Reformierakonna esimees Siim Kallas selgitab ja täpsustab möödunud pühapäeval Pärnus partei kongressil peetud kõnes sisaldunud väiteid hariduse vähesest väärtustamisest ja Keskerakonnalt Eesti tulevikule lähtuvast ohust.

Valimistest rääkides avaldasite veendumust, et kui kõik vene rahvusest kodanikud ja kõik pensionärid hääletavad Keskerakonna poolt, on Eesti tulevik ära määratud. Milline see tulevik sel juhul saab olema?

Eesti on määratud astmelisele allakäigule. Keskerakonna kava tõsta astmeliselt tulusaajate maksu ei anna hoopi mitte üksnes inimestele, kes palgas kaotavad, ja mitte üksnes Eesti hästitoimivale majanduskorraldusele. See annab hoobi isiklikule initsiatiivile, töötegemise ja teenimise motivatsioonile, põhimõttele «võrdse töö eest võrdne palk».

Rääkimata sellest, et võrdeline ja madal tulumaks on üks osa meie tänasest rahvuslikust identiteedist, üks põhjus tunda rahvuslikku uhkust.

Eesti tulevik on määratud ka ebakindlaks, sest tänaseni ei tea me, kas Keskerakond kavatseb asuda Euroopa Liitu toetama või asub ta Euroopa Liidu vastaste ridadesse.

Väitsite oma kõnes, et senine riiklik aidsi ennetustegevus on olnud kaootiline ja kasin ning et järgmine valitsus peab sellele hoopis rohkem tähelepanu ja raha pühendama. Miks see töö siis seni nii vilets on olnud?

Peaministriks saades tegin aidsiennetusega tegelevatele inimestele ettepaneku tulla välja täiendavate soovitustega ning küsida nende soovituste täitmiseks raha. Kahjuks oli vastukaja üsna nõrk.

Eelmise aasta sügise poole hakkas olukord siiski paranema.

Tänaseks oleme tänu sotsiaalministeeriumile, ennetuskeskusele ja kolmanda sektori aktivistidele viinud läbi mitu ennetuskampaaniat ning asunud ennetustegevust ümber korraldama.

Olen seisukohal, et aidsiennetuses head ideed raha taha pidama ei jää. Eelmise aasta lõpus eraldas valitsus ka täiendavalt raha teavituskampaaniate läbiviimiseks.

Olete olnud neli aastat võimul – algul rahandusministri ja nüüd peaministrina. Miks te ei ole siis pühendanud piisavalt tähelepanu ja raha aidsiga võitlemisele?

Rahandusministri otsene ülesanne ei ole aidsiennetustegevus ega otsustamine, milliseid valikuid sotsiaalpoliitikas teha. Rahandusminister saab ette anda ainult rahalised raamid, milles tegutseda, mitte aga teha sotsiaalpoliitilisi valikuid. Küll aga on need otseselt juba sotsiaalministri ja peaministri ülesandeks.

Millal ja kuidas olete rahandusministrina juhtinud sotsiaalministeeriumi ja teiste ministeeriumide tähelepanu vajadusele nõuda rohkem raha riigieelarvest aidsi vastu võitlemiseks?

Rahandusministri ülesanne pole tegeleda erinevate valdkondade küsimustega. Nii nagu rahandusminister ei saa juhtida kultuuri- või välisministeeriumi tööd, ei ole tal õigust sekkuda ka sotsiaalministeeriumi töösse.

Rahandusministri töö on teistsugune töö, mis seisneb selle jälgimises, et riik ei kulutaks rohkem, kui tal võimalusi on. On väga sagedane viga, et rahandusministri rollist saadakse valesti aru ning arvatakse, et just tema on see halb inimene, kes keelab ühe või teise asja rahastamise.

Perekonnast rääkides väitsite, et kirik on ainuke, kes julgeb endiselt väärtustada klassikalist abielu ja seista vastu perekonna lagundamisele, eraelu labastamisele. Millele toetudes arvate, et kirik on ses asjas ainuke?

Tuginen piiblile, kümnele käsule ja asjaolule, et Eestis on 50 000 aktiivset kristlast.

Mis on Reformierakonna esimehe silmis eraelu labastamine?

Moraalsete väärtuste asendamine labase tarbimiskultuuriga, mis paratamatult kaasneb maailmastumisega. Selleks, et maailmas oma kultuuriga püsima jääda ning meile avanevaid võimalusi ära kasutada, peame olema suutelised vastu seisma rämpskultuuri rünnakutele.

Kurtsite päris pikalt, et erinevail aastail riigieelarve menetlemise ajal on esitatud küsimusi pigem pensionide ja abirahade teemal, aga mitte kõrghariduse teemal. Mis on takistanud Reformierakonda parlamendis seda tegemast?

Reformierakond on alates oma asutamisest 1994. aastal järjekindlalt tõstatanud kõrghariduse rahastamise ümberkorraldamise vajalikkuse küsimuse. Kuid meie vaatepunkt ongi teistsugune. Reformierakond pole kunagi olnud seisukohal, et kõrghariduse probleemid on lahendatavad riigieelarve abil.

Oleme kogu aeg olnud seisukohal, et ainsaks väljapääsuks on erasektori raha ulatuslikum kaasamine kõrghariduse rahastamisse ja selle rahastamine läbi õppija.

Reformierakond on olnud poliitmaastikul alates 1994. aastast, sealhulgas pikka aega ka võimul. Miks ei ole üles otsitud neid viljakas eas naisi ja küsitud, mida nad lõppude lõpuks tahavad selleks, et meil sünniks aastas kaks korda rohkem lapsi kui praegu.

Nagu ma oma kõnes ütlesin, on valitsus seda teinud, koostöö rahvastikuteadlastega on mõnda aega toiminud. Need uuringud aga ütlevadki, et kusagil maailmas ei ole lastetoetuste tõstmine sündimust tõstnud. Peamine probleem on tänapäeva emantsipeerunud ühiskondades emade töö ja pereelu ühitamine.

Lastetoetus on üks osake lapsega kodus oleva vanema sissetuleku vähenemise korvamiseks, aga sugugi mitte peamine. Samavõrd oluline on laste päevase hoiu mugav ja kvaliteetne korraldamine, laste huvide arendamise ja vaba aja veetmise võimaluste parandamine ja palju muud.

Milline on Reformierakonna plaan selleks, et tulevikus sünniks Eestis kaks korda rohkem lapsi?

Tegelda mitte üksnes ja kitsalt lastetoetustega, vaid kogu selle turvavõrgustiku arendamisega, mis lastesoetamiseks vajalikku turvatunnet tekitab. Reformierakond kavatseb seniselt 142 päevalt ühe aastani pikendada aega, mille jooksul vanemal säilib lapse sünni järel keskmine palk.

Pakume ka retsepti lapsega kodus olevate emade kogumispensioni vähenemise vastu. Riik võiks suurendada oma osalust ema kogumispensionis lapse sünni korral 1 protsendipunkti võrra.

Mõistlik ja jõukohane on tõsta 5000 kroonini riiklikku sünnitoetust. Peab arvestama, et rahvastikuprotsessid on pika vinnaga ja ka meie rahvastikupoliitika kannab vilja vaid siis, kui see on terviklik.

Nentisite, et ümberkorraldusi vajab ka lastetoetuste süsteem, sest praegu läheb suurem osa sellest rahast tühja. Seega tunnistate, et osa rahast läheb raisku. Aga samas lasete sel sündida. Miks?

Peaministrina olen korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele korrastada sotsiaaltoetuste süsteemi. Poliitikauuringute keskuse PRAXIS andmetel jõuab vaid üks kroon kolmest tegelike abivajajateni. Oleme selle valitsusega hakanud süsteemi ka otsast korrastama, kuid see kohtab üsna valusat vastuseisu, sest kes tahaks täiendavast kroonist loobuda.

Teie kõnest pärineb ka väide, et sageli on ametnike ja poliitikute selja taga mitmed huvirühmad, kes oma tahet saavad ellu viia vaid riigieelarve abil, sest erasektor ei pea neid kulutusi mõistlikuks. Tooge selle kohta viimase nelja aasta praktikast mõni näide!

See oli poliitiline teemapüstitus. Olen veendunud, et selline praktika paraku eksisteerib.