Rauno Vinni on mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Vabariigi aastapäeva järellainetusena räägiti lõppeval nädalal palju visioonidest. Mõni kommenteerija arvas, et Eesti rahvajuhtidel napib ettenägemisvõimet. Teised väitsid, et suured sihid on olemas – lugege vaid põhiseaduse sissejuhatust. Probleem olevat pigem selles, et valitsus ei tea, kuidas eesmärke saavutada.

Intriigi siin õieti ei olegi, sest mõlemad oletused on õiged. Tõendeid ei ole vaja kaugelt otsida – nt riigireformon üks valitsuse prioriteete, kuid selle eesmärgid ja elluviimine on vaid napil kujul valitsuse tegevuskavas kirjas. Ümberkorralduste läbiviimiseks on tarvis põhjalikumat plaani, sest reformimine ise on kulukas ja keerukas ettevõtmine. Valitsus peaks olema otsekui parun Münchausen, kes end ise juukseidpidi soost välja tõstis. Ka riik ja valitsejad peavad iseennast reformima. Enda muutmine on aga kõige raskem suutmine.

Esmaspäeval tutvustasid Eesti Tööandjate Keskliit ja Praxis kodanikualgatust, mil nimeks Riigireformi Radar. Radari eksperdid vaatlevad valitsuse tegevust riigireformi elluviimisel. Esimese hindamise kesknejäreldus oligi see, et riigireformi mõiste ja sihiseade on keskselt defineerimataning puudub ühtne tegevuskava. Häid algatusi jätkub, kuid need on paljuski seostamata.

Kas asi on tõesti nii hull, et eksleme sihitult ja tegeleme vaid väikeste asjadega? On ja ei ole ka. Valitsusaparaat koosneb paljudest organisatsioonidest.Kõiki ja kõike ei saa ühe vitsaga lüüa.Isegi ühe poliitikavaldkonna sees on kõrvuti nii head kui halba. Võib-olla on liigselt palju lihtlabast nö lati alt läbi jooksmist. Sageli jäetakse kasutamata võimalus teha asju pareminivõi tehakse lihtsaid vigu.

Näide Riigireformi Radari hinnangust:valitsus reformis eelmise aasta lõpus erivajadustega inimeste varustuse kompenseerimist. Reform ise on vajalik ja selle kaugem tulem ilmselt positiivne. Kuid muutused jäid ametkondade vahel selgeks rääkimata ja sihtrühm õigeaegselt teavitamata. Õigusakti vastuvõtmise ja selle jõustumise vahele jäi väga vähe aega. Lühidalt, idee on hea, kuid teostus kehv. Oleme justkui enamaks võimelised, aga ei saa kuidagi sisseharjunud käitumismustritest jagu.

Samas on praegune valitsus teinud ehk enamgi kui eelmised. Plusspoolel on näiteks riigihalduse ministri ametikoha loomine ja tema alla „reformaatorite“ koondamine. Miinuspoolel aga fakt, et riigireformi teemad on ka pärast seda sammu Rahandusministeeriumi, Riigikantselei, Justiitsministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi all laiali ning asutused ei sammu päris ühes taktis.

Tegevuste seostamiseks on esmalt vaja, et peaminister võtaks reformi juhtimisel aktiivsema rolli. Riigihalduse minister ei saa teistele ministritele käske anda.Tõele au andes ei saa seda isegi peaminister teha, kuid temal kui täitevvõimu esimesel mehel on siiski rohkem võimu kui reaministril. Sestap soovitas ka Riigireformi Radari kolleegium, et peaminister peaks ise astuma riigireformi etteotsa.

Teiseks, valitsus peaks looma omaenda riigireformi plaani. Viimasel viiel aastal on kodanikud ja nende ühendused avaldanudkuskil 10 reformikava.Valitsus käsitleb riigireformi oma tegevuskavas, kuid see on pigem tööplaan. Valitsuse tegevuskava ütleb mida tuleb teha, kuid ei vasta küsimusele kuidas teha ja mis on reformide juhtpõhimõtted?

Justkui vastuseks Radari kriitikale teatas Riigikogu eelmise nädala lõpus, et aprillis korraldatakse riigireformi arutelu riiklikult tähtsa küsimusena. Selle arutelu üks eesmärk on lükata käima riigireformi üheselt mõistetava kontseptsiooni väljatöötamine parlamendi poolt. Ettevõtmine on tervitatav, sest märtsis peaks valitsus saatma riigireformi ühe osa ehk haldusreformi ettepanekud parlamenti ja siis on terviklikumamuutuste visiooni kujundamine igati omal kohal.

Riigikogu sekkumine visioonide koostamisse on tarvilik ka põhjusel, et parlament peaks valitsuselt nö muusika tellima ja hiljem olulisemad uuendused heaks kiitma. Jaapani vanasõna ütleb, et visioon ilma tegudeta on unenägu, kuid tegutsemine visioonita õudusunenägu. Seega on tarvis nii sihiseadmist kui ka rakendamise suudet. Kitsaskohaks on asjaolu, et parlamendil pole riigireformi tegevuskava koostamisekstäitevvõimuga võrreldavat võimekust. Seega peab parlamenttegevuskava koostamiseks täitevharu poliitikud ja ametnikud ning samuti vabaühendused appi võtma.

Ka riigihalduse minister Arto Aas kinnitas esmaspäeval, et riigireformiga jätkamisel on stardipositsioon hea ja tähtis on see, kuidas edasi minnakse. Tänane Postimees avaldas värske, sel nädalal koostatud valitsuse visandi sellest, kuidas riigivalitsemine taskukohasemaks teha. Tekkis plaan, millistest osadest riigireform võiks koosneda. Ehk on Riigireformi Radaril juba mõju! Nüüd on veel vaja kokku leppida muutuste põhimõtted, eesmärgid, tegevuskava ja kommunikatsiooniplaan koos fookusteganing olemegi palju paremas seisus kui enne.

On hea meel kui poliitikutel jätkub tahet riigireformiga edasiminemiseks, sest hääli on sellel teemal raskem kaotada kui võita. Põhjus on lihtne – muutused tulevad sageli valusalt ja ikka leidub kaotajaid.Positiivset tulemust tuleb aga pahatihti aastaid oodata. Radari tegijad soovivad näidata, et inimestele läheb riigireformi tegemine või mittetegemine korda. Radari meeskondtahab kodanike teadlikkust tõsta, et poliitikud ei peaks kartma, et reformimine ainult viib toetust. Soov on esile tõsta ka positiivseid näiteid, et kodanike toetust ümberkorraldustele kasvatada.

Nagu ütleb vanasõna – kus viga näed laita, seal tule ja aita!

Allikas: Rauno Vinni: riigireform – kus viga näed laita, seal tule ja aita! , ERR