Eurostat avaldas hiljuti 2010. aasta palgalõhe statistika kõikide Euroopa riikide kohta, millest selgus, et Eestis on naiste ja meeste palgaerinevused jätkuvalt kõige ulatuslikumad Euroopas. Selle statistika järgi oli sooline palgalõhe Eestis 2010. aastal 27,7 protsenti, samas kui Euroopa keskmine oli 16,2 protsenti.

Juba kolmandat aastat peetakse Euroopa Komisjoni eestvedamisel võrdse palga päeva. See on päev, millel pole kindlat tähistamiskuupäeva, kuid mida enam see päev aasta esimestele päevadele läheneb, seda parem on olukord soolise tasakaaluga. Seda seetõttu, et võrdse palga päeva tähistatakse nii mitme päeva kaugusel aasta algusest, mille võrra naistel tuleks võrreldes meestega töötada rohkem, et teenida meestega samaväärset palka.

Euroopa Komisjon tähistas seda päeva 28. veebruaril, kuna Euroopa keskmistele statistilistele andmetele tuginedes peaksid naised töötama 59 päeva rohkem, et teenida meestega samasugust palka. Arvestades aga Eesti soolise palgalõhe statistikat, peaksid Eesti naised töötama koguni 101 päeva rohkem, et teenida sama palju palka, kui mehed aastal 2010.

Palgalõhe on nagu Sosnovski karuputk ja mitte vaid seetõttu, et tegu on samuti ühe Euroopa suurima rohttaimega. Kokkupuude selle umbrohuna leviva taimega võib tekitada ebameeldivaid tervisehädasid. Väiksem palk võib naistele tähendada suuremat majanduslikku sõltuvust meestest (ka näiteks vägivaldsest mehest), üksikvanematele (kes on enamasti naised) aga väiksemaid rahalisi võimalusi pakkuda oma lapsele või lastele häid kasvutingimusi.

Pärast karuputke mürgise mahlaga kokkupuutumist paranevad tekkinud haavad sellest aeglaselt ning põletusvillid võivad tekkida ka hiljem, taimega kokkupuutumata. Samuti on palgalõhega, see võib tunda anda nii pensionieas (väiksema palga tõttu vähem kogutud rahas) kui ka tunda anda erinevate hüvitiste näol (väiksem vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitised jne).

Et vabaneda karuputkest, tuleb tõrjet teostada järjepidevalt ja pikka aega. Põhjuseid, miks sooline palgalõhe eksisteerib, on samuti palju ning seetõttu tuleb ka palgalõhet vähendada järjepidevalt.

Kuigi poliitikauuringute keskuse Praxis ja rakendusuuringute keskuse Centar palgalõheuuring avaldati juba enam kui kaks aastat tagasi, julgen väita, et põhjused, miks palgalõhe on niivõrd suur, on jätkuvalt samad. Üks põhjus, mis selgitab palkade erinevust, on tööturu sooline segregatsioon ehk see, et meil on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd.

Ja ametid ei ole naiste ja meeste seas vaid valdkondlikult erinevad, vaid ka positsioonide poolest. Nii näevad ilmselt koolikokast rääkides paljud oma vaimusilmas naisterahvast, peene restorani tippkokana aga meesterahvast; kooliõpetajad on sageli naised, koolijuhid aga mehed. Neid näiteid võiks tuua lõputult.

Kuidas see aga põhjustab naiste ja meeste palgaerinevusi? Üldjuhul on täheldatav tendents, et tööturu sektorid ja ka positsioonid, mida täidavad pigem naistöötajad, on vähem tasustatud.

ELi õigusküsimuste volinik Viviane Reding tuletas Euroopa võrdse palga päeval meelde põhimõtet “võrdne palk võrdse töö eest”, mis on sätestatud ELi aluslepingutes alates 1957. aastast. Nagu eelnevast lõigust lugeda võis, teevad naised ja mehed meil harva samasugust tööd, mistõttu pelgalt selle põhimõtte järgimisest palgalõhe vähendamiseks ei piisa.

2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitas ka, et 92 protsenti Eesti elanikest toetas põhimõtet saada võrdväärse töö eest võrdset palka. Samas – kuidas me defineerime “võrdväärse töö”?

Laenates Barbi Pilvre mõtet paari aasta tagusest artiklist “Vajadusest hoolitseda, tingimusteta”, siis millega põhjendada, et autot hooldavad mehed teenivad rohkem palka, kui inimeste hooldajad naised? Pealtnäha sarnast kvalifikatsiooni nõudvad tööd, mille puhul on vajalik füüsiline töö, erialane haridus ja teatavad isikuomadused. Statistikaameti 2010. aasta andmetele tuginedes oli aga hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk (4,10 eurot).

Ilmselt peituvad vastused nii stereotüüpsetes hoiakutes kui ka selles, et naised on alalhoidlikumad ja valmis tööle minema väiksema palga eest kui nende panus väärt on. Seetõttu on Euroopa riikides võetud üha enam ka kasutusele nõue, et suurtes ettevõtetes ja ka avaliku sektori asutustes oleks läbi viidud ametikohtade hindamine.

Üks tegur, millega saab põhjendada naiste ja meeste palkade erinevusi, on perega seotud kohustused, mis on erinevale statistikale tuginedes rohkem naiste kanda. Nii on meil jätkuvalt vanemapuhkusel üle 90% juhtudest laste emad, ka haiguslehe võtavad lapse haiguse puhul sagedamini emad kui isad.

Arvestades meie vanemahüvitise perioodi ja ka seda, et üldiselt ei võeta meil lasteaedadesse alla kaheaastasi lapsi, on emad ühe lapsega kodus vähemalt poolteist aastat. Kahe lapsega juba kaks korda rohkem. Seega on mõistetav, et naine, kes on küll karjääriredelil ronimist alustanud samalt positsioonilt kui mees, takerdub lastesaamisperioodil karjääriredeli madalamatele pulkadele ning ei saa kaotatud aastate tõttu sama kiirelt ametialaselt edeneda.

Nii tõestas ka eelmainitud “Soolise palgalõhe uuring”, et palkade erinevus on suurim (ehk 31-33 protsenti) vanuserühmas (25-44), mil saadakse ja kasvatatakse lapsi. Samuti selgus, et iga lapsega kaasnes emadel 1,2 protsenti väiksem palk võrreldes lastetute naistega.

Samas vanuserühmas (25-44 eluaastat) oli ka lastetuid naisi, mis näitab, et sageli eeldatakse selles vanuses naiste puhul peresoetamist ega julgeta neile maksta samaväärset palka kui meestele. 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitas ka, et 20-39-aastasest naistest on 61 protsendilt küsitud tööle kandideerimisel nende perekonnaseisu kohta.

Kui mõelda veel tegureid, mis töökohavalikut ja palganumbrit peaks mõjutama, siis ei saa üle ega ümber haridusest. Viimasel ajal on ajakirjanduses palju juttu olnud, et kõrgema haridustasemega noored ei ole saanud tööturul eeldatavat paremat positsiooni ega ka kõrgemat tasu. On teada ka, et Eestis on igal aastal kõrghariduse omandanute seas rohkem naisi (ligikaudu 70 protsenti).

2011. aastal viis rakendusuuringute keskus Centar läbi uuringu “Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis”, millest selgus, et kui naised soovivad teenida sama palju kui keskharidusega mehed, peaks neil olema vähemalt kõrgharidus. Seega võib järeldada, et meeste puhul loob kõrgem haridustase suurema eelise tööturul kui naistel. Siinkohal tasub aga mõelda, et kui kõrgharidusega naiste sissetulek oleks sama kõrge kui meestel, tasuks nende hariduse investeering riigile ka praegusest paremini ära.

Seega teame, et keskmine sooline palgalõhe on tingitud sellest, et Eestis on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd ning sektorid ja ametikohad, kus töötavad naised, on vähem tasustatud. Samuti on sooline palkade erinevus mõningal määral põhjustatud sellest, et naistel on võrreldes meestega rohkem perekohustustest tingitud karjäärikatkestusi. Haridustase aga soolist palgalõhet Eestis ei selgita.

Kuigi võrreldes 2007. aasta andmetega (mil Eurostati andmete kohaselt oli Eestis sooline palgalõhe 30,9 protsenti) on kolme aastaga sooline palkade erinevus kahanenud 27,7 protsendini, ei anna see alust siiski hõisata. Palgalõhe on paraku nähtus, mis on korrelatsioonis majandustsüklitega – majanduslanguse ajal kannatasid tööturu sektorid, mis olid ja on enamalt jaolt meeste poolt hõivatud ehk ehitus- ja kinnisvarasektor. Sestap oli masul sooline mõõde ka tööturu soolisest segregatsioonist tingitult ning 2010. aastal oli keskmiselt töötu iga viies tööealine meesterahvas. Meeste tööpuudus viis alla ka meeste keskmise töötasu.

Siinkohal tasub aga tähele panna, et meeste tööhõive seisund oli kõige kehvem just 2010. aastal ning Eurostati andmetel oli 2011. aastal 15-64-aastaste meeste tööpuudus Eestis kahanenud 19,9 protsendilt juba 13,4 protsendini. Seega, võttes arvesse majanduse taastumise 2011. aastal, võib arvata, et soolise palgalõhe 2011. ja 2012. aasta näitajad ei ole paremad.

Mida teha?

Mullu 5. juulil kinnitas valitsus palgalõhe vähendamise tegevuskava. Tegevuskavas on palju sellist, mis peaks aitama kaasa palgalõhe vähenemisele tulevikus. Samas on mitmed riigid läinud seda teed, et nii palgalõhe vähendamiseks kui ka üldise soolise ebavõrdsuse vähendamiseks on kasutusele võetud nii-öelda radikaalsemad meetmed, mis alati ei pruugi koheselt üleüldist heakskiitu saavutada.

Mullu koostas Euroopa Parlament ja nõukogu direktiivi eelnõu, mille kohaselt börsil noteeritud äriühingute kõikidest tegevjuhtkonda mittekuuluvatest juhtorgani liikmetest peaks 40 protsenti olema alaesindatud soost. Eesti Vabariigi Valitsus toetas oma seisukohtades küll eesmärki tagada naiste ja meeste tasakaalustatum esindatus ettevõtete nõukogudes, kuid ei toetanud Euroopa Liidu tasemel kohustusliku kvoodi kehtestamist.

Samuti on Skandinaavia riigid aastakümneid tegutsenud selles vallas, et perega seotud kohustused oleksid ühtlasemalt jaotatud naiste ja meeste vahel ning ka lastest tingitud karjäärikatkestused ei puudutaks vaid naisi. Näiteks Islandil on juba kümmekond aastat kehtinud lapsepuhkuse süsteem, kus ema võib lapsega kodus olla 3 kuud, samuti isa ning viimase 3-kuulise perioodi puhul võib perekond valida, kumb on lapsega kodus. Ülejäänud 3-kuuliste perioodide puhul valikuvõimalust pole.

Hiljuti aga teatati, et Islandi lapsehoolduspuhkuse süsteemi muudetakse ning emad ja isad peavad mõlemad olema lapsega kodus 5 kuud (kui isa näiteks pole nõus, siis kaotab perekond need 5 kuud lapsepuhkust) ning viimase kahe kuu osas saavad valida, kumb on lapsega kodus.

Kuigi lapsehoolduspuhkuse süsteem justkui ei puutu palgalõhesse, siis tegelikult tähendab see ühest küljest vähem karjäärikatkestusi naistele ning teisalt ka seda, et tööturul on potentsiaalselt diskrimineeritavate töötajate rühm väiksem, kuna ka noor mees võib lapse saamise puhul töölt mõnda aega eemal olla.

Tulles tagasi pealkirjas mainitud metafoori juurde – karuputked metsmaasikavälul pärsivad metsmaasikate kasvamist ja teisalt teevad kaugemalt vaatajate jaoks metsmaasikad vähem nähtavaks.