Teisipäeval, 31. märtsil räägiti sotsiaalministeeriumis perepoliitikast ning tutvustati Praxise uuringut vanemahüvitise mõjust tööturu- ja sündimuskäitumisele aastatel 2004-2007.
Sotsiaalministeeriumis on valminud analüüs perepoliitiliste sammude mõjust sündimusele ja laste kasvatamisele. Eesti perepoliitika peamisteks eesmärkideks on Eesti rahvastiku positiivne iive sündimuse kasv keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel, laste ja lastega perede elukvaliteedi parandamine, pere- ja tööelu ühitamine ja laste kasvatamise väärtustamine.
Riiklike perepoliitiliste meetmete analüüs kaardistas riiklikud perepoliitilised meetmed pere arenguetappide ja erinevate eluvaldkondade lõikes. Samuti käsitleti riigi perepoliitiliste meetmete mõjusid ning meetmetele tehtavaid kulutusi. Analüüs selgitas perepoliitiliste sammude tugevused ning puudused lähtuvalt Eesti ühiskonna ja perede tänastest vajadustest. Lisaks anti soovitusi perepoliitika kujundamiseks ning edasiseks arendamiseks.
Analüüs näitas, et praegune riiklik perepoliitika on suunatud valdavalt lapse sünnile ja väikelapseeale ning see on ema ja lapse keskne. Valdavalt toetatakse peresid rahaliselt. Perepoliitika eesmärgid ja tegevused peaksid perede elukvaliteeti toetama aga erinevates eluetappides ja eluvaldkondade kaudu. Rahaliste toetuste ja hüvitiste kõrval on vajalik peresid enam toetada teenuste pakkumisega. Samuti tuleb ema ja lapse vajaduste kõrval pöörata enam tähelepanu isade rollile laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel.
Poliitikauuringute Keskus Praxis viis Sotsiaalministeeriumi tellimusel eelmisel aastal läbi uuringu vanemahüvitise kasutamisest ning mõjudest tööturu- ja sündimuskäitumisele aastatel 2004-2007.
Uuringust selgus, et vanemahüvitis on suurendanud naiste motivatsiooni enne lapse sündi töötada. Oluliselt on kasvanud nende vanemate osakaal, kes saavad vanemahüvitist oma eelmise aasta keskmise kalendrikuu tulu ulatuses – kui 2004. aastal oli neid 42%, siis 2007. aastal juba 56% vanemahüvitise saajatest. Samuti on kasvanud vanemahüvitist alampalga suuruses saavate sünnitajate hulk ning vähenenud on vanemahüvitise määras hüvitist saavate naiste arv. Maksimummääras hüvitise saajate osakaal ei ole vaadeldavatel aastatel oluliselt muutunud ning moodustas 2008.aasta lõpuks 5% kõigist määratud hüvitistest.
Teisalt on vanemahüvitise maksmise perioodi pikendamine pikendanud naiste lapsehoolduspuhkusel olemise perioodi ning lükanud lühiajaliselt edasi naiste naasmist tööturule, eelkõige just kõrgepalgaliste naiste seas. Samas puudub lapsehoolduspuhkuse kasutamise perioodi pikenemisel pikemaajaline negatiivne mõju.
Uuring näitas, et vanemahüvitisel on olnud mõju naiste sündimuskäitumisele. Jätkub kõrgharidusega ja eelnevalt töötanud naiste osakaalu kasv sünnitajate seas. Ehkki muutused sünnitajate struktuuris hakkasid toimuma juba enne vanemahüvitise rakendamist, on nii kõrgharidusega naiste osakaal kui kõrgema sissetulekuga naiste sünnitamistõenäosus kasvanud just peale vanemahüvitise kehtestamist. See tendents puudutab nii esimese, teise kui kolmanda lapse sündi.
Analüüs viitas ka sellele, et pered on teadlikumalt hakanud järjestikusi sünde planeerima – suurenenud on nende järjestikuste sündide osakaal, kus sündide vahe on 1,5 kuni 2,5 aastat.
Meeste osakaal vanemahüvitise saajate seas on aastatel 2004-2007 kasvanud. 2008. aasta lõpu seisuga moodustasid mehed 4,3% isikutest, kellele hüvitis on määratud. Meeste arv vanemahüvitise saajate seas hakkas märgatavalt kasvama pärast 2007. aastal rakendunud seadusemuudatust, mis lubas isadel saada vanemahüvitist kohe peale ema rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppemist. Vaatamata mõningasele kasvule on vanemahüvitist saavate isade hulk aga jätkuvalt väga väike.
Pressikonverentsimaterjalid:
Perepoliitika eesmärgid ja meetmed – Piia Tammpuu, sotsiaalpoliitika info ja analüüsiosakonna juhataja.
Vanemahüvitis: kasutamine ning mõjud tööturu- ja sündimuskäitumisele 2004-2007 – Andres Võrk, Praxise analüütik.