Iga eelarve – kas pere, ettevõtte või riigi oma – annab ülevaate sellest, kust raha tuleb ja kuhu see läheb, nii lihtne see ongi.

Riigieelarve on meie ühine rahakott, mille abil viiakse ellu poliitikaid ehk tehakse otsuseid, mis iga kodaniku elu mõjutavad. Kuigi Jürgen Ligi peetakse riigi rahamasina võimsaks valvuriks, pole tal ainuõigust otsustada, kumb saab rohkem maksumaksja eurosid, kas õpetajad või ettevõtjad. Just selliste keeruliste valikute tegemise oleme usaldanud valitsusele ja riigikogule. Kuid tegu pole ju pimesi usaldamisega, vaid tahaks olla kindel, et otsused sünnivad põhjendatult. Seda saame hinnata ainult siis, kui teame, kuidas on lahendusteni jõutud. Nagu kooli matemaatikatunnis – õigest vastusest üksi ei piisa, vajalik on kirja panna ka arvutuskäik!

Avalikkus saab arvutused ehk eelarve tabelid ja kulude selgitused teada siis, kui valitsus on läbirääkimised lõpetanud ning saadab kinnitatud eelnõu riigikogusse. Enne seda on eelarvelisi otsuseid sisaldavad materjalid märkega „AK“ ehk asutusesiseseks kasutuseks ja kodanikul neile ligipääsu ei ole.

Oluliste valikute langetamine saab aga alguse palju varem. Juba kevadel, peale riigikogu valimisi, võeti kiiruga vastu nii valitsuse tegevusprogramm kui uus riigieelarve strateegia, mis hõlmab aastate 2012 kuni 2015 arendustegevusi ja nendeks plaanitud kulutusi. Mõlemad dokumendid kirjeldavad valitsusliidu eesmärke, mille saavutamiseks kasutatakse meie kõigi raha. Nende eesmärkide poole viivaid konkreetseid tegevusi ja nendega seotud kulutusi loodame 2012. aasta riigieelarves ka juba näha.

Varasuvel koostasid ministeeriumid taotlusi järgmise aasta eelarveks. Seejuures pidi nad püsima rahandusministeeriumi poolt ette antud piirsummade raames ning lähtuma teatud tingimustest – näiteks valitsuse otsusest külmutada tegevuskulud. Augustis algasid läbirääkimised lisataotluste üle, mis piirsummasid ületavad. Need on mõeldud ühekordse iseloomuga kulude, näiteks investeeringute katteks.

Nii on viimaste kuude aruteludes ministrid langetanud otsused mitmete kaalukate kulutuste kohta. Siia kuuluvad nii valitsuse plaanides esmatähtsad tegevused, nii püsivate kulude katmise ulatus kui ühekordsete investeeringute objektid. Seega teab iga ministeerium või selle osakond praeguseks, milliste valdkondadega tuleb tuleval aastal rohkem tööd teha, et ettenähtud eelarvet otstarbekalt kasutada. Selgunud on ka muutused võrreldes eelmise aastaga.

Kodanikud pole aga toimunust kuigi palju infot saanud. Tahaksime aga kõigis etappides teada, milliseid valikuid valitsus arutab, mis on kavandatud muutuste põhjused ja tagajärjed. Tahame seda kuulda valitsuse pressikonverentsil ja lugeda lehest.

Meedias on juba välja toodud miinused ja plussid, ehk milliste ministeeriumite eelarve kosus või kahanes eelmise aastaga võrreldes. Iseenesest ei maksa ühe aasta suurema või väiksema eelarvemahu põhjal midagi põhjapanevat arvata, sest kulude, eriti investeeringute jaotus aastate vahel ei pruugi olla ühtlane.

Näiteks eelmise aastaga võrreldes oluliselt kasvanud põlluministeeriumi eelarve põhjal ei maksa teha järeldust, et 2012. aastal on maaelu arendamisel kavas hoogtöö. Küll aga oleks hea teada, millest on kasv või kahanemine põhjustatud. Kas EL struktuurivahendite kasutamisel on kätte jõudnud intensiivne väljamaksete aeg? Või on käivitunud mõni uus toetuse liik põllupidajatele? Või on valitsus tõepoolest võtnud maaelu prioriteediks ning on seepärast otsustanud kulutusi oluliselt suurendada?

Samuti võib tekkida küsimus, miks on peaministri büroo ja riigikantselei kulud 2012. aastal ligemale poole võrra kahanenud? Võiks ju eeldada, et uue valitsuse tegevusprogrammi elluviimisel tuleb panustada vähemalt samavõrra kui eelmise koalitsiooni ajal.

Eelkõige aga tahab kodanik teada, kas väiksema eelarvega suudab valitsus täita seatud eesmärgid ja valijale antud lubadused? Kui kulusid kärbitakse, kas on tegu efektiivsusega või jääb riigis midagi olulist üldse tegemata? Kas kulude kokkuhoid on ikka igas poliitikavaldkonnas õigustatud? Nendele küsimustele ministrite käest vastuste saamiseks loodab kodanik ajakirjanike peale. Valitsusel on aga võimalus ka ise olla avatum ja aktiivsem, et olulisi valikukohti ja otsuseid selgitada.
Riigieelarve on üks valitsuse olulisemaid tööriistu ning see peaks olema võimalikult läbipaistev ning valijale arusaadav.

Riigi raha planeerimine on tihedalt seotud valitsuse eesmärkidega Eesti elu arendamisel. Valitsuse prioriteetide kohta saame lugeda koalitsioonileppest ja tegevusprogrammist. Kuid kas me saame ka ise hinnata, kuidas riigieelarves plaanitud kulutused aitavad nende eesmärkide suunas liikuda? Selleks peab vaatama eelarveridade sisse ja vahele ning süvenema pikka seletuskirja, kus põhjendatakse kulude vajalikkust.

Seni peetakse eelarve vaidlusi kabinettides ning läbirääkimiste laual olevaid valikuid avalikkuses ei arutata. Nii jäävad võimalikud lahendused ning otsuste sisuline ja poliitiline taust avamata. Riigieelarveliste valikute selgitamine ja põhjendamine aitaks kodanikel valitsuse tegevust ja selle tulemuslikkust paremini mõista ja hinnata. Samuti on valitsusel hea meel kodanike üle, kes saavad aru riigi majanduslikest võimalustest ja ka raskete valikute tegemise vajalikkusest.