Stsenaariumeid, kus igapäevaelus lähenetakse sugudele erinevalt, tutvustavad Praxise soolise võrdõiguslikkuse ekspert Helen Biin ja haridusvaldkonna ekspert Eve Mägi.

Mehed ja naised on erinevad. Meil on erinev anatoomia, hormoonid ja kromosoomid ning seda ei püüa keegi maha salata ega muuta. Paljuski on aga see, millise tähenduse me füüsilistele erinevustele anname, hoiakute küsimus. Näiteks peame vahel autojuhtimist pigem mehelikuks ja koristamist pigem naiselikuks tegevuseks, aga bioloogilist eeldust ühe või teise tegevuse paremaks sooritamiseks eri soost inimestel ei ole.

Stereotüüpset „keskmist poissi“ või „keskmist tüdrukut“ pole päriselt olemas. Poiss ja poiss erinevad üksteisest rohkemgi kui keskmine poiss ja keskmine tüdruk. See rusikareegel kehtib ka bioloogilisi erinevusi silmas pidades. Kuigi kõigi Eesti meeste keskmine jõunäitaja on ilmselt kõrgem kõigi Eesti naiste keskmisest jõunäitajast, ei saa selle põhjal otsustada, et Jüri on Marist tingimata tugevam.

Kuigi mõnikord ei pruugi grupi keskmise või eelarvamuse põhjal otsuste langetamine midagi väga hullu kaasa tuua, on olukordi, kus sellist suhtumist tuleks hoolega vältida. Üks levinumaid stereotüüpseid müüte on see, et poiste ja tüdrukute bioloogilised erinevused tingivad erisused ka eelistustes, huvides ja selles, millisel viisil koolis paremini teadmisi omandatakse. Selle müüdi on teadlased nüüdseks ühemõtteliselt kummutanud. Poisid ja tüdrukud alustavad elu väheste bioloogiliste sooliste erinevustega, kuid vanuse kasvades need erinevused keskkonnategurite mõjul üha suurenevad. Keskkonnateguriteks on see, milliste mänguasjade ja tegevustega laps elu jooksul kokku puutub, kuidas vanemad ja õpetajad teda suunavad, milliseid oskuseid on võimalust rohkem arendada.

Milleni viib poistele ja tüdrukutele erinevate võimaluste pakkumine ja väga erinev suunamine? Sellele küsimusele vastamiseks ja kaasamõtlemiseks pakume viite pildikest Eesti argielust.

1. pilt: erinevad ootused

Henri ja Heidi ennastjuhtivat käitumist suunab ajukoore esiosa, mis areneb neil samas tempos. Miks siis õpetaja märkab, et Heidi on võimeline pikemat aega paigal istuma ja tähelepanu säilitama kui Henri? Kas võib olla, et Heidit on õpetajad ning ema-isa väiksest peale kiitnud vaikse tegutsemise ja pingis istumise eest, samal ajal kui Henrit on julgustatud liikuma ja aktiivselt tegutsema?

Tallinna ülikooli teadlaste uuringud kinnitavad, et juba lasteaias tunnustatakse poisse ja tüdrukuid erineva käitumise eest ning sama joon jätkub koolis – õpetajad eeldavad tüdrukutelt passiivset käitumist ja allumist ning poistelt pigem jõulisemat vastuhakku. Samas tunnevad need alluvad ja heade õpitulemustega tüdrukud end koolis poistest õnnetumatena.

2. pilt: eneseusk on määrav

Henri ja Heidi on edukalt gümnaasiumi lõpetamas ja päevakorral on karjäärivalik. Mõlemad noored on heade õpitulemustega matemaatikas ja huvitatud täppisteadustest. Samal ajal kui Henri õppimisvõimalustega lähemat tutvust teeb, kahtleb Heidi, kas tema suutlikkus reaalainetes on ikka piisavalt hea ülikooli sissesaamiseks ja seal püsimiseks. Niisugustel aladel omandabki ju haridust rohkem mehi kui naisi.

Ühiskonnas väljakujunenud hoiakud suunavad õppijaid valima „naiste ja meeste erialasid“, mis sillutab teed soolisele jaotumisele tööturul. Loodus- ja täppisteadustes ning tehnoloogiaerialadel on kõikjal rohkem mehi. Samas tõestavad uuringud veenvalt, et nende erialade valikul sugu olulist rolli ei mängi. Olulised on hoopis õpitulemused seotud ainetes, kokkupuude valdkonnaga ning enesetõhusus ehk inimese veendumus, et ta on matemaatiliste või muude seonduvate ülesannete lahendamisel võimekas. Poistel on matemaatikas oluliselt kõrgem enesetõhusus kui tüdrukutel.

Sisendades tüdrukutele, tihti alateadlikult, et teistsugused valikud on kohasemad, on ootuste kaudu loodud sooliselt kaldu karjääritee valikud. See takistab igaühe võimete ja huvide teostumist ning seob tüdrukud piiratud karjäärivalikute ja madalama palgaga töökohtadega.

3. pilt: julgus tasub ära

Heidi ja Henri õppisid ülikoolis ühes lennus ning otsivad nüüd töiseid väljakutseid. Heidi, keda koolis tunnustati sõnakuulelikkuse ja alalhoidlikkuse eest, käitub tööotsinguil Henrist, kelle riskijulgust ja ambitsioonikust on alati soositud, erinevalt. Heidi osaleb vaid neil konkurssidel, milles nõutud oskustest ja omadustest tal on kõik või enamik ette näidata. Henri aga on enesekindlam, kandideerib ka neisse ametitesse, millele esitatud nõuetest vaid mõni on ausõna peale täidetud.

Enesekindlus ja -usk on sageli väärtused, mida tööandja hindab ning nii õnnestubki Henril saavutada parem ametipositsioon ja rääkida välja kõrgem palganumber. Sest Heidi, kes on väga teadlik, et töökohale kandideerimisel soovituslikust heast vene keele oskusest jääb tal pisut puudu, ei tihka oma palgasooviga väga kõrgele tikkuda.

4. pilt: piiratud valikuvabadus

Henrit painab vahel kahetsustunne, et valis ajaloo asemel hoopis majandusõpingud. Kuigi omandatud haridus on andnud tulusaid töiseid võimalusi, tahtnuks Henri ajaloohuviga süvitsi minna. Omal ajal erialavalikut tehes tuli aga arvestada sellega, et mehel ei sobi rahulduda erialaga, mis annab vähe lootust majanduslikuks eduks ja mille peamine väljavaade olnuks põhikoolis ajalooõpetajana töötamine. Omajagu rolli mängis ka sõprade ja perekonna arvamus, et haridus peab mehele tagama võimaluse perekond ära toita.

Praxise hiljutisest uuringust selgus, et noormeeste erialavalikuid mõjutavad ja piiravad oluliselt ümbritsevate inimeste hoiakud ja väljavaated õpitud erialal edukas olla – siinkohal eelkõige rahalises mõttes. Samuti tunnetavad noormehed, et neiud on oma erialavalikutes ühiskondlikest ootustest vabamad ega pea muret tundma või häbenema valitud eriala rakendatavuse või hilisema palganumbri suuruse üle.

5. pilt: peretoitja roll

Henri on juba viis aastat samas firmas töötanud. Vahepeal on noor mees abiellunud oma ülikooliaegse kallima Katriniga. Abiellumine mõjus hästi ka töisele elule, sest Henri tööandja tõstis tal, kui värskel perepeal selle sündmuse tõttu palka. Henri ja Katrini esimene laps sünnib varsti ja tööandja on vihjanud, et Henri kui perepea ja leivateenija kohustuste kasv ning sellega kaasnev senisest suuremgi eeldatav lojaalsus tööandjale võiks kajastuda ka palganumbris.

Praxise 2009. aastal tehtud põhjalik palgalõhe analüüs viitas, et Eesti tööandjad käituvad oluliste perekondlike sündmuste puhul oma mees- ja naistöötajatega erinevalt. Nii selgus, et abiellumine lisab meeste palgale 11% võrreldes teiste samaealiste meestega, lapse sünd toob aga teiste samaealiste meestega võrreldes 20% palgatõusu. Naised saavad tööandjalt lapse sünnil aga hoopis teistsuguse sõnumi – naiste palk väheneb iga lapse kohta 1,2% võrreldes teiste samaealiste naiste palgaga.

Ju on selle taga traditsioonilised pererollid, mille kohaselt mees tagab perekonnale vajaliku sissetuleku, samas kui naine võtab suurema vastutuse laste kasvatamisel, ja sellest tulenev eeldus, et pere loonud meestöötaja on kohusetundlikum ja lojaalsem kui teised temavanused mehed. Lastega naiselt eeldatakse laste ja kodu eest hoolitsemist ja oodatakse, et nende kohusetunne tööandja ees on madalam ning töötajana on nad ebausaldusväärsemad. Kuigi tegelikkus ei vasta sageli sellele kujutluspildile – meie peredes töötavad enamasti mõlemad vanemad ning lisaks kasvatavad väga paljud naised oma lapsi üksinda ning oskavad töökohta ja tööandjat väga väärtustada, mõjutavad tegelikule elule mittevastavad iganenud stereotüübid oluliselt inimeste eeldusi.

Niimoodi vaadates ei peagi imestama, et Eesti püsib jonnakalt Euroopa Liidu soolise palgalõhe edetabelis häbiväärsel esimesel kohal. Ega sellegi üle, et meie ühiskonnas on oluliseks murekohaks naiste vaesus ja sellega seonduv laste vaesus. Ebakindla majandusliku positsiooniga seondub hulgaliselt muresid, näiteks vägivaldses lähisuhtes elavate naiste võimetus vägivallaringist välja murda ja iseseisvat elu alustada, sest piisavalt raha äraelamiseks ja lastele vajaliku tagamiseks ei pruugi lihtsalt olla.

Mehed aga, kes on peretoitja vastutusekoormast ennast varakult haigeks töötanud (ja ega üks normaalne mees ju kurda ja murega arsti juurde lähe), surevad oma naistest keskmiselt kümmekond aastat varem.