Ilmselt on vähesed teadlikud, et Eestis käivitati ökoloogiline maksureform juba aastal 2005.

Valitsused on selle reformiga kahjuks tegelenud vaid hektiliselt ning ka praeguste valimisprogrammide põhjal ei ole lootust, et sellega taas tõsiselt tegelema hakataks.

Ökoloogilist maksureformi mainivad vaid roheliste ja Rahvaliidu valimisplatvormid. Rahvaliidu puhul tundub see olevat vaid tühi sõnakõlks, kuna puudub selgitus, mida selle raames siiski tehakse. Rohelistel aga näib ökoloogiline maksureform piirduvat vaid keskkonnamaksude tõstmisega. Ja kuigi enamikus valimisplatvormides võib kohata selliseid eesmärke nagu puhas keskkond, energiajulge-olek, energiatõhusus, keskkonnasõbralikud tehnoloogiad ja keskkonnateadlikkuse tõstmine, ei tegele kahjuks ükski partei nende teemadega kompleksselt, kooskõlas majandus- ja sotsiaalpoliitikaga.

Mis see ökoloogiline maksureform on ja miks ta Eesti parteide seas populaarne pole?

Ökoloogiline maksureform on meetmete kompleks, mille eesmärk on nihutada maksukoormus tööjõult loodusressursside maksustamisele, et tagada nende efektiivsem kasutus. Eestis on ökoloogilise maksureformi vajadust põhjendatud meie majanduse suure energia- ja materjalimahukusega.
Eesti majanduse energiamahukus ületab arenenud riikide omi mitmeid kordi, näiteks Soome oma 2,6 korda ja Rootsi oma 3,8 korda ning Euroopa Liidus on meist selle näitaja osas kehvemad vaid Bulgaaria ja Rumeenia. See tähendab, et ühe ühiku tootmiseks kulub Eestis 2,6 korda rohkem energiat kui näiteks Soomes. Ja kuigi Eesti positsioon nende näitajate osas pole paranenud, on valitsus ökoloogilise maksureformi sisuliselt unustanud.

Vaid vanad maksud

Eesti ökoloogiline maksureform nägi ette nii kehtivate keskkonnatasude ja kütuseaktsiiside tõusu kui ka uute transpordimaksude kehtestamist. Ökoloogilise maksureformi üks põhiprintsiipe on tuluneutraalsus, mis tähendab, et üldine maksukoormus ei tohi tõusta. Eestis alandati alates 2004. aastast tulumaksumäära, mistõttu välditi üldist maksukoormuse tõusu.
Kahjuks on valitsused tegelenud vaid olemasolevate keskkonnaalaste maksude tõstmisega ning uute kehtestamisest on loobutud. Iseenesest ei taha me vaidlustada keskkonnamaksude tõstmise vajadust, kuid probleemiks on, et minnakse kergema vastupanu teed ning tõstetakse makse ja tasusid, mis on kehtinud juba 1990-ndate algusest ning keeldutakse igasugusest diskussioonist uute maksude teemal.
Nii näiteks võis mõned nädalad tagasi lugeda, et peaminister Andrus Ansip on veendunud, et automaksu kehtestamine ei ole õiglane ja praegune maksusüsteem, kus maksustatakse kütuse tarbimist, toimib hästi. Paraku ei saa sellega nõustuda, kuna hoolimata kü-tuseaktsiisi pidevast tõusust on Eestis viimastel aastakümnetel pidevalt suurenenud ka mootorikütuse tarbimine.
Murettekitav on ka näitaja, mille kohaselt Eestis on uute sõiduautode keskmine CO2-heide Euroopa Liidu üks kõrgemaid. Pikaajalises perspektiivis aga ei ole kahjuks võimalik selliste kütusetarbimismustrite jätkumine, kuna Eestil tuleb arvestada Euroopa Liidu poolt 2020. aastaks seatud CO2 eesmärkidega.

Tundub, et Eesti parteide jaoks on aasta 2020 liiga pikk ajahorisont, kuid paraku on tarbimisharjumuste muutmine pikaajaline protsess, millega tuleb tegelema hakata juba praegu.

Kuigi võib tunduda, et lihtne lahendus oleks keskkonnamaksude tõstmine, siis tegelikkuses see nii ühene pole. Keskkonnamaksud on tihtipeale regressiivsed, mis tähendab, et nende mõju on suurem vaesemale elanikkonnale. Eelkõige puudutab see kodude kütmiseks kasutatavaid kütuseid.
Praegune mootorikütuse aktsiis mõjutab rohkem näiteks maal elavaid inimesi, kuna nende kulutustest moodustab kütus suurema osa kui linnas elavatel inimestel. Kehtestades keskkonda rohkem saastavatele autodele automaksu ja langetades mootorikütuse aktsiisimäära, saaks maal elavate inimeste maksukoormust hoopis vähendada.

Lisaks tuleb tähele panna, et kui kütuseaktsiisi tõus puudutab kõiki inimesi, siis hoopiski mitte kõik ei võida tulumaksu alandamisest: näiteks pensio-närid, töötud, väikelaste emad. Riigil tuleb välja töötada spetsiaalsed meetmed, et ka nende jaoks oleks ökoloogiline maksureform tuluneutraalne.

Muuta maksutulu kasutamist

Kui rääkida riigieelarvest, siis juhul kui suurendatakse keskkonnamaksude ja -tasude rolli eel-arves, tuleb riigil ümber vaadata ka muude valdkondade, sealjuures sotsiaalkaitsesüsteemi rahastamine.

Keskkonnaefekti omavad maksud ja tasud on kasvanud kogu avaliku sektori eelarve tuludest ligi 5 protsendilt 2000. aastal 9 protsendini 2009. aastal. Eesti keskkonnamaksudest ligi 80% tuleb kütuseaktsiisist.

Enamikku Eesti keskkonnamaksudest laekuvast tulust ei saa kasutada üldiste riigieelarveliste kulude katteks, kuna nende laekumine on sihtotstarbeline. Kolmveerand kütuse-aktsiisist suunatakse teehoolduseks ning riigieelarvesse laekuvad ressursi- ja saastetasud suunatakse keskkonnainvesteeringute keskusse, mille eest rahastatakse keskkonnaprojekte. Seega, kui vähendatakse tööjõumaksude rolli riigieelarves ja suurendatakse keskkonnamaksude oma, siis tuleks ka sihtotstarbelist laekumist vähendada.

Kuigi ökoloogiline maksureform on hea võimalus suunata majandust ning teha seda kooskõlas keskkonna- ja sotsiaalpoliitikaga, ei taha või suuda kahjuks Eesti parteid praegu seda potentsiaali ära kasutada. Loomulikult on tegu keerulise ja mitmetahulise protsessiga, kuid see ei tohiks olla põhjus loobuda pikaajalisest ajahorisondist.

Artikkel väljendab autorite isiklikke seisukohti.