna sees olevate kokkulepete kaudu ja teiselt poolt ka rahvusvahelise koostöö kaudu.

Ma väga tänan inimesi, kes on sellele 14. veebruaril esimese mustandina avalikustatud mõttepaberile andnud tagasisidet, seda arutanud, isiklikult autoritele kirjutanud, avalikult tagasisidet andnud, nii oma skepsist kui poolehoidu väljendanud. Täna ei ole kindlasti päev, millal tõmmatakse mingisugustele väärtustele joon alla, vaid on olemas üks lähtepunkt, kust on võimalik avalikku arutelu edasi viia.

Need teesid ei ole ülevalt allapoole antud käsulauad, vaid need peaksid peegeldama seda, mida me ise kasutajatena internetist tahame ja ootame. Tahaksime kindlasti tagada vabadust internetis – mitte ainult meile ja praegu, vaid meile kõigile tulevikus. Ka neile, kes on sündinud ühes käes hiir ja teises käes mobiil ning kes ei kujutagi maailma ette ilma internetita.

Rain Kooli: Mainisid, et paljudel inimestel olid tekkinud hirmud ja selles õhkkonnas te nende teesidega välja tulite. Kas nendel hirmudel oli alust ka ja mille põhjalt need hirmud üldse tekkisid?

Linnar Viik: Need teesid ei sündinud hirmu, vaid ettevaatavas ja konstruktiivses õhkkonnas. Kuid jah, algatused interneti reguleerimiseks (tulenegu nad mõnedes riikides poliitilise stabiilsuse säilitamisest, riikliku julgeoleku või ettevõtete ärihuvidest või täielikust teadmatusest) tuleb radariekraanile tõsta.

Väga paljudes debattides kodanikeorganisatsioonide poolt esile toodud küsimused on põhjendatud. Neid võimalikke hirme tuleb osata näha ja neid tuleb ennetada.

Silver Meikar: Kui keegi peaks internetti kartma, siis need, kes soovivad omada informatsioonimonopoli. Internet on suutnud tõestada ennast väga efektiivse vahendina, mille abil ka suletud režiimides saadakse teada mitte ainult seda, mida riik neile tahab öelda, vaid ka seda, mida mujal arvatakse kas või olukorra kohta nende enda riigis.

On väga oluline küsimus, mis see internet siis on. On neid, kes väidavad, et internet iseenesest on inimõigus. Teine võimalus on väita, et internet on oluline vahend inimõiguste tagamiseks. Kolmandad väidavad, et internetil pole üldse mingit mõju inimõigustele, pole mingit seost.

Ma tean, et lähen siin nii mõnegagi vastuollu, aga ma arvan, et oleks liiga ennatlik nimetada internetti iseenesest inimõiguseks. Põhjendaksin seda paari näitega.

Inimese sotsiaalse toimetuleku ja elatise tagamine on inimõigus. Kunagi oli majanduslikuks hakkamasaamiseks oluline hobune või mõni muu pudulojus. Kas te kujutaksite ette, et näiteks hobune kuulutataks inimõiguseks? Pigem on ta vahend selleks, et inimesed saaksid ära elada.

Veelgi radikaalsem näide on seotud relvadega. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3 ütleb, et igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt. USA 2. konstitutsiooniparanduses lubatakse inimesel omada ja kanda relva ning kasutada seda näiteks oma kodu kaitseks ehk ta on reaalselt inimeste turvalisuse tagamise oluline vahend. Kas te kujutate ette, et me kuulutaksime relvad inimõiguseks?

Ma teen ettepaneku kogu selle arutelu juures vaadelda internetti kui vahendit inimõiguste tagamiseks.

Ma arvan, et 21. sajandil me saame vaid tänu internetile tagada sellised vabadused nagu koosoleku-, sõna- ja informatsiooni vahetamise vabadus. Enamus meeleavaldusi, mis täna korraldatakse, lepitakse kokku internetis. Ka meie tänane kogunemine on kokku lepitud internetis. Ilma internetita oleks meil oluliselt vähem sõnavabadust ja iseenda arvamuse levitamise võimalusi.

Rain Kooli: Kas sulle ei tundu, et just nimelt neil põhjustel võiks astuda sammu edasi ja kuulutada internet inimõiguseks? Üks inimõigustest on ju näiteks õigus haridusele. Väga suur osa teabest kulgeb täna ju läbi interneti.

Silver Meikar: Siin võivad olla erinevad seisukohad. Ma tean, et Rootsi Piraadipartei näiteks esindab seisukohta, et internet ongi juba oma olemuselt inimõigus. Aga ma arvan, et nende teeside kaitsmise seisukohalt oleks oluline astuda esimene samm ja öelda, et inimestel peab olema võimalus pääseda internetti, mis on nende inimõiguste tagamise oluline vahend. Öelda ka, et riigid ei piiraks seda vabadust, et ei kehtestataks mingeid reegleid, mis takistaks ligipääsu internetile.

Ma ei saa välistada, et kümne aasta pärast võimegi öelda, et internetist ongi saanud inimõigus, aga täna tundub see liiga ennatlik. Seda enam, et sellise debati juures ei jõuaks me väga kaugele, sest piisavalt palju on vastuargumente – kogu inimõiguste kontseptsiooni arvestades tekiks sel teemal väga palju küsitavusi.

Peeter P. Mõtsküla: Praegune autoriõiguste või nn intellektuaalomandi regulatsioon on killustatud väga erinevate inimloomingu tulemuste väga erineval viisil reguleerimise vahel.

Vabadus ei peaks olema piiratud n-ö lõigustatud või segmenteeritud seadustega. Vabadus luua on ülimalt oluline. Vabadus luua eeldab muu hulgas ka võimalust juba olemasoleva loominguga tutvuda, sest isolatsioonis ei sünni mitte ükski uus kultuuri- ega teadussaavutus. Me kõik seisame hiiglaste õlgadel – nende mõtlejate, loojate, leiutajate õlgadel, kes on käinud enne meid. Ja see on peamine põhjus, miks loomine ja jagamine on omavahel läbi põimunud, lahutamatult seotud.

Niipea, kui lakkab teadmiste ja loomingu vaba liikumine, peatub ka uue loomingu loomine, sest isolatsioonis saab sündida ainult hullumeelse lalin.

Tsiteeriksin siinkohal Poola poeeti Piotr Czerskit, kes oma essees “Mei, võrgulapsed”, on öelnud niimoodi: “See, mida me hindame kõige rohkem, on vabadus: sõnavabadus, info- ja kultuurivabadus. Me tunneme, et tänu vabadusele on võrk see, mis ta on ja et meie kohus on seda vabadust kaitsta. Me võlgneme seda tulevastele põlvedele just samamoodi, nagu me võlgneme neile kaitstud keskkonna. Võib-olla ei ole me sellele veel nime andnud. Võib-olla me ei ole me sellest veel täielikult teadlikud. Aga mulle tundub, et see, mida meie, võrgulapsed, tahame, on tõeline demokraatia. Demokraatia, mis on võib-olla midagi enamat kui see, millest vana maailma ajakirjandus unistab.”

Rain Kooli: Vana maailma ajakirjandust unistab ehk vanamoodsast demokraatiast, aga samas unistavad need, kes on välja töötanud ACTA, SOPA ning teised sarnased lepped ja seaduseelnõud, vanamoodsast autoriõiguste kaitsest. Ühe põhjendusena autoriõiguste sel kombel kaitsmiseks toovad nad selle, et autor tahab oma töö eest tasu saada. Sa rääkisid loomingust, aga kas teie arusaam loomingust ei paiska autoreid väga lähedale sellele ajale, mil ainuke võimalus oma loomingu eest tasu saada oli käia keskaegsel turuplatsil raha eest laulmas, luulet lugemas või midagi muud loomas?

Peeter P. Mõtsküla: Loomulikult on ka loometegevus üks inimese eneseteostuse viise, mida ei harrastata ainult sellepärast, et see tegelejale endale meeldib. Autoril peab olema õigus autorina tunnustatud ja võimalus saada oma töö eest, oma panuse eest sellesse suurde, piiritusse, rikkalikku kultuuri- ja teadusvaramusse, õiglast tasu. Aga see tasu saamise õigus ei tohi põhjendamatult piirata suuremat hüve – teadmiste vaba liikumine või ühiskonna võimalus saada osa sellest teadvusvaramust ja sinna omapoolse panusega juurde tulla.

Autori-, leiduri- või mis tahes muu looja kontrolliõigus oma loomingu edasise kasutamise osas peab olema ajaliselt piisavalt piiratud selleks, et mitte tekitada olukorda, kuhu oleme jõudnud oma praeguse regulatsiooniga: tuhanded teosed on minetanud oma majandusliku väärtuse ja ometi ei ole neid võimalik legaalselt kasutada uue, tuletatud väärtuse loomiseks.

Oleme lõiganud ära suure hulga hiiglasi, kelle õlgadel seistes me näeksime palju kaugemale.

Sten Tamkivi: Eestis on olemas elektroonilise side seadus ja internetiteenuseid puudutavad seadused, kuid kogu see regulatsioon on loodud internetiteenuse pakkujate või internetiga majandajate või riigi poolt pakutavate internetiteenuse külje pealt. Me oleme võtnud selles mõttepaberis jäigalt teise suuna: räägime kasutajatest, inimestest, indiviididest, kes neid teenuseid kasutavad.

Ometi on meil paar punkti, mis on nende kahe maailma kokkupuutepunktis. Üks neist on e-turg. Ütleme, et igaühel on (just kasutaja poolt vaadates) õigus turvaliselt üle riigipiiride kaubelda, sõlmida lepinguid, edastada raja ja teha muid normaalseid majandustehinguid. See toimub täna ja see on üks nendest internetis toimuvatest protsessidest, mis aitab ka interneti eksistentsi rahastada. Kui ei oleks seda kaubandust, seda ärimudelit, siis ei oleks ka seda internetti, mis võimaldab araabia maades revolutsiooni teha ja ilmselt oleks ka innovatsiooni vähem.

Samal ajal ei ole (sarnaselt autoriõigustele) regulatsioon maailmas sellele reaalsusele järele tulnud – kui keegi üritab isegi Euroopa-siseselt internetis kaubelda, peab ta maadlema küsimusega, kas käibemaksu tuleb maksta maal, kus asub kasutaja, ostja või server. See näitab seda, et mõned asjad on aegunud. Inimesed tahavad internetti kasutada ka kauplemiseks ja lepingute sõlmimiseks ning seda peaks neile ka võimaldama. Ehk siis regulatsioonid ja tehnoloogia peaks selles osas järele tulema.

Eraldi huvitav teema selle juures on raha, mis kunagi kippus olema füüsiline asi, aga täna on ta ülimalt virtuaalne. Inimesed puutuvad sageli kokku oma rahaga, läkitavad seda teistele või võtavad vastu üle interneti. Õiguse turvaliselt raha saada ja saata ümber on jällegi päris palju tühimikke. Mh puudutab see võimalust petta teiselt inimeselt raha välja ja sellest puhta nahaga pääseda, kui sa juhtud asuma sellises riigis, mis selle suhtes midagi ette ei võta.

Raha osas tahaksin viidata ka ühe hea internetikasutaja täiendusele, kes juhtis Praxise veebiarutelus meie tähelepanu sellele, et internetikasutajaid sunnitakse sageli vastu tahtmist võlgu võtma. Internetis väga levinud, sageli ainus, makseviis on krediitkaart. Kui ta tavalises elus saaks ise otsustada, et võtab oma palgaraha ja ostab omale mingi asja, siis internetis peab ta laenama raha. Tema arvates see ei ole okei ja minu arvates on see õigustatud tähelepanek.

Teise majandust ja internetti puudutava teema oleme nimetanud avatud internetiks ja me tahaks seda natuke täpsustada. Avatusest hoolime me kahel viisil. Esiteks usume me, et igal internetikasutajal on võõrandamatu õigus valida, mis teenuseid ta kasutab. See võib tunduda üliloogiline, aga tegelikult üritavad sellesse sekkuda nii riigid (et piirata mingisuguse info liikumist) kui ka mõned teenusepakkujad. On näiteks internetiteenuse pakkujaid, kes näiteks piiravad ligipääsu mõne oma konkurendi teenustele. On olemas riiklikes omandustes telekommunikatsiooniettevõtteid, mis ei luba kasutajatel nende võrgust teatud laadi lehekülgedele minna, väites, et selleks on “religioossed” põhjused, kuid tegelikult paistavad sellise käitumise tagant ka majanduslikud kõrvad.

Sellised praktikad töötavad kasutaja vastu. Kasutaja ei saa selles olukorras midagi teha. Täna on enamikes riikides reguleeritud kõik sedalaadi konfliktid kui tavalised ärikonfliktid – kui üks ettevõte tunneb, et teine ettevõte teeb talle liiga, siis ta võib ta kohtusse kaevata.

Aga kujutame ette, et Põlvas on kaks Eesti poissi teinud startup’i, idufirma, ja loonud ühe väga põneva mobiilirakenduse, millega saab pilte töödelda. Panevad selle internetti. Internetikasutajad üle maailma arvavad, et see on väga hästi välja tulnud ja hakkavad seda kasutama. Kuid näiteks kümnes Euroopa suures riigis on suured mobiilioperaatorid otsustanud, et kuna nende mobiiliprogrammi kasutatakse nüüd vähem, siis nad panevad selle Eesti poiste asja kinni. See on täiesti reaalne, selliseid stsenaariume juhtub ka Euroopas kahjuks üsna sageli ja täna on [ainuke] võimalus kaevata need operaatorid 27 Euroopa riigis ükshaaval kohtusse. Kui me võtame arvesse, et need on kaks poissi Põlvast, siis neil ei ole selleks ressurssi ega võimalust.

Sellepärast me usume, et interneti avatust ja net neutrality põhimõtet peaks kaitsma kõrgemal tasemel kui lihtsalt kommertssuhted ja tsiviilmoel kohtus vaidlemine.

Teine avatud interneti osa on teema, mis on ka Eestis väga tänuväärselt esile tõusnud (ja riik on juba tänuväärseid samme astunud), puudutab avatud andmeid, open data, nagu seda rahvusvaheliselt kutsutakse. Kasutajal, kes on küll inimene, peaks olema võimalus saada mis tahes andmeid riigi käest ka masintöödeldaval kujul.

Ehk siis kui tema, maksumaksja, riik on kogunud või tootnud mingisugust andmestikku, siis me peame üle saama sellest eufooriast, mille vaimus mis tahes asja internetti pannes küljendati see näiteks html-leheküljeks. Mõnes mõttes võib ju öelda, et andmed on ju internetis, nad ju on avalikud, et linnuke on tehtud, aga tegelikult oleme me neid kasutajale mitte ka masintöödeldaval kujul pakkudes ära lõiganud võimaluse teha selle pealt uusi innovatsioone. Nende hiiglaste õlgadel seista ei saa, kuna isegi kui see internetikasutaja juhtub olema programmeerija, ei saa ta kirjutada programmi, mis teeb nende andmete baasil midagi uut ja veel paremat.

Rain Kooli: Nende teeside näol on töötatud välja midagi, mida ma julgeks nimetada isegi internetiõiguste hartaks, aga see on praegu tööjärgus. Nagu te ise ütlete – käesolevad teesid ei kujuta endast ammendavat õiguste kataloogi, vaid arutelu vahetulemust. Aga samas küsiks ajakirjanik kohe, mida reaalset nendest meile peaks jääma. Te ise tunnistate ka, et teesid võivad kohati väljuda olemasoleva õiguse raamidest. Kuhu need teesid peaksid meid viima, kui palju ja millist seadusandlust muutma ning mida konkreetset ja millise aja jooksul neist peaks sündima?

Sten Tamkivi: Eestis räägitakse palju kodanikuühiskonnast, aga kodanikuühiskond ei ole ühiskonnast eraldi seisev osa, vaid kodanikuühiskonda kuuluvad ka inimesed, kelle töö on vastata ka nendele küsimustele. Meil on Eestis päris palju juriste, me hoiame rahvana palgal päris palju inimesi, kelle töö on olla seadusandja ja lahendada selliseid küsimusi.

Me ei taha kindlasti, et see jääks väga kitsalt näiteks ainult ACTA preambuliks. Isegi kui see diskussioon sündis ACTA teemalisest arutelust, siis see ei ole ainus asi maailmas. Üks asi on ACTA protsess – kas teda alla kirjutada, kas ratifitseerida või mitte -, aga need internetivabadused peaks olema ühe lepingu, ühe riigi või ühe aasta ülesed.

Mõned juristid on öelnud, et kui ta seadus ei ole, siis ta väga ei rakendu. Võib-olla see ongi tõsi ja olemasoleva kahe internetti puudutava seaduse kõrval võiks olla ka internetikasutajate seadus. Oleks tore, hea lühike seadus.

Siis on välisministeerium avaldanud arvamust, et diplomaatias võiks olla olemas mingid dokumendid, mida kasutatakse läbirääkimiste juhistena. Aga ma usun, et on palju inimesi, kes neid teese lugedes võiks saada palju ideid, mida nendega täpselt teha.

Peeter P. Mõtsküla: Mina tahan nendest teesidest näha tõusmas kahte tulemit.

Üks on see, et inimesed mõtleksid nende teemade peale. Vabadust ei pane keegi eriti tähele, kuni ta on olemas. Samamoodi nagu me ei mõtle õhku hingates hingamisele, me teeme seda alateadlikult. Aga siis kui kraan kinni keeratakse, võib olla juba liiga hilja hakata õhku juurde otsima. Täpselt sama on vabadusega. Need teesid peavad kaitsma vabadust läbi meie endi.

Ma tahan näha, et Eesti riik kõige laiemas tähenduses – alates seadusandjast ja lõpetades täidesaatva võimuga, kohtuvõimuga, kohaliku võimuga – juhinduks neist põhimõtetest, kui päevakorda tulevad teemad, mis puudutavad seda uut ühiskonda, kuhu me oleme jõudnud tänu sellele, et meil on võimalus kasutada internetti.

Internetivabaduse teeside värskeima variandiga on võimalik tutvuda SIIN.

Allikas: TÄISMAHUS: Internetivabaduse teeside teemaline arutelu, ERR