Inimeste erinevatest haigustest põhjustatud töövõimetus läheb riigile maksma miljoneid eurosid, maksta tuleb nii ravikulud kui töövõimetushüvitist, lisaks jääb inimeste kahanenud tööpanuse tõttu saamata suur hulk makse.
Poliitikauuringute Keskuse Praxis tervisepoliitika programmi direktor Ain Aaviksoo kutsus novembri lõpus peetud mõttehommikul osalejaid üles arutama selle üle, kuidas mahutada kuluefektiivse „kiirabimeditsiini“ kõrvale ka täisväärtuslikult elatud aastaid toetav tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteem.
Tema hinnangul on Eestis on üles ehitatud väga hästi ja kuluefektiivselt toimiv meditsiiniteenistus ägedate haiguste puhuks, kuid enamus meie patsientidest aga kannatab krooniliste haiguste käes, mis ei ähvarda kohese surmaga, vaid pikka aega kulgeva elukvaliteedi halvenemisega.
Aaviksoo leidis, et seoses ühiskonna vananemisega kasvab krooniliste haiguste absoluuthulk kui ka suhteline esinemine ühiskonnas ja seega vajavad rõhuasetused tervishoiusüsteemi finantseerimises põhimõttelist muutust.
Poliitikauuringute keskuse Praxis arvutuste kohaselt on näiteks autoimmuunsete liigesepõletike hind Eesti ühiskonnale 2010. aastal 27,4 miljonit eurot, otseste ja kaudsete kulude osakaal oli seejuures võrdne.
Praxis analüütik Vootele Veldre märkis, et kolm neljandikku kõikidest mullustest kuludest oli seotud töövõimetusega.
Riik maksis mullu liigesepõletike patsientidele 7,2 miljoni eurot rahaliste töövõimetushüvitistena, liigesepõletike patsientide kahanenud töövõime ja tööpanuse tõttu jäi riigil hinnanguliselt saamata 7,3 miljoni euro eest makse.
Liigesepõletikega kaasnevad suured kulud on Veldre sõnul ilmekas näide sellest, mis juhtub, kui ravikorraldust ja sotsiaalkaitsesüsteemi on omavahel seostamata püütud toimima panna.
“Tänases ravisüsteemis valikute langetamisel ei kipu otsustajad arvesse võtma näiteks võimalikku tulevikukulu sotsiaalkaitse hüvitistele,” selgitas Veldre.
Ta rääkis, et riik võimaldab ligipääsu abivahenditele ja rehabilitatsioonile alles siis kui tervisehäire on põhjustanud juba nii olulist kahju, et inimese töövõime on püsivalt kahjustunud või tal on välja kujunenud kõrvalabi vajadus. Hilinenult reageerides saab riik läbi sotsiaalkaitsesüsteemi vaid pisut leevendada inimese õnnetut olukorda.
Töövõime säilitamine aitab säästa ka raha
“Kui tervishoiuteenuste osutamise kriteeriumide paika panemisel arvestaksid otsustajad ka valituga kaasnevate kaudsete kulude-tuludega, aitaksid need valikud tõenäoliselt oluliselt suuremal hulgal inimestest säilitada oma töövõime ja säästa tulevikus nii rahalistelt hüvitistelt kui tuua riigile sisse maksutulusid,” pakkus Veldre.
Need otsused saaksid Veldre sõnul olla patsiendisõbralikumad isegi tervishoiuteenuste rahastamist oluliselt suurendamata. Näiteks liigesepõletike korral viitas ta eelkõige bioloogilise ravi osutamise kriteeriumitele.
Teisalt märkis Veldre, et kui rahaliste hüvitiste maksmisega üheskoos rakenduksid riigi initsiatiivil raviprotsessi toetavad rehabilitatsiooniteenused juba kroonilise haiguse algamisel, oleksid ravitulemused paremad ning vähem kulub raha nii edasisele ravile kui ka hüvitistele.
“Nende arvutuste taustal ei tohi ära unustada inimeste heaolu, mis peaks olema varajase sekkumise ja kvaliteetse ravi tähtsaim eesmärk,” ütles Veldre. “Heaolu rahasse ümber arvutada ja otsustajatele arvestamiseks anda on äärmiselt raske.”