Riigireformimine ei ole asendustegevus, ütleb poliitikauuringute keskuse Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni.

Küllap oskavad lennunduse entusiastid une pealt öelda, kas lennu ajal teraslindude putitamine on võimalik või mitte. Teada on, et lennukeid tangitakse õhus, kuid õhulaevade põhjalikum parandamine toimub vist siiski maapinnal. Terve mõistus ütleb, et nii on otstarbekam.

On aga süsteeme, mida remondi ajaks seisma panna ei ole võimalik. Üks selline masinavärk on riik, mida ei saa muutuste tegemiseks pausile panna, sest inimesed vajavad igal hetkel toimivat taristut, turvatunnet, haridust, tervishoidu jne. Riigi reformimine on seega kui õhus oleva lennuki remont. See on nii keeruline ettevõtmine, et parandustööd tuleks ette võtta vaid äärmise vajaduse korral.

Ühel hetkel tuleb siiski otsustada, kas piisab rutiinsest hooldusest või on vaja kapitaalremonti. Küsimus – kas vajame riigireformi (ehk suurt ülalt alla juhitud reformi) või piisab tavapärasest hooldusest (ehk asutusekesksetest muutustest alt üles) – on paljude hiljutiste riigivalitsemist puudutavate arvamusavalduste keskmes. Riigireformi Sihtasutuse ettepanekute, riigikogu riigireformi otsuse «Riigireformi ja hea halduse põhialused» eelnõu ja valitsuse tegevuse (või tegevusetuse) valguses küsitakse teenitult, kas riigireform on õige asi või on ta asendustegevus.

Riigireformi kui asendustegevuse tees seisneb selles, et olulisim eesmärk – kuidas kindlustada mõistlikus mahus ja kvaliteetsed avalikud teenused ning teha sellist poliitikat, mis riiki ja rahvast lähendavad – nihkub pseudoküsimuste tõttu (näiteks mitu riigiametnikku on meil täpselt tarvis) tähelepanu alt välja. Selle loogika järgi oleks õigem kogu energia investeerida tänaste põletavate probleemide lahendamisse, olgu selleks ravijärjekorrad, tööturu vajadustele mittevastav haridus või alarahastatud sotsiaalteenused jne. Kui iga mutter masinavärgis teeks oma tööd nii, nagu on ette nähtud, suudaksime kitsaskohad ületada. Selline loogika on üdini ratsionaalne ja esmapilgul näibki, et riigireform kui asendustegevus tuleks kõrvale heita.

Väga õige, reformi reformi pärast ei ole kellelegi vaja! Kuid selles mõttekäigus on üks põhimõtteline küsitavus. Nimelt, mis on meid seni takistanud riigivalitsemise maailmameistriks saamisel? E-riigina olemegi tipus, aga miks on paljud elulised teenused endiselt probleemsed ja rahvas kurdab, et valitsejad teevad oma tööd kehvasti. Kas meid takistab liigne bürokraatia, rahapuudus, aegunud töömeetodid või rumalus ja laiskus? Lihtsustatud vastus on, et tõenäoliselt kõik need tegurid koos.

Seega on riigireformi siiski vaja, sest tänapäeva maailm on nii muutlik, kompleksne ja ebamäärane, et pelga iluraviga hüpet riigivalitsemise kvaliteedis ei saavuta.

Kui lisame väljakutsete nimekirja veel tehnoloogia arengu, ressursside nappuse, ebasoodsad rahvastikutrendid, siis näemegi, et ainult rutiinsest parandustööst ei piisa. Sammsammulist ja väikeste tükkide haaval reformimist oleme harrastanud alates ELiga liitumisest aastal 2004 kuni käesoleva valitsemistsüklini, mil toimus haldusterritoriaalne reform. Selle perioodi tulemuseks on hulk suurepäraseid teenuseid ja hästi juhitud asutusi, kuid kogu riigi valitsemine ei ole pidevalt ning üle avaliku sektori heal tasemel.

Heaks riigipidamiseks on tarvis keskset reformide suunamist.

Head valitsemist ei saavuta vaid üksikute algatuste najal ja eestvedajate sisemisest põlemisest. Inimesed – isegi parimad neist ehk rahva poolt valitud või konkursi tulemusel ametisse nimetatud ametnikud – ei ole lõpuni ratsionaalsed olevused, kellel on Einsteini särav mõistus ja Mahatma Gandhi meelekindlus, mis aitaks meil luua veatud strateegiad ja paneks asjad liikuma nii, nagu plaanid ette näevad.

Paradoksaalselt ei saa lootma jääda ka ainult keskelt pärit ja ülalt alla pealesurutud käsulaudadele. Riigireform koosneb nii alt üles suunduvatest initsiatiividest kui ka keskselt juhitud ettevõtmistest. Vastandamise asemel on tarvis luua nende lähenemiste kooskõla. Riigireformi osaks on seega nii riigi tuumikülesannete arendamine kui ka edu saavutamiseks soodsa keskkonna loomine. Laialivalgumise vältimiseks on eriti tähtis reformile selge ja ühtse raami loomine. Viimase all pean silmas riigireformi ulatuse ja eesmärkide kokkuleppimist, asutuste vahele jäävate küsimuste eestvedamist, osaliste rollide kokkuleppimist, metoodilist juhendamist, teadmiste ja oskuste arendamist jms. Eraldi esiletõstmist väärib seejuures arusaadav kommunikatsioon – muutuste vajaduse, eesmärkide ja lahenduste selgitamine kodanikele. Näiteks võiksime rahvasaadikute arvu asemel arutada riigikogu rolli valitsemissüsteemis ja viise, kuidas rahvaesindajad valijate huve maksimaalselt hästi saaksid esindada.

Praegu ühtset riigireformi raamistikku ei ole. Sestap hoiavad riigireformi teemasid üleval survegrupid nagu Riigireformi Sihtasutus ning Riigireformi Radari projekti eestvedajad. Riigireformi Radar kommenteerib ja hindab valitsuse tegevust. Riigireformi Sihtasutus on välja pakkunud hulga ettepanekuid, mida on ka palju kritiseeritud. Kõigi soovitustega ei peagi nõustuma, kuid on ülimalt oluline, et survegrupid on aidanud riigireformi poliitilises päevakorras hoida. Veel neli-viis aastat tagasi oli riigireform vaid käputäie teadlaste ja asjaarmastajate asi. Nüüd oleme debatis jõudnud etappi, kus meil on mitu konkureerivat riigireformi plaani ning arutame hoogsalt riigiaparaadi parandamise eesmärke ja võimalikke lahendusi.

Pärast riigireformi ideede väljapakkumise faasi on tarvis süsteemselt hinnata, kas ettepanekud meid eesmärkidele ka lähemale viivad. Praegu on see arutelu veel pooleli. Iga eesmärki tuleb hinnata selle saavutamiseks vajaliku pingutuse ja loodetava mõju alusel. Eristada tuleb a) suured ja mõjukad muutused, mis võivad olla rasked, kuid väärivad ettevõtmist; b) väikesed muutused, mis annavad tagasihoidliku efekti, kuid mida on ka lihtne ära teha; c) muutused, mis on keerukad ja vähese mõjuga; d) ideed, mis on nii vähese mõjuga kui ka raskesti juurutatavad. Ilmselgelt tuleks ette võtta rasked, kuid mõjukad ülesanded, või väikesed ja lihtsad muutused. Kõik ülejäänud projektid võiks üle parda heita.

Sellises ideede lahterdamises ja valikute tegemises on otse loomulikult sees tubli annus maailmavaadet. Sellepärast ei saa ettepanekute sõelumist jätta vaid valitsusvälistele huvigruppidele ja ametnikele. Kodanikud saavad ebavajalikest riigi ülesannetest otsustajatele märku anda, kuid valikuid peavad langetama poliitikud. Ainult neil on sellisteks ülesanneteks mandaat ja juurdepääs otsustamiseks vajalikule informatsioonile. Seega ei saa riigi uuendamist kogu täiega ära delegeerida. Niisiis on tarvis, et riigireformi debatt jätkuks poliitilisel tasandil, nii valimiste kui ka uue valitsuse koalitsioonileppe koostamise käigus.

Erakonnad peaksid nägema vaeva, et riigireformi sõlmküsimusi valijatele arusaadavaks teha ja läbi rääkida.

Praxisel ja Eesti Tööandjate Keskliidul ongi Riigireformi Radari algatuse raames kavas analüüsida erakondade riigivalitsemisega seotud valimislubadusi ja nende elluviimist. Võtame lähtekohaks eesmärgi, et tulevane riik peaks olema võimekas, usaldusväärne ja jõukohane. Vaatame, kas parteiprogrammide sõnumid on arusaadavad. Hindame, kas tulevane võimuliidu lepe ja tegevusprogramm viivad meid hea valitsemise sihtidele lähemale või mitte. Eesmärk on kvaliteetne debatt, kus kesksel kohal on avalike teenuste ja poliitikate kvaliteet. Ei tasu kinni jääda sellisesse kõrvalisse küsimusse, kas ametnike arv peaks tulevikus olema poole väiksem kui praegu või mitte.

Allikas: Rauno Vinni: kuidas õhus lennukit remontida?, Postimees