Ida-Virumaa peaks normaalseks arenguks keskkonnatasudest oluliselt rohkem raha tagasi saama, samuti tuleks põlevkivitööstuse kõrval edendada muud ettevõtlust.

Ida-Virumaa omavalitsused said mullu põlevkivitööstusest tulu seal töötavate inimeste tulumaksuna (10 miljonit eurot, peamiselt linnad), põlevkivivaldadele laekuva ressursimaksuna (12 miljonit eurot) ja KIKi kaudu keskkonnaprojektidele eraldatud toetustena (3,7 miljonit eurot).

Seda on vähe, tõdes maakonna omavalitsusliidu tellimusel põlevkivitööstuse sotsiaalmajanduslikku mõju uurinud poliitikauuringute keskuse Praxis projektijuht Katrin Pihor. “Proportsioon selle vahel, kust piirkonnast keskkonnatasud laekuvad ja kuhu neid KIKi keskkonnaprogrammi kaudu tagasi suunatakse, on tasakaalust väljas. Ida-Virumaalt on pärit ligemale kolmveerand keskkonnatasudest, kuid siinsed keskkonnaprojektid hõlmavad vaid vähem kui kümnendiku keskkonnaprogrammi toetustest,” leidis ta, et siit saadud rahaga ei peaks Hiiumaal infotahvleid tegema.

Panustada elukeskkonda

Sellesama teema tõstsid esile põlevkiviettevõtete esindajad. Seadusega on neil kohustus tasuda keskkonnatasusid, kuid kuna omavalitsused ja ennekõike kohalikud elanikud ei tunneta, et nende eluolu oleks selle tulemusena paremaks muutunud, nõutakse põlevkiviettevõtetelt lisainvesteeringuid.

Keskkonnatasudest laekuva raha juhtimist tasandusfondi kaudu riigieelarve üldotstarbeks ei pea uuring õigeks: see ei ole kooskõlas põhimõtetega, mille kohaselt keskkonnatasude rakendamise eesmärk on toetada riigi keskkonnapoliitikat.

Eraldi võeti jutuks pärandmõju – aastakümnete tagant pärinevad põlevkivitööstuse mõjud, mis ulatuvad praegusesse aega ning mille eest keegi otseselt ei vastuta. Mitu sellist mõjutegurit võivad piirkonna sotsiaal-majanduslikku olukorda mõjutada aga rohkemgi kui tänapäevane tööstus. Kui Ida-Virumaale tagasi suunatavate keskkonnatasude osakaal suureneks, saaks seda raha kasutada ka niisuguste mõjude leevendamiseks.

“Keskkonnateemaga tegeldakse praegu juba päris palju, aga elukeskkonna arendamisega veel vähe,” leidis Katrin Pihor, et põlevkivivallad teevad mõisaid restaureerides täitsa õiget asja – eesmärk on Ida-Virumaa atraktiivsemaks muuta.

Töökoht on tähtsam kui loodus

Kohalike elanike arvamuse teadasaamiseks küsitleti telefonitsi tuhandet inimest. Kinnitust sai tõsiasi, et tööandjana on põlevkivitööstus oluline peamiselt linnade elanikele. Endistes ja praegustes põlevkivivaldades ei peeta kaevandamisega tekitatud kahjude hüvitamist piisavaks, samuti hinnatakse väheseks põlevkiviettevõtete rolli kohaliku elu ja ettevõtluse arengus.
Põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega kaasneva suhtes olid vastajad üsna leplikud.

“Üllataval kombel häirivad inimesi kõige rohkem maastiku üldilme muutused, näiteks tuhamäed ja tehisveekogud,” ütles Katrin Pihor. “Kaevandusvaldades peetakse lisaks mürale ja vibratsioonile oluliseks ka jõgede ja järvede vee kvaliteedi muutusi.”
Piirkonna atraktiivsuse tõstmisel peeti kõige tähtsamaks uute töökohtade loomist ja ettevõtluse arendamist, teisel kohal oli teede kordategemine, hoopis vähem nimetati looduskeskkonda ja teenuste kättesaadavust.

Maakonna omavalitsusliidu esimehe Veikko Luhalaiu sõnul on see loogiline: “Inimesele on kõige olulisem, et leib oleks laual, järgmisena see, et ei peaks oma autot kehvadel teedel lõhkuma.”

Kohtla vallavanem Etti Kagarov tunnustas ettevõtluse tähtsustamist uuringus. “Võib-olla on see riigile märk, et seda peaks toetama – omavalitsuste käed jäävad siin lühikeseks.”

“Ega selles uuringus meile midagi uut ei ole,” tunnistas Mäetaguse vallavanem Aivar Surva. “Pigem on see meeldetuletus, millises olukorras me oleme.”

Allikas: Rohkem keskkonnaraha aitaks maakonda atraktiivsemaks muuta, Põhjarannik