Praxise hariduspoliitika analüütikud Laura Kirss ja Mihkel Nestor tõstsid esile, et paljude kohalike omavalitsuste jaoks on gümnaasiumid märgilise tähtsusega, kuid riigil on olemas hoovad, mille abil saab koolivõrguga seotud otsuseid mõjutada.

Kirsi ja Nestori hinnangul on rahandusministeeriumi arvamus, et õpetajate palkade tõusuks tuleb leida raha [haridus]süsteemi enda seest, põhjendatud, sest riigieelarve laekumised ei kasva ning rahalised vahendid on piiratud kõigis valdkondades.

Analüütikute väitel seisavad madalate palkade murega silmitsi ka teised ministeeriumid ja näiteks on madal töötasu probleemiks kultuuritöötajatel, päästjatel, sotsiaaltöötajatel ja teistelgi, mistõttu on mõistetav, et iga valdkonna sees tuleb eelkõige oma võimalused üle vaadata ning lahendusi otsida.

Kirss ja Nestor tõstsid esile, et üldhariduskoolide võrgu optimeerimine on Eestis lahendamist nõudev probleem, sest võrreldes selle õppeaastaga on viie aasta pärast Eestis gümnaasiumiastmel õppivaid õpilasi haridus- ja teadusministeeriumi andmetel ligi 7000 ehk enam kui veerandi võrra vähem.

Kirsi ja Nestori hinnangul võib eduka koolivõrgu korrastamise näitena esile tuua Eesti kutseharidussüsteemi, kus sarnased arengud on läbitud ning leitud seeläbi vahendeid nii õppekeskkonna kaasajastamiseks kui ka heade pedagoogide palkamiseks.

«Omaette küsimus on siin aga mehhanism, kuidas optimeerimisprotsess peaks toimuma,» nentisid nad.

Kirsi ja Nestori sõnul pole arvamus, et KOVid suudavad omavahel koolivõrgu ümberkorraldamises kokku leppida, eriti realistlik, kuigi mõningaid näited siiski on.

«Küsimus on eelkõige tahtmises. Paljude KOVide jaoks on gümnaasium märgilise tähendusega, tegemist on emotsionaalselt raske ja paljusid inimesi mõjutava otsusega,» selgitasid nad. «Kui aga silmas pidada kvaliteetse hariduse eesmärki, on koolivõrgu korrastamine möödapääsmatu.»

Kirsi ja Nestori sõnul on riigil olemas nii finantsilised kui ka seadusandlikud hoovad koolivõrgu otsuste mõjutamiseks.

Nad tõstsid esile, et 2008. aastal hakkas kehtima üldhariduse rahastamise mudel, mille kaudu suunatakse pikemas perspektiivis gümnaasiumitaseme hariduse koondumist suuremateks õppeasutusteks, sundides pisemaid koole gümnaasiumiastmeid sulgema või teiste koolidega liituma (gümnaasiumiastmel ei rahastata nö puuduvaid õpilasi nagu I-III kooliastmel).

Teiseks nõuab kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) gümnaasiumitelt vähemalt kolme õppesuuna pakkumist. See seaduslik nõue kehtib kõikidele gümnaasiumitele.

PGS annab võimaluse ka munitsipaalkoolilt koolitusloa äravõtmiseks, kui kooli tegevus on seadusega vastuolus.

«Tegemist oleks siiski väga äärmusliku meetodiga. Selle asemel peaks riik koolivõrgu küsimuse lahendamist aktiivselt eest vedama,» leidsid analüütikud.

Kirsi ja Nestori arvates oleks üheks lahenduseks riigi tasemel kokku leppida koolipiirkonnad, mis erinevaid omavalitsusi teenindavad.

«Selleks on aga vaja selget eestvedamist ja riiklikku poliitikat, mitte «vaatame, kuidas kujuneb» stiilis kulgemist,» rõhutasid nad.