Sel nädalal alustas riigikogu lastega peredele mõeldud toetusi tõstva seaduseelnõu lugemist. Ettepaneku kohaselt tõusevad lapsetoetused, suureneb vajaduspõhine peretoetus ning toimetulekutoetus lastega peredele. Sotsiaalministri sõnul tähistavad ettepanekud koguni „murrangut senises perepoliitikas“. Kuid mil määral toetuste tõus laste vaesust vähendab ja missugune viis on selleks sobivaim?

Laste vaesuse hindamiseks kasutatakse peamiselt absoluutse ja suhtelise vaesuse mõistet. Absoluutses vaesuses elavad selliste perede lapsed, kelle sissetulek on allpool arvestuslikku elatusmiinimumi. 2012. aastal elas alla 18-aastastest lastest Eestis absoluutses vaesuses kümnendik ehk ligikaudu 23 000 last. Suhtelises vaesuses kasvavad aga nende perede lapsed, kelle aastasissetulek on väiksem kui 60 protsenti Eesti perede mediaansissetulekust. Neid lapsi oli mullu pea viiendik ehk 44 000.

Võrreldes suhtelises vaesuses elavate laste osakaalu Läti, Leedu ja ka Euroopa Liidu keskmiste näitajatega, saab öelda, et Eesti lapsed elavad veidi paremini; Põhjamaade – Soome, Rootsi, Taani ja Norra – lastega võrreldes aga märksa halvemini.

Poliitikauuringute keskuse Praxis arvutused* näitavad, et plaanitav toetuste tõus suurendab riigieelarve kulusid ligikaudu 80 miljoni euro võrra aastas. Muudatuste tulemusena võib absoluutses vaesuses elavate laste arv kõige optimistlikemate eelduste kohaselt väheneda kuni kolmandiku ehk ligikaudu 6000 lapse võrra. Kui majandusolud muutuvad kehvemaks, võib mõju olla suurem; kui vajaduspõhise peretoetuse taotlejate arv jääb endiselt napiks, on ka mõju väiksem.

Palju on vaieldud selle üle, kas mõistlikum on maksta suuremat toetust kõigile lastele või tuleks keskenduda madalama sissetulekuga peredes kasvavate laste toetamisele. Mõlemal viisil on omad head ja vead.

Võrdse ehk nn universaalse toetuse maksmine igale lapsele kannab sõnumit, et kõiki lapsi koheldakse ühiskonnas ühtemoodi. Samas ei pruugi ühetaolise toetuse maksmine tagada kõikidele lastele võrdseid võimalusi, sest jõukamatele on tõus väike, kuid vaesemate perede jaoks ei pruugi see katta isegi kulu huviringile. See õigustab omakorda suuremate toetuste maksmist väiksema sissetulekutega peredele.

Universaalse peretoetuse kasuks räägib nende administreerimise lihtsus. Piisab sellest, kui pärast lapse sündi täita riigiportaalis avaldus ja toetus laekubki järgmised 16 aastat arvele. Selleks, et lastega peredeni jõuaks toimetulekutoetus või vajaduspõhine peretoetus, peab seda teatud aja tagant uuesti taotlema. Pered ei pruugi teada, kas neil on õigus vajaduspõhistele toetustele, võivad häbeneda selle taotlemist või leida, et toetuse taotlemisega kaasnev ajakulu ei tasu lisanduvat summat ära. Näitab ju ka vajaduspõhise peretoetuse esimese aasta kogemus, et toetust on taotlenud vaid ligi viiendik peredest, kellel selleks õigus.

Universaalsete lapsetoetuste tõstmine on väga kulukas. Mainitud 80 miljonist eurost lisarahast lastega peredele tuleb tervelt 70 miljonit lapsetoetuse kasvust ning üksnes kaheksa protsenti (ehk umbes 2,3 miljonit eurot) kogu sellest summast jõuab allpool absoluutse vaesuse piiri või absoluutse vaesuse riskis elavate lastega peredele. Samas jõuab vajaduspõhise peretoetuse kasvust nende lasteni ligi 90 protsenti toetustest ning toimetulekutoetuse tõusust lausa 98 protsenti.

Üksikuna on kõige kuluefektiivsem meede toimetulekutoetuse tõus lastega peredele ja kõige ebaefektiivsem universaalsete toetuste tõus. Siiski tuleb tõdeda, et universaalsete toetuste sedavõrd suur kasv vähendab absoluutset vaesust kõige enam.

Oma varjukülg on ka sissetulekust sõltuvatel toetustel ja teenustel. Näiteks võib juhtuda, et kui pereisa otsustab teha lisatunde ja pere sissetulekut kasvatada, kaob õigus vajaduspõhistele toetustele ja tasuta lasteaiakohale ning kokkuvõttes pere hoopis kaotab sissetulekus. Praxise arvutuste kohaselt ei pruugi vajaduspõhise peretoetuse ja lastega peredele mõeldud toimetulekutoetuse suurendamise järgselt olla alampalgaga töötamine või tööpanuse suurendamine tasuv ligi 2100 inimese jaoks.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et lastega perede toetamisel tuleb leida tasakaal universaalsete ja vajaduspõhiste toetuste ning teenuste vahel. Plaanitav toetuste tõus on kahtlemata oluline ja aitab vähendada laste vaesust. Siiski tundub, et mõistlikum kui poliitteater või seriaal, mille osades eri erakonnad esinevad lapsetoetuste tõstmise ettepanekuga ning mille tõstmise au napsavad viimases vaatuses endale sotsiaaldemokraadid, oleks siduda lastetoetuste tõus hindade tõusuga. Kasvavad meil ju regulaarselt nii pensionid, vanemahüvitis ja riigikogulaste palgadki. Miks ei võiks siis ka peretoetused olla seotud tarbijahindade kasvuga?

Kemplemisest vaba aega saaks aga kasutada arutlemaks, kuidas pakkuda peredele rohkem ja paremaid teenuseid. See võiks tuua kaasa veelgi murrangulisemad muudatused perepoliitikas.

Arvutused põhinevad Euroopa riikide mikrosimulatsioonimudelil Euromod, mille Eesti osamudeli arendamisega tegeleb aastast 2009 poliitikauuringute keskus Praxis. Arvutused avaldatakse projekti „Peredele mõeldud toetuste ning alushariduse ja lapsehoiuteenuste mõjude analüüs“ lõpparuandes. Esialgsed tulemused on avaldatud ka riiklike peretoetuste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisas.