Töövõimetushüvitiste tingimused peaksid igal juhul soosima töötamist, soovitab mõttekoda.

Tänavuse aasta jaanuaris alguse saanud ja aprillis valitsuse poolt sotsiaalministeeriumile ülesandeks pandud töövõimetute toetamise ümberkorraldamine saab üha konkreetsemaid soovitusi. Eelmisel nädalal valmis mõttekoja Praxise poolt kokku kirjutatud viie riigi süsteemi võrdlus.

Rootsi, Soome, Hollandi, Saksamaa ja Suurbritannia töövõimetusskeemide võrdlusest on võimalik välja lugeda mitmeid soovitusi. Praxise hinnangul võiksid need – alates töövõimetuspensionide ja töötamise sõltuvusse seadmisest kuni tööandjate rollini selles skeemis – ka Eestile sobida.

Eestis kehtivat süsteemi on tihti kritiseeritud. Sotsiaalminister Hanno Pevkur hakkas juba eelmise aasta lõpus otsima võimalusi, kuidas muuta see tõhusamaks, selleks et pidurdada töövõimetuspensionide kulusid, mis kasvavad tohutu kiirusega. Nii riigikontroll kui ka Praxis on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kehtiv süsteem ei soosi tööle naasmist, lihtsam on töövõimetuspensioni saajate ringi siseneda kui sealt välja tulla.

Lihtsamalt öeldes: töövõimetuspensioni on kerge saada ja riik maksab seda enamasti nii kaua, kuni saaja vanaduspensionile läheb. Probleem pole ka see, kui töövõimetuks tunnistatud inimene käib tegelikult tööl ja saab palka: riik maksab töövõimetuspensioni ikkagi.

Teine probleemide ring on seotud ajutise töövõimetusega ehk rahvakeeli haiguslehel olemisega: kui inimene on haiguslehel, pole tal seaduslikku õigust isegi veidi tööd teha. See asjaolu läheb töötajale, tööandjale ja lõpuks ka riigile samuti palju maksma, seda nii saamata jäänud tööjõumaksu kui ka suurenenud riski tõttu, et inimene ei naasegi tööle.

Ettepanekud aprilliks

Praxise analüüsi kokkuvõte ütleb üpris lihtsas keeles, millele töövõimetuse või -võimekuse probleemide puhul tähelepanu pöörata. Töövõimetusjuhtumid vajavad kiiremat sekkumist: juba „sinise lehe” alguses peaks nii tööandja, riik kui ka töövõtja ise olema motiveeritud töövõimet taastama.

Teiseks, töövõime hindamisel ei tohiks lähtuda vaid inimese tervislikust seisundist. Pea kõigi võrreldud riikide puhul tuuakse välja näited selle kohta, kuidas töövõime püsiva kaotuse puhul arvestatakse kas võimalikke teisi ametikohti või aega, kui palju töövõimetu inimene oleks reaalselt võimeline tööd tegema. Nendest sõltub töövõimetushüvitis või -pension.

Samuti soovitab analüüs pöörata tähelepanu rehabilitatsioonile ja tööle naasmise aktiivsetele meetoditele, mis peaks käima käsikäes passiivsete meetoditega (nagu hüvitise maksmine). Näiteks Hollandis on kehtestatud selline süsteem, milles osalise töövõime kaotusega inimesel on alati kasulikum töötada kui mitte töötada, seda isegi juhul, kui ta töötab poole kohaga või endisest poole võrra väiksema töötasu eest.

Sotsiaalministeeriumi järgmised sammud on suunatud süsteemi muutmise konkreetsete ettepanekute tegemisele. Kuigi valitsuse tegevusprogrammis on ministrile ülesandeks antud tööõnnetus- ja kutsehaiguste kindlustuse väljatöötamine, on Pevkur hakanud tegelema ajutise ja püsiva töövõimetuse problemaatikaga üldiselt.

Seadusemuudatuste pakett peaks valmima hiljemalt järgmise aasta aprilliks, poliitika väljatöötamise juhtrühm kohtub sotsiaalpartneritega uuesti jaanuari keskpaigas.

HOLLANDI EESKUJU
Juhtiv roll on täita tööandjal

Praxise analüüsis tuleks eriti pöörata tähelepanu Hollandi süsteemi eripärale, sest seda nähakse selge eeskujuna. Hollandis on võetud suund töövõimekuse (mitte -võimetuse) hindamisele ja oluline koht on süsteemis tööandjal, kes peab kahe aasta jooksul vastutama, et töövõime kaotanud inimene saaks edasi töötada.

Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja toetuste poliitika juhi Katre Palli sõnul on Holland oma süsteemi aastate jooksul põhjalikult reforminud. Sellest tulenevalt on seda palju ka uuritud, aga üksüheselt ei saa ühegi riigi skeemi üle võtta.

„Hollandi skeemis on põhiroll tööandjatel, Eestis ei ole võimalik sellise hüppelise muutuse tegemine,” ütles Palli, kuid viitas selgelt ettevõetud suunale. „Tööandja suurem kaasamine on oluline reformi õnnestumiseks.”