Neljapäevased päevalehed mainisid vaid põgusalt, et valitsus kiitis heaks riigihalduse ministri ettepanekud valitsemise mahu vähendamiseks. Maksupaketi arutelude taustal jäi see teade tagaplaanile. Ometi on maksupakett ja riigireform tihedasti seotud – mõlema eesmärk on leida raha koalitsiooni lubaduste finantseerimiseks. Siinse kommentaari sissejuhatus oli tahtlikult dramaatiline, et juhtida tähelepanu võimalusele, et koos valitsemiskulude optimeerimisega võib ohtu sattuda ka igapäevaste avalike teenuste kättesaadavus.

Kui maksude tõstmist näevad paljud ühiskonnarühmad arengut pidurava algatusena, siis valitsemise mahu vähendamise toimet ei saa täna veel hinnata. Mõju võib olla nii positiivse kui ka negatiivse märgiga, lõpptulemus sõltub valitsuse edasistest otsustest.

Küsimus ei ole selles, mida tahetakse teha – riigireformi eesmärk on kulude ja bürokraatia ohjeldamine ning see on igati õige siht. Probleem ei seisne ka Eesti avaliku sektori suuruses või väiksuses. Ühest küljest on valitsussektori töötajate osakaal Eestis Euroopa Liidu keskmisest veidi kõrgem. Teisest küljest on valitsussektori kogukulude osakaal SKP-st Euroopa Liidu keskmisest madalam. Kusjuures sellist asja nagu „õige“ avaliku sektori suurus ei olegi olemas, sest see sõltub valitsuse prioriteetidest.

Kuidas kärpida?
Küsimus on selles, et milliseid teenuseid, millises mahus ja kvaliteediga kodanikud oma maksuraha eest saavad. Reformimisel tuleb vaadata, kuidas ja mis kohtadest valitsussektorit kokku tõmmatakse.

Avalikku sektorit vaadatakse sageli ühe üksusena. Tegelikkuses koosneb see väga erinevatest organisatsioonidest, mille seas on nii musti kui valgeid lambaid. Nii on eesrindlikumad asutused süsteemselt arendanud teenuste kvaliteeti ja samal ajal koondanud hulga riigipalgalisi. Samas on asutusi, kus vajalikud reformid on tegemata. Kui kõikidele asutustele kehtestada ühetaoline inimeste või kulude vähendamise kohustus – nt konkreetse protsendi võrra – siis ühtede jaoks tähendab see vaid kogunenud rasvakihi põletamist. Teised asutused aga on juba nii efektiivseks trimmitud, et lisakärped võivad südametegevust kahjustada.

Ehk siis vastus küsimusele “kuidas kärbitakse?” ei tohiks seisneda edumeelsemate karistamises ülalt tulnud sanktsioonidega. Tuleb vaadata asutuste ülesandeid, senist juhtimiskvaliteeti ja rahastamise taset, et rutakate otsustega mitte kahju tekitada. Häid juhte tuleb usaldada ja anda neile võimalus ise otsustada.

Ei saa olla nõus nendega, kes väidavad, et ühetaoline 10- või 15-protsendiline töötajate arvu vähendamine oleks kiire ja valutu lahendus. Tark on üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata!

Kust kärpida?
Küsimus, mis kohtadest kärpida, on veel keerulisem. Millisel elualal on töötajaid üle ja millisel puudu? Kas eelistada haridust või julgeolekut? Politseinikke või arste? Riigikogulasi või kodanikuga vahetus kontaktis olevaid teenusepakkujaid? Lihtsaid lahendusi siin ei ole, sest avalikud ülesanded on riigi kanda just seepärast, et nii on kokkuvõttes efektiivsem. Kokkutõmbamise kohti on vähe ka põhjusel, et on hulk avalikule sektorile omaseid funktsioone, mida peavad täitma kõik riigid oma suurusest sõltumata.

Ka valitsuse juhtimishoovad on piiratud, sest valitsussektoris on suur hulk iseseisvaid asutusi, kellele valitsus otse käske anda ei saa. Näiteks on autonoomsed ülikoolid ja kohalikud omavalitsused. Nii et poliitikud on sunnitud laveerima väheste alternatiivide vahel ja langetama valikuid, mis paratamatult mõnele ühiskonnagrupile ei meeldi.

Siin tuleb valitsust tegelikult tunnustada – vaatamata eesootavate otsuste keerukusele on väljakäidud eesmärgid harvaesinevalt konkreetsed. Valitsus tahab vähendada valitsussektori töökohtade arvu keskmiselt 0,7 protsenti aastas ja töötajatega seotud kulusid 13 miljoni euro võrra aastas. Need numbrid näivad esmapilgul tagasihoidlikud, kuid näiteks kaitse- ja sotsiaalvaldkonna kulude kasvu taustal eeldab teenuste samal tasemel säilitamine põhjalikke reforme. Tarvis on teha valusaid otsuseid n-ö sisuvaldkondades, nt koolivõrgu optimeerimisel.

Suur pilt endiselt hägune
Kui valitsusele midagi ette heita, siis seda, et jätkuvalt on puudu n-ö suurest pildist. Arto Aasa ettepanekud sisaldavad mitmesuguseid analüüse ja algatusi, mis on pärit juba eelmiste koalitsioonide ajast ja on ametnike algatatud. See ei ole lõpuni loogiline, et avalik teenistus end ise reformib, tarvis on lisada annus poliitilist visiooni ja tugevat eestvedamist struktuursete muutuste tegemisel.

Valitsemise mahu vähendamise sildi all tegeletakse tegelikult küsimusega riigi rollist ühiskonnas. Oleks kahju, kui riigi ja ühiskonna suhte mõtestamine jääks ainult ametnike ning mõne eksperdi kanda ja toimuks ainult tegevuste elluviimise kaudu. Poliitikud võiks edasiste otsuste tegemisel kodanikele selgitada, mida valitsemise mahu vähendamine nende jaoks tähendab. Näiteks, kas seal, kus riik tagasi tõmbub, peaks vabatahtlikud, vabaühendused ja sotsiaalsed ettevõtted asuma avalikke teenuseid osutama?

Lõpetuseks üks konkreetne sõnum – kodanikud ei saa tulevikus ainult riigile loota! Kui poliitikud jätkavad tänase maksumudeliga, siis näiteks senisel tasemel tervishoiuteenuste rahastamiseks ei jätku ressursse juba lähitulevikus. Kas teie olete valmis ise enda heaolu tagama või vabakonnas tegutsedes ühiselt avalikke teenuseid pakkuma?