Rauno Vinni, Praxise kodanikuühiskonna ja riigivalitsemise programmi juht

Praegune koalitsioon on riigireformi vallas aktiivsem kui mitu eelmist kokku, aga nopib seni peamiselt madalal olevaid vilju.

Vene rahvajutus peab kütt Andrei tsaaritütrega naitumiseks toime tulema keerulise ülesandega: mine sinna – ei tea, kuhu –, tee seda – ei tea, mida! Muinasjutus saab jahimees muidugi sellega hakkama ja leiab õnne. Kuid elu pole muinasjutt ja nii ebamääraselt sõnastatud ülesandega pole midagi peale hakata. Eesti riigireform on olnud nagu kütt Andrei võimatu missioon: teeotsi on palju, aga mets on tihe ja silmapiiri (ehk eesmärki) ei paista. Sestap korraldati 14. aprillil parlamendis riigireformi kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse (OTRK) arutelu.

Riigireformil olid aastaid mõned jutlustajad ja jüngrid, kes arutasid isekeskis ideid ja kinnitasid oma usku muutuste vajalikkusse. Tegelikkuses reformiti riiki n-ö alt üles: ministeeriumid ja riigiasutused uuendasid ennast ise. Keskse suunamiseta on riigireform saanud legendiks, millest igal muinasjutuvestjal on oma tõlgendus. Siin näiteks mõeldakse riigireformi all kohaliku omavalitsuse reformi ehk haldusreformi ja keskvalitsuse tasandi reformi ehk riigivalitsemise reformi pluss parlamendidemokraatia remonti. Mõni teine sisustaks riigireformi mõiste ehk mõnda muud moodi.

Ajalugu näitab, et usutavate lugudega võib rahvaid ja riike muuta. Kuid riigireformis on palju peensusi ja siin läheb peale paeluva jutu vaja ka läbimõeldud teostust. Riigijuhtimist ei saa ümber korraldada muinasjutu eeskujul. Tarvis oleks teada, mis probleemi lahendatakse, mis on eesmärgid ja lahendused ning kes teostuse eest vastutab. Praegu on meil riigivalitsemise vallas rohkesti ideid ja algatusi, kuid puuduvad kokkulepitud sihid ja ühtne tegevuskava.

Igaühel oma reform

Riigikogu arutelu tõi hästi esile riigireformi põhiprobleemi: osalised saavad sellest erinevalt aru. Kes räägib iibest, kes ääremaastumisest. Helgema poole pealt vaadates oli riigireformi parlamendiarutelu esimene omataoline. Enne eelmise aasta parlamendivalimiste kampaania algust oli riigivalitsemine poliitilises päevakorras teab mitmenda järgu küsimus. Nüüd olid arutlejad üksmeelel, et pööret on vaja ja tegu ei ole pseudoteemaga. Erimeelsused – või õigemini erinev ettekujutus – on reformi osistes ja lahendusteedes.

Riigireformi toetusrühma esimees Tanel Talve tegi ettepaneku, et põhiseaduskomisjon võtaks riigireformi aluste kujundamise enda peale. Võeti nõuks koostada sügiseks lähtealused, milles oleks ka elluviimise ajakava. Tööandjate keskliidu ja Praxise juhitava Riigireformi Radari kolleegium on valitsusele ette heitnud ühtse vaate puudumist ja eesmärkide killustatust. Riigireformi lähtekohad aitaksid seda probleemi lahendada ning annaksid valitsuse senisele ja tulevasele tegevusele raamid.

Plaani nõrkus on see, et parlamendil pole reformikava kokkupanekuks samasugust aparaati nagu valitsusel. Sestap on kavas kaasata valitsusametnikke ja välis-eksperte. Ent esimese sammuna peaks põhiseaduskomisjon endale üldse aluste koostamise kohustuse võtma. Sellist otsust veel pole.

Vajalik, kuid mitte piisav

Võib juhtuda, et riigireformi OTRK jääbki jututoaks, mille mõjul ei sünni ühtki otsust. Sellisel juhul tuleb arengut hinnata valitsuse tegevuste alusel. Parlamendiarutelul oli siiski üks tulemus: peaminister sõnastas kolm riigireformi eesmärki ja lubas koalitsioonilepingu riigireformi puudutava osa eraldi plaaniks vormida. Valitsuse eesmärgid on: kvaliteetsed avalikud teenused peavad olema kättesaadavad kogu Eestis, ettevõtjate halduskoormus peab riigiga suheldes vähenema ning avaliku sektori efektiivsus ja paindlikkus suurenema.

Eelöeldu on vajalik, kuid mitte piisav. Milline on valitsuse tegevustiku sisuline haare? Kas loodav reformikava aitab eri valitsemisalades toimuvat ühtseks tervikuks siduda? Kas tekivad eesmärgid, mida mõistavad ja toetavad ühtmoodi nii poliitikud ja ametnikud kui ka ettevõtjad ja kodanikud? Need ei ole teisejärgulised küsimused, millele saab vastata koalitsioonilepingu ümberjutustusega.

Ehitamisest paralleeli laenates: meil on olemas eskiis- või eelprojekt ehk koalitsioonileping ja mõned maja sõlmede tööprojektid ehk kitsa ülesande lahendamiseks mõeldud kavad (nt valitsuse otsused mõne projekti elluviimise kohta). Iga asutus ei saa ehitise välisjooniste alusel oma hooneosa projekti teha ja kokkusobimatuid sõlmesid välja ehitada. Tarvis on koostada ka põhiprojekt.

Praegune koalitsioon on olnud riigireformi vallas aktiivsem kui mitu eelmist kokku. See on kiiduväärt! Märkimisväärne saavutus on haldusreformi seaduse eelnõu riigikokku saatmine. Olulisemate jooksvate tegevuste hulka kuuluvad veel nt null-bürokraatia projekt, riigipalgaliste arvu vähendamine ning koos sellega avalike ülesannete üle vaatamine ja osa asutuste ühendamine. Edasi liigutakse paljude e-teenuste arendustega (e-tervishoid, e-maksuamet, e-residentsus, e-arved, e-hanked) jne.

Tulevikku vaadates peaks valitsus jõulisemalt tegelema poliitika kujundamise kvaliteediga ja strateegilise juhtimise reformimisega, et üldse tekiks suutlikkus näha tulevasi muutusi ette ja juhtida riigiasutuste koostööd nendega kohanemisel. Selle osa on sujuv tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminek, et poliitikavalikute hinnad oleksid paremini teada. Ühtset plaani on vaja, et kõik nimetatud ettevõtmised käiksid ühte jalga ja oleks kindlus, et teeme õigeid asju ja õigel viisil.

Soovimatute mõjude vältimine

Reformi tehes peakski rohkem mõtlema sellele, kuidas muutuste soovimatuid mõjusid ära hoida. Avaliku sektori juhid ja n-ö reaametnikud saavad küll aru muutustega kaasas käimise vajalikkusest, kuid nõus ei olda reformide tegemise viisiga. Valitsusele heidetakse ette pealiskaudset otsustamist. Üks tippjuht võttis olukorra kokku nii: patsiendi elu päästmiseks võib operatsioon olla möödapääsmatu, aga kui kirurg skalpelli liiga sügavale surub või valest kohast lõikab, võib patsient uuele elule ärkamise asemel teise ilma minna.

Ümberkorralduste negatiivset kaasmõju on võimalik oskusliku muutuste juhtimisega vähendada. Muutuste eesmärgid peaksid olema realistlikud ja peale piitsa tuleks pakkuda ka präänikuid. Üks riigireformi edu võti on avaliku sektori juhtide enda poole võitmine. Ülalt-alla-käsulauad või läbimõtlematud kesksed korraldused (kvoodipõhine kärpimine) tekitavad vastandumist. Juhte tuleb rohkem usaldada, vastutust andes tuleks jagada ka õigusi.

Kokkuvõtteks: edukate reformide retsept on lühi- ja pikaajaliste võitude tasakaalustamine. Kui haldusreform kõrvale jätta, siis seni on valitsus noppinud peamiselt madalal asuvaid vilju ehk käivitanud üksikprojekte. Kuid kiire edu kõrval tuleb planeerida ka seda, kuidas kätte saada kõrgemal olevad viljad: keerulised, rohkem probleeme siduvad muutused.

Iga järgmine kärbe või optimeerimine on eelmisest keerulisem ja vajab rohkem kaalumist. Ei olegi suurt vahet, kas terviklik plaan pärineb riigikogust või valitsuselt. Tähtis on kokkulepe, et teeme seekord muinasjutule hea stsenaariumi, valime kindla lavastaja ja tugevad näitlejad ning toome tüki lavale. Nii saabki muinasjutt tegelikkuseks.

karikatuur

Allikas: Muutkem riigireformi muinasjutt tegelikkuseks, EPL