Mul ei jää muud üle kui nõustuda poliitikauuringute keskuse Praxis juhi Ain Aaviksooga, kes nentis, et Eesti poliitikas on tema sõnul häirivalt levinud tendents kirjutada kõik hädad väliste tegurite kaela.

Meie riigi siseprobleemides on riigijuhtide meelest ikka enamasti süüdi «vaenlased» või mõjud piiri tagant, olgu selleks ida või siis lääs ehk maailmamajanduse turujõud, nendib ka Pealinn.

Jutt majanduskasvu ülimuslikkusest, enne kui saab hakata midagi muud tegema (näiteks aktiivset sotsiaalpoliitikat – toim), on Aaviksoo arvates eksitav selles mõttes, et see tähendaks valikutest loobumist järgmise nelja aasta jooksul.

Nii lubatakse poliitikutel liiga lihtsalt vastutusest vabaneda, rõhutas Aaviksoo, kinnitades ilmselget, ent Eestis teadmata tõde, et soodsat ettevõtluskeskkonda ja aktiivset sotsiaalpoliitikat võib ajada ühel ja samal ajal.

Ka ettevõtlusnõustaja Olavi Kärsna avastas eelmine nädal tõsiasja, et Eesti riik on liiga õhuke, ning leidis, et Tallinnas uhkeid maastureid ringi vuramas nähes võiks justkui arvata, et tegu on maffiapealinnaga. Ta eksis vaid ühes asjas. Tegu on siiski pigem maffiariigiga – sest riigi majanduspoliitikat, mis soosib muu hulgas maasturite vohamist, juhib ikkagi valitsus.

Eelmise nädala tõehetkeks oli ka veel fakt, et töötukassa andmetel on registreeritud töötus taas tõusma hakanud. Jutt majanduskriisi hääbumisest ei vasta justkui tõele.

Nii nagu oli räige vale ka jutt, et euro hinda ei tõsta. Reaalsuses avastab linna tarbijakaitse pea iga päev poodides hindu, mis on tõusnud detsembriga võrreldes küll kolmandiku, küll lausa poole võrra!

Loomulikult on taas mugav näidata maailmaturu peale. Samas ei tähenda see, et Eesti on astunud Euroopa Liitu ja on avatud majandusega riik, kuidagi seda, et meil puuduks igasugune võimalus mõjutada oma majandust või hindu või vähendada tööpuudust, vaesust jne. Käibemaksu alandamine näiteks toidule, astmeline tulumaks, aktiivsem sotsiaalpoliitika – need oleksid euroopalikud sammud.

Kui impotentsest ja ebaõiglasest maksu- ja majanduspoliitikast ometi tahetaks loobuda, siis on igal eestimaalasel tulevikus võimalik elada ka täiesti normaalses riigis.