Kord nägi minu tollal nelja-aastane tütar tänaval hiinlannat ja teatas: „Emme, ta on halb! Ma ei mängi temaga.” Hakkasin väljendama oma nördimust, aga mõistsin, et on tulnud aeg rääkida lapsele teistsugustest inimestest ja kultuuridest.

Ta hakkas märkama erinevusi – minu ülesanne on nüüd aidata tal õppida kujundada suhtumist teistest kultuuridest pärit inimestesse.

Siis läks minu mõte meie ühiskonnale laiemalt. Kuigi Eestis kõrvuti elavad eesti ja vene inimesed ei vaata üksteist sellise võõristusega nagu minu tütar hiinlast, on siiski sageli ja mitmel pool tunda nähtamatu seina olemasolu.

Minu lapsed käivad lasteaias ja on varsti kooli minemas – venekeelsesse, sest praegu ei ole eesti-vene koole, kus eesti ja vene lapsed õpiksid koos.

Miks ma ei vali eesti kooli? Eelkõige sellepärast, et kõigi teiste lapse arenguga kaasnevate küsimuste kõrval ei ole mulle ja lastele praegu veel vaja küsimust: „Emme, miks ma erinen teistest?” Väga tähtis on kultuurierinevusi vastuvõtva identiteedi „я-mina” loomine enne, kui multikultuursusest on saanud reaalsus.

Samal ajal võib mu laps nõnda jääda ilma kokkupuutest eestlastega ja see ei ole samuti hea. Kurb on elada linnas, kus elanikud jagunevad keele alusel enam-vähem pooleks ja nende lapsed nagu isoleeritud siia või sinna. Ma tunnen vajadust ohutu ruumi järele, kus ei ole piire „omade” ja „võõraste” vahel ning kus minu laps õpiks täiskasvanute käe all suhtlemist. Siis ei pea ta võitlema oma „minaga” ja muutuma eestlaseks. Siis võib jääda venelaseks – Eesti venelaseks, kes oskab normaalselt suhelda kõigi teistsuguste inimestega.

Olen otsinud koolivälist keskkonda, kus mu lapsed saaksid olla koos eesti lastega, tundmata sealjuures ennast üksikuna või ebamugavalt. Olen otsinud huviala- või spordiringi, kus oleks enam-vähem võrdselt eesti ja vene lapsi. Ja ei leia! Olukorra muutmiseks olen asunud praegu ise üht sellist keskust looma.

Me ei peaks integratsioonist rääkides mõtlema kitsalt koolidele/lasteaedadele ja eestikeelsele või venekeelsele õppele seal. Teema on laiem. Me peaks püüdma luua võimalikult palju ja mitmekesiseid keskkondi ning kokkupuutepunkte kahe kogukonna vahel. Samale vajadusele juhtis tähelepanu ka Praxise, Tartu ülikooli ja Emori 2011. aasta integratsiooni monitooring.

Teha järgmine samm

Praegu piirdub laste suhtlemine lasteaedade vastastikuste külaskäikudega ja ühiste esinemistega. Suurepärane, algus on tehtud! Aga tuleb jätkata! Praegu teavad mõlema kogukonna mudilased, et on olemas lasteaiad eestlastele ja lasteaiad venelastele ning käivad teineteisel külas, et teisi vaadata ja ennast näidata. Nüüd tuleb teha järgmine samm ja stimuleerida koos töötamist. Nii lapsed kui ka kasvatajad viib see mugavustsoonist välja, kuid asi on seda väärt! Lapsed õpivad hindama erisusi ja jõuavad arusaamale, et selleks, et oleks koos huvitav ja lõbus, ei pea olema ühtemoodi.

Kas eesti kogukond on huvitatud sellise ühise ruumi loomisest, kus lapsed oleksid kõik koos? Tahaks väga uskuda, et selline vajadus on olemas. Ma leian, et mõlemad kogukonnad vajavad hädasti multikultuurset haridust, mis õpetaks austavalt ja sallivalt suhtuma kultuurierinevustesse. Muidugi kohtab mõlemas kogukonnas vanemaid, kes suhtuvad skeptiliselt kahe kultuuri koostoimesse. See on nende õigus. Kuid neile, kes on häälestatud suhtlusele, peaks olema praegusest rohkem võimalusi ja professionaalsete koolitajate tuge.

Olga Zubakina, MTÜ Arengu Sammud juhatuse liige

Allikas: Olga Zubakina: Rohkem ühist eesti-vene ruumi, EPL