Kuidas suured omavalitsused seovad lapsi ja koole, on kohati nagu must kast. Koolide ja kuue- kuni seitsmeaastaste laste nimed susatakse kasti… ja välja vupsavad nimekirjad, kes kuhu kooli saab. Mis neis mustades kastides tegelikult toimub ja kuidas on neid võimalik üle kavaldada? Enam kui pooled vanemad ju pingutavad, et Tallinnas kooliteed alustav laps saaks konkreetsetesse kesklinnakoolidesse.

Suurimad tänusõnad koolivaliku mustades kastides selguse saamise eest lähevad nendele lastevanematele, kes on ette võtnud kohtutee. Kohtulahenditest, aga mitte linnavalitsuse kinnitatud korrast, kodulehelt või haridusameti töötajatelt, saab üksikasjaliku ja mõistetava kirjelduse, kuidas Tallinnas jagatakse elukohajärgseid koole.
„Eestlased on teada-tuntud oma haridususu poolest.

Väärtustame haridust tugevalt ja usume, et just kvaliteetne haridus on see, mis tagab elus edu ja õnne,“ ütleb mõttekoja Praxis analüütik Sandra Haugas, kes riigiteadlasena uurib, kuidas saavutada tõhusat ja õiglast haridussüsteemi. „Tugeva haridususu taustal on selge, et koolivalik on eestimaalaste jaoks väga tähtis küsimus. Paljud meist pole rahul sellega, et kohalik omavalitsus lihtsalt määrab lapsele koolikoha. Me tahame selles otsuses ise kaasa rääkida. Või siis tahame vähemalt mõista, millistel alustel koht määratakse. Tallinna koolivalikupoliitika üheks peamiseks kitsaskohaks minu hinnangul ongi kohatine ebaselgus ja otsuste põhjendamatus.“

Kohtades, kus lapsi on vähe, pole probleemi. Vastu võetakse kõik, kes ust kraabivad. Trügimiseks läheb siis, kui mõni kool juhtub lapsevanemate seas olema erakordselt kõrges hinnas. „Kõik Eesti koolid on ägedad,“ on kõlanud loendamatu arv kordi Tallinna haridusametniku Viivi Loki suust, kes on viimased kümme aastat osalenud elukohajärgse kooli määramises Tallinnas. Lapsevanemad aga lihtsalt vilistavad sellise jutu peale.

„Igal aastal teevad enam kui pooled Tallinnas kooliteed alustavate laste vanemad jõupingutusi, et nende lapsed pääseksid õppima just konkreetsetesse kesklinnakoolidesse. Usutakse, et just need suudavad lastele pakkuda kõige kvaliteetsemat haridust,“ viitas Haugas lastevanemate seas korraldatud uuringule.

Kuidas jagada koolikohad ära siis, kui tahtjaid on enam kui koolis füüsiliselt kohti või õpetajaid? Osa Tallinna koolide puhul on lahenduseks valitud katsed. Tegu on aga Tallinna haridussüsteemi ühe pikaaegse kriitikaobjektiga. Haridusteadlased ja riigiteadlased, teiste seas ka Haugas, on püüdnud pikalt, aga tulutult veenda, et kuue- kuni seitsmeaastaste laste puhul on sisuliselt võimatu mõõta vaimset võimekust. Laste asemel mõõdetakse katsetel tegelikult hoopis lapsevanemate majanduslikku ja sotsiaalset kapitali. Edukate perede võsud pääsevad eliitkooli, vähem edukate omad peavad koolipinki nühkima omasuguste seas kuskil mujal. Õiglust pole, kihistumine suureneb.

Eliitkoolide kaotamine tähendaks aga täielikku üleminekut elukohajärgsetele koolidele. See, kuidas suured omavalitsused seovad lapsi ja koole, on aga justkui must kast, milles toimuvat paljud lapsevanemad hoomata ei suuda. Need, kes näevad kasti sisse, suudavad selle aga üle kavaldada.

Omavalitsustel on vabad käed

Omavalitsustel on võrdlemisi vabad käed elukohajärgse kooli määramiseks. Esmajärjekorras tuleb neil arvestada vaid elukoha ja kooli vahelist kaugust ning seda, kus õpivad sama pere teised lapsed.

Küsimusi, mida kohalikul tasandil lahata, tekib hulgi: kumb on tähtsam, kas kodulähedus või see, et õed-vennad õpiksid samas koolis? Kuidas mõõta kooli ja kodu kaugust? Linnulennult või jalgsiteekonna pikkusena? Kui üks kool on 340 meetri ja teine 345 meetri kaugusel, mida siis öelda? Milliseid asjaolusid veel kasutada, kui kaugus ja õedvennad ei tee huviliste ridades küllaldaselt korrektuure? Õigeid ega valesid vastuseid ei ole, aga süsteem võiks olla läbipaistev ja ennustatav. Vastasel juhul läheksid kõrgelt hinnatud koolide kohad omadele jopedele ja lapsevanemad teeksid elukoha või (eel)kooli valikul otsuseid, mida hiljem kahetsevad.

Kui läbipaistev ja ennustatav on Tallinna elukohajärgsete koolide määramise süsteem? „Tallinna haridusamet määrab elukohajärgse kooli, arvestades esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile ja ühe pere laste õppimist samas koolis. Võimalusel arvestatakse vanemate soove,“ kirjeldab linn elukohajärgse kooli määramist oma kodulehel. „Kui mõne kooli läheduses elab rohkem lapsi, kui koolis on õppekohti, siis võidakse arvestada isikute elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmise aega, eelistades neid, kelle registrikanne on varasem.“ Lisatud on ka link kaardirakendusele, mis järjestab koolid sisestatud aadressi alusel.

Kõnealuse kirjelduse kohta märgib Haugas: „Haridusamet ütleb küll, et võimalusel võetakse lapsevanemate eelistusi arvesse, kuid selgusetuks jääb, missugustel juhtudel täpsemalt.“

Õhtulehega suhelnud lapsevanemal tekkis küsimus, miks tema lapsele määrati Gustav Adolfi gümnaasiumi asemel elukohajärgseks kooliks Kalamaja põhikool. Lapsevanem ise kahtlustas, et ta oli lapse liiga hilja oma praegusesse elukohta registreerinud, äkki oleks tulnud juba kohe sündides sisse kirjutada.

Tallinna haridusamet kuupäevi ei avalda

Tallinna haridusametilt sai küsitud kuupäevi, kus varasematel aastatel on tõmmatud piir − need, kes on varem registreeritud, võeti vastu, kes on hiljem registreeritud, neile määrati teine kool. Ehkki esimese hooga lubati küsitud kuupäevad väljastada, siis päev hiljem mõeldi ümber ja algasid heietused, kuidas „kuupäev ei ole abiks kellelegi“ ja „haridusameti soov on, et ei eksitataks lapsevanemaid infoga“. Räägiti sellestki, kuidas kõik olukorrad ja aastad on erinevad ja kuidas iga lapse puhul tehakse eraldi otsus.

„Iga lapse puhul kaalutakse olukorda, kuidas on tema sissekirjutus enne kooli minemist muutunud ja milliseid „vangerdusi“ sellega seoses on tehtud. Menetleme andmeid, mida lapsevanem on lapse kohta edastanud, ja andmeid, mis meil on lapse kohta teada,“ vahendas haridusameti selgitusi kommunikatsiooni peaspetsialist Pirgit Pedaja. „Kui on näha, et kooli soovib 500 last ja vastu saab võtta nt 120, siis tuleb lihtsalt listis lõige teha. Kuhu see satub, on täiesti juhuslik, ja siis ei määra enam rolli sissekirjutuse aeg.“

Tegelikult on aga koolikohtade määramise protsess igati rangelt ja mõistetavalt paigas, midagi juhuslikku seal ei ole ja kõnealused kuupäevad mängivad kolme kesklinna kooli määramisel asendamatut rolli. Protsessi kirjeldused leiab kohtulahenditest. Nimelt leidub kaks värsket kohtukaasust, kus lapsevanem polnud rahul haridusameti määratud elukohajärgse kooliga. Tallinna esindajatel on tulnud kohtunikele üksikasjalikult selgitada, kuidas elukohajärgsete koolide määramine käib. Kohtulahenditest leiab lihtsa, mõistetava ja sammsammulise kirjelduse kogu protsessist. Ühe kohtukaasuse puhul tekib vägisi tunne, et lapsevanem võttis kohtutee ette puhtalt sellepärast, et linna kirjeldus protsessist oli liiga udune ja ta lihtsalt ei mõistnud, et soovitud kooli tema laps kuidagi ei kvalifitseeru.

Elukohajärgne kool kilomeetrite kaugusel

Lapsevanem avaldas 2020. aastal soovi, et tema lapsele määrataks elukohajärgseks kooliks Tallinna 21. kool. See soov polnud laest võetud. Kool asus kodust kõigest 130 meetri kaugusel ning pere oli sinna sisse kirjutatud pea kaks aastat, tegelikult elati seal juba seitsmendat aastat. Tallinna haridusamet määras aga elukohajärgseks kooliks hoopis Südalinna kooli, mis asus pea kümme korda kaugemal, 1217 meetrit.

„Kõigepealt määratakse koolikohad neile lastele, kelle vanem õde või vend õpib konkreetses koolis. Järgmises etapis arvestatakse elukoha lähedust. Lapsi koheldakse võrdselt, sõltumata sellest, kas kool asub tema elukohast 40 või 3000 meetri kaugusel. Kui laste arv, kellele see koolikoht on lähim, on suurem kui õppekohtade arv selles koolis, arvestatakse lisatingimusena rahvastikuregistri kande tegemise aega,“ selgitasid Tallinna esindajad kohtule, kuidas elukohajärgse kooli määramine käib.

Kaebuse esitanud lapsel õdesid-vendi polnud ehk esimeses ringis tema põrus. Teise ringi puhul ta küll kuulus nimekirja, kelle jaoks Tallinna 21. kool on kõige lähem, kuid erakordne lähedus koolile (130 meetrit) talle mitte mingisugust eelist teiste ees ei andnud. Tegelik pingerida tekkis lastest rahvastikuregistri kande kuupäeva alusel. Selle kuupäevaga laps põrus.

Kokku oli jagatavaid koolikohti 89, neist 32 läks jagamisele 21. koolis õppivate õdede-vendade olemasolu alusel ja ülejäänud 57 rahvastikuregistri kuupäeva alusel. Kohtusse pöördunud lapsevanem jäi kuuendana piiri alla. Viimane laps, kes vastu võeti, kirjutati piirkonda sisse 21.02.2018, kohtusse pöördunud vanemate laps aga 31.08.2018. See, et tegelikult elati samas kohas juba alates 2014. aastast, ei lugenud midagi.

Ehkki kohtule esitatud reeglite järgi pidigi laps koolikohast ilma jääma, vaidlustasid lapsevanemad selle, kumb siis ikkagi tähtsam on, kas õed-vennad või koolitee pikkus. Esimene aitab vanematel paremini töö- ja pereelu ühitada, aga teisel juhul on kaalul turvalisus. Kaebajate meelest ei saa eelistada ühe lapse vanemate mugavust teise lapse turvalisusele ning samuti ei saa eelistada mitme lapsega perekondi ühe lapsega perele.

Tallinna ringkonnakohus leidiski, et Tallinna linn on teinud kaebajale elukohajärgse kooli määramisel kaalutlusvigu. Nimelt elukohajärgse kooli määramise esimeses sammus, kus vaadatakse õdede-vendade õppimist, võeti vastu ka need lapsed, kelle elukoht on jumal teab kus. Nimelt võetakse Tallinna 21. koolis osadesse klassidesse vastu katsete alusel. Ütleme, et kellegi laps sai katsetega kooli sisse. Siit tekkis automaatselt õigus ka kõigil tema kooliminevatel õdedel-vendadel saada koht Tallinna 21. kooli. Kohus ei pidanud põhjendatuks eelistada lapse turvalisele kooliteele mõne teise piirkonna pere mugavust ja soove. Õige oleks olnud jätta arvestusest välja kuskil kaugemal elavad lapsed, kelle õde või vend õppis 21. koolis. Tallinna linnal käskis kohus määrata sellele lapsele elukohajärgne kool uuesti.

Kohtulahendil oli otsene mõju Tallinnas elukohajärgse kooli määramisele. Kõik korrad ja juhendid jäid samaks (!), aga meedia vahendusel tutvustas linn tänavu aprilli alguses muudatusi. Esimene samm on nüüd see, et tehakse nimekiri lastest, kellele kool on lähim. See tähendab, et kõik, kes elavad kuskil kaugemal, põruvad. Teise sammuna võetakse vastu need, kelle õde-vend juba õpib kõnealuses koolis. Ja ülejäänud kohad jagatakse rahvastikuregistri sissekande kuupäeva alusel. Erinevus varasemast on just selles, et isegi kui õde-vend õpib selles koolis, peab tegu olema ka kõige lähedasema kooliga. Kaugemal elavad lapsed, kelle õde-vend on Tallinna kesklinna koolidesse pääsenud katsetega, jäävad kõrvale.

2019. aastast pärineb kohtukaasus, kus lapsevanem soovis, et laps saaks koolikoha Gustav Adolfi gümnaasiumi esimesse klassi, sai aga hoopis Kalamaja põhikooli. Õdesid-vendi kõnealusel juhul ei olnud ning Tallinna haridusameti otsus lähtus asjaolust, et GAGi oli 536 meetrit, kuid Kalamaja põhikooli 281 meetrit. GAG oli küll lähedal, aga mitte lähim.

Pikalt lahatakse kohtulahendis fiktiivsete elukohtade temaatikat. Kaebaja laps oli sünnist saadik igati tõeselt ja ausalt sisse kirjutatud. Kuna GAG ei olnud lähim kool, siis see pikaaegne sissekirjutus jäi otsustamisest üldsegi välja. Seevastu need vanemad, kes olid mõne aasta varem lapse sisse kirjutanud nõnda, et GAG oli lähim kool, said oma järeltulijale koha. Kohus pidi kaaluma, kas selline süsteem on õiguspärane.

Tallinna halduskohtu kohtunik võrdles laste ja vanemate registrikandeid omavahel ja sellega, kus lapsevanemad omavad kinnisvara. Kokku tuvastati seitse last, kelle elukoht GAGi läheduses oli eeldatavalt fiktiivne. Lisaks nendele tuvastati veel kuus last, kes said GAGi koha tänu sellele, et õde-vend õppis seal, aga oma elukoha läheduse alusel poleks nad üldse kvalifitseerunudki.

Ent siit ei järeldunud Tallinna ringkonnakohtu hinnangul, et tõenäoliselt fiktiivse sissekirjutusega laste koolikohad tuleks tühistada. Ükskõik kui silmanähtavalt vale ka poleks rahvastikuregistri kanne, Tallinna haridusamet peab sellest Tallinna ringkonnakohtu hinnangul lähtuma.

Tartus määrab koole ARNO

Tartus on koolivaliku mustal kastil koguni ilus poisslapsenimi: e-keskkond ARNO paigutab lapsed elukohajärgsetesse koolidesse. Tartu haridusosakond määrab ARNO abil lapsele elukohajärgse põhikooli lähtuvalt koolitee pikkusest ja koolihoonete mahutavusest. Kuidas täpselt ARNO seda teeb, on veelgi suurem müstika kui Tallinna koolide määramine. Igatahes Tallinnaga võrreldes on mitmeid erinevusi. Nii näiteks ei vaata ARNO rahvastikuregistrisse lapse elukoha kandmise aega. Läbi aetakse puhtalt kooli ja kodu vahelise kaugusega ja õdede-vendade õppimisega. Seejuures ei mõõdeta kooli ja kodu kaugust mitte linnulennult, vaid jalgsiteekonna pikkusena. Maa-ameti kaartidel sellist funktsionaalsust pole, kuid Google’i kaardirakenduste abiga need välja arvutatakse.

Mida ARNO siis teeb, kui lapsi on rohkem kui kohti? Tartu linnavalitsuse haridusosakonna statistilise analüüsi peaspetsialisti Katrin Parve sõnul hakatakse lapsi ümber tõstma läheduselt teise kooli, lähtudes sellest, et teekond muutuks pikemaks võimalikult vähe. Näiteks kui üks laps elab linnaservas, kus lähima koolini on niigi kaks kilomeetrit; teine laps elab aga kohas, kust lähima koolini on 500 meetrit, aga teiseni 600 meetrit; siis sellisel juhul jääb kohast ilma teine laps.

Lapsevanemate jaoks tähendab see, et elukohajärgne kool ei pruugi olla ennustatav. Parve nentis: „Lapsevanemad küsivad, et kui ma kirjutan ennast selle koha peale sisse, mis on lapse elukohajärgne kool. Vastan kogu aeg: ma ei tea. See sõltub sellest, kui palju lapsi tuleb kooli konkreetsel aastal ja piirkonnas.“

Priit Pärnapuu