Toetussüsteemide kujundamisel tuleb arvestada, et liialt suured või liiga pikka aega makstavad hüvitised võivad saada inimestele põhjuseks mitte töötada. Näiteks OECD riikide kogemuste analüüsimisel on leitud, et töötushüvitiste suurenemisel 10% võrra või maksmise perioodi pikenemisel ühe kuu võrra kasvab töötuse määr 1% võrra.
Eesti sotsiaaltoetused on võrreldes Euroopa riikidega väga väikesed ning kaotanud 1990. aastatel suure osa oma reaalväärtusest. Vaatamata sellele näitavad uuringu “Sotsiaaltoetuste efektiivsus ja mõju tööjõupakkumisele” tulemused, et nii mõnelgi juhul on kasulikum elada toetustest, kui miinimumpalga või sellele lähedase summaga tööle asuda.
Analüüsi tulemusi kinnitab ka 2001. aasta kevadel läbi viidud tööhõive- ja sotsiaalabi ametnike küsitlus. Intervjueeritud ametnike hinnangul töötud pigem loobuvad tööotsingust ja püüavad toime tulla erinevate sotsiaaltoetuste abil kui asuvad tööle miinimumpalga või sellele lähedase palga eest. Kaasnevad ju tööl käimisega mitmesugused kulud, millega toetusest elades ei tule arvestada, näiteks transport, väljas söömine, sobiv tööriietus jne.
Toimetulekutoetus viimseks õlekõrreks. Kuidas peaks riik käituma olukorras, kus toetused on küll väikesed, kuid väikesed on ka võimalikud sissetulekud? Kõigepealt on oluline määratleda erinevate toetusliikide eesmärgid ning suunata need abivajateni. Näiteks toimetulekutoetus peaks olema suunatud vähekindlustatud osale elanikkonnast, olema nö viimaseks toetuseallikaks ning sellest tulenevalt ka väiksema määraga toetusliigiks. 2000. aasta leibkonna eel-arve uuringu andmetel läks aga ligi 62% toimetulekutoetuse rahast mittevaestele peredele.
Seevastu töötu abiraha ees-märgiks on siluda töö kaotanud inimese sissetulekuid ja tarbimist tööotsingu ajal. Eestis on aga töötu abiraha niivõrd väike, et töö kaotanud inimesel tuleb tavaliselt taotleda lisaks ka toimetulekutoetust.
Teiseks on oluline muuta toetussüsteemid aktiivsemaks, karmistades toetuse saamise kriteeriume. Võrreldes arenenud riikidega on Eestis toetuste saamise kriteeriumid suhteliselt liberaalsed. Näiteks töötu abiraha puhul tuleb töötul OECD riikides mitu korda kuus külastada tööhõiveametit ning tõestada, et ta tegeleb tööotsingutega. Kui töötusperiood pikeneb, on töötu kohustatud vastu võtma igasuguse, mitte ainult sobiva töö. Abiraha saaval isikul tuleb osaleda nii koolituses kui ka muudes pakutavates tööturuprogrammides. Eestis peab töötu külastama tööhõi-veametit kord 30 päeva jooksul, sobiva töö mõiste on aga seadusandluses üldse defineerimata. Eriti vajalikuks muutub nõuete karmistamine uue töötuskindlustusseaduse rakendumisel, mis oluliselt suurendab töötule makstavaid hüvitisi ning seega ka süsteemi ärakasutamise ohtu.
Tasuta lõunaid pole. Ka sotsiaalabi puhul pole OECD riikides tegemist tasuta lõunaga. Nagu töötu abiraha, nii ka sotsiaalabi taotlejatel tuleb tõestada oma tööotsinguid ning osaleda pakutavates rehabilitatsiooniprogrammides.
Kolmandaks on oluline, et abivajajatel oleks reaalselt võimalik neile esitatavaid tingimusi täita ning et teenuse osutajatel oleks võimalik teenust pakkuda. Näiteks peab töötul olema võimalik kasutada nii transporditeenust kui ka erinevaid tööotsingu võimalusi (juurdepääs andmebaasidele, telefonile). Ametnike sõnul on transpordikulud ning telefoni kasutamise võimaluse puudumine tööotsingul üks olulisemaid takistajaid. Aktiivsemad toetused panevad senisest suurema koormuse ka tööhõive-ametitele, seega vajab läbivaatamist nendegi töökorraldus.
Side sotsiaaltoetuste ja tööturupoliitika vahel on Eestis praegu nõrk. Sotsiaaltoetused on passiivsed ega soodusta inimeste tööturule tagasipöördumist. Tasakaalu leidmine toetuste ja erinevate tööturupoliitika meetmete vahel on keeruline ülesanne ja nõuab kompleksseid lahendusi.
Reelika Leetmaa,
Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS analüütik