Sel nädalal tähistati Eestis võrdse palga päeva. Eurostati andmetel juhib Eesti juba aastaid Euroopa riikide meeste ja naiste vahelise palgalõhe „edetabelit“ ning vahe järgnevatega kahanema ei kipu. Euroopa keskmisest palgalõhest oleme üle peaaegu kahekordselt ning vahe tabeli alumises osas paiknevate Sloveenia, Malta, Poola ja Itaaliaga on enam kui viiekordne.

Kõigepealt tahaks rõhutada, et 30-protsendiline palgalõhe ei näita siiski seda, kui palju rohkem teenivad mehed võrdväärse töö eest, nagu sageli ekslikult arvatud. Tegu on lihtsalt keskmise erinevusega meeste ja naiste palkades ehk mehed teenivad keskeltläbi kolmandiku võrra enam kui naised. Sellegipoolest on tegemist kõneka näitajaga, sest miks peaks eesti naine teenima mehega võrreldes vähem kui teiste Euroopa riikide sookaaslased?

Eesti suure palgalõhe põhjusena on nii mõnelgi korral nimetatud asjaolu, et meil osaleb tööelus suur osa naistest. Tõepoolest töötab Lõuna-Euroopa riikides, näiteks Maltal, Itaalias ja Rumeenias vähem kui pool tööeas naistest. Seetõttu ei ole seal kujunenud välja ka sektoreid, kus naistööjõud oleks märgatavas ülekaalus. Samas on sooline palgalõhe ligi kaks korda madalam kui Eestis ka Euroopa suurima naistöötajate osakaaluga Skandinaavia riikides. Kuna eestlane armastab end ikka võrrelda naabritega, olgu öeldud, et ka Lätis ja Leedus, kus töötab sama palju naistest kui meil, jääb sooline palgalõhe Euroopa keskmisest madalamaks. Seega ei pruugi ainuüksi suurem töötavate naiste osakaal kaasa tuua suuremat erinevust palkades.

Seda, kas palgalõhe säilib ka juhul, kui võrrelda sarnaste oskustega ning võrdväärset tööd tegevaid inimesi, on Eestiski mitmel korral uuritud. Kuid ka keerukate statistiliste arvutuste tulemusena, mille käigus on võrreldud võimalikult sarnaseid ja sarnast tööd tegevaid mehi ja naisi, ei ole teadlastel õnnestunud jõuda oluliselt väiksema soolise palgalõhe numbrini. Selgub, et vaid kuuendik palgalõhest on selgitatav sellega, et mehed ja naised töötavad erinevatel ametialadel, omavad erinevat haridust või töötavad erineva koormusega.

Ülejäänud osa palgalõhest ei ole võimalik mõõdetavate põhjustega selgitada. Selle taga võib olla nii naiste madalam palgaootus, ühiskonna hoiakud, aga ka naiste töökatkestused, mis kaasnevad laste sünniga. Samuti võib selle põhjus olla otsene sooline diskrimineerimine. Üsna ilmekas näide viimati nimetatust on ühe valitsusasutuse paari aasta tagune „eksperiment“, mille käigus otsustati lapsepuhkuselt naasnud naistöötajatele maksta madalamat palka, põhjendades seda asjaoluga, et lapsepuhkuselt naasev töötaja vajab tööle sisseelamiseks aega ja koolitust. Seetõttu olevat ka palga alandamine õigustatud.

Et palgalõhe põhjused on mitmekesised, on ka lahendusvariante palju ning kõigist siinkohal rääkida ei jõua. Ennekõike tahaks rõhutada vajadust muuta laste sünnist tingitud naiste töökatkestused võimalikult lühikeseks. Kuigi nappide andmete tõttu pole seost palgalõhe ja järjepideva tööstaaži vahel Eestis otseselt kontrollida võimalik, on mitmed välismaised uuringud tõestanud, et just see on üks olulisem palgaerinevuste põhjus.

Teame, et Eestis jäävad lastega koju enamasti naised: alla kolmeaastast last kasvatavatest naistest töötab vaid kolmandik, seevastu samas vanuses laste isadest on tööga hõivatud koguni 90 protsenti. Noored haritud emad, kellel on töötav kaasa, moodustavad ligi viiendiku mittetöötavatest tööealistest ja on seega oluline kasutamata tööjõupotentsiaal. Lapse eest hoolitsemise kõrvalt osa-ajaga töötamisel säilib side tööeluga, emade tööstaaži katkestused on lühemad, töökogemus pikem ning tootlikkus suurem. Riik, kes on silmitsi vananeva ja väheneva tööjõuga, peaks soosima iga täiendava töökäe lisandumist, olgu täis- või osaajaga.

Seda teades oleks üsna mõistlik eeldada, et meie kehtiv vanemapuhkuste reeglistik võiks enam soosida isade osalust laste kasvatamisel. Näiteks soovitas Praxise hiljutine uuring reserveerida ühe osa vanemahüvitisega kaetud lapsepuhkusest isale, andes sellega ühiskonnale selge sõnumi, et isade osalus laste eest hoolitsemisel on oodatud ja normaalne.

Teisalt soovitasid autorid, et aitamaks säilitada sidet tööeluga, võiks olla võimalik ka lapsehoolduspuhkuse ja töötamise kombineerimine. Näiteks nii, et osa nädalast töötab ema, osa isa ning ülejäänud ajal hoolitseb emb-kumb lapse eest ja nii kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Ometi tekitasid need soovitused ühiskonnas üsna vastakaid arvamusi – uuriti, kas autorid kavatsevad järgmisena mehed sünnitama sundida ning kas nende hinnangul peaksid isad hakkama lastele ka rinnapiima andma.

Ühe päevalehe arvamusküljel arvati koguni, et uuringu tellimise taga võivad olla „rahulolematud naiskodanikud, kellel küll hea palk ja positsioon ühiskonnas, kuid kel pole olnud vedamist hoolitseda (oma) laste eest“. Seega on ilmselt veel mõnda aega meie ühiskonnas oluline roll erinevatel teavituskampaaniatel, mis aitavad teadvustada ja selgitada ebavõrdse kohtlemise olemust, vastandamata eri sugupooli. Praegu näib veel liialt sageli, et palgalõhe on tont, kellest küll räägitakse, kuid keda vaid vähesed on näinud.

Parim õpetus sünnib ikka läbi eeskuju, nii et jääb üle loota, et peatselt näeme naispoliitikute kõrval mõneks ajaks lastega tegelemisele pühendumas ka nende meeskolleege. Kuninglik eeskuju Briti troonipärija prints Williami näol on ju lähiminevikust olemas.

Allikas: Reelika Leetmaa: palgalõhet aitaks ahendada laste sünnist tingitud töökatkestuste lühendamine, ERR