Kui Eesti naised tahtnuks teenida näiteks mullu sama suurt aastapalka kui Eesti mehed, tuleks neil töötada lisaks 2010. aastale veel käesoleva aasta aprillini.

Eesti naiste ligi kolmandiku võrra madalam palk soodustab nii naiste majanduslikku sõltuvust meestest kui ka laste vaesusriski. Palk ei mõjuta ju üksnes oleviku elukvaliteeti, vaid on määravaks nii erinevate hüvitiste kui ka pensionide arvestamisel tulevikus.

Toetudes poliitikauuringute keskuse Praxis ja rakendusuuringute keskuse CentAR äsja avaldatud uuringu “Sooline palgalõhe Eestis” tulemustele, saab välja tuua mitmeid aspekte, kuidas palkade osas valitsevat ebavõrdsust naiste ja meeste vahel vähendada.

Mida saab teha üksikisik?

Kas teadsite, et töölepinguseaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt ei tohi tööintervjuul küsida andmeid, mis puudutavad töötaja eraelu ja perekonnaseisu? Samuti on seaduses kirjas võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise nõue ja keeld diskrimineerida. Erasektori juhtide küsitlus näitas, et ligikaudu pooled ei olnud ennast nende seadusesätetega üldse kurssi viinud. Seega on oluline tõsta teadlikkust nii naiste õigustest palga osas kui ka institutsioonidest, kuhu ebavõrdse kohtlemise kahtlusega pöörduda. Töötajal on võimalik diskrimineerimiskahtluse korral minna näiteks kohtu, töövaidluskomisjoni, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku või esindusorganisatsiooni jutule.

Naiste ja meeste käitumine palgaläbirääkimistel kipub olema erinev – naised küsivad harvem palgakõrgendust ja teisalt hindavad nad end sageli ka värbamisel madalamalt. Seetõttu tasub enne tööle asumist teha korralik eeltöö ametikohale vastava palga kohta.

Naiste aeglasemat karjääris edasiliikumist ja meestega võrreldes väiksemat palganumbrit võib seostada ka laste kasvatamisega. Kuna lapsehoolduspuhkusel on enamasti naised, on neile omased pikad karjäärikatkestused ja sellest tulenevalt madalam ametikoht ning palk. Kuid meie tasustatud lapsepuhkuse periood on piisavalt pikk, et mõlemad vanemad saaksid jagada lapse eest hoolitsemist ja tööl käimist.

Sooliste palgaerinevuste põhjustajaks võivad olla ka palkade individuaalsed kokkulepped ja tööandjapoolsed subjektiivsed otsused. Võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise printsiibi juurutamiseks on soovitatav organisatsiooni tasandil koguda ning analüüsida palkasid soopõhiselt ja ametikohtasid hinnata.

Mida saab tööandja teha?

Samuti aitavad ebavõrdsust vähendada avalikustatud palgad ja läbipaistvam personalipoliitika. Ebavõrdse kohtlemise kahtluste vältimiseks ja palgaerinevuste vähendamiseks on soovitatav mitte salastada organisatsioonisiseselt personalipraktikat puudutavaid eeskirju.

Eestis on Euroopa üks sooliselt segregeerunumaid tööturge, mis tähendab seda, et naised ja mehed töötavad erinevatel ametikohtadel ja tegevusaladel. Meeste ja naiste jagunemine ühtlasemalt eri ametikohtadele ja võrdse palga maksmise printsiibi rakendamine on samuti üks viis keskmist soolist palgalõhet vähendada.

Teiste riikide kogemus näitab, et lisaks üldistele sätetele võrdse kohtlemise kohta on vaja konkreetsemaid meetmeid või institutsioone, mis aitaks neid põhimõtteid ellu rakendada.

Kuidas võiks riik tegutseda?

Kuna palga määramisel on Eestis kollektiivsetel läbirääkimistel väike roll ja sageli ei ole palgasüsteemid väga struktureeritud või ametikohtade hindamisel põhinevad, võiks töötajate teadlikkust töötasudest suurendada, parandades riiklikku töötasude statistika detailsusastet ja ajakohasust.

Arvestades, et Eestis töötab üle kolmandiku naistest avalikus sektoris (meestest aga 16,5%), oleks avaliku sektori initsiatiiv ning aktiivne tegutsemine soolise palgalõhe vastu võitlemisel otsene mõjutegur keskmise palgalõhe vähendamisel ning eeskuju erasektorile. Avaliku sektori asutustes tuleks juurutada soolist võrdõiguslikkust tagavad personalipraktikad, võiks regulaarselt läbi viia ametikohtade hindamist, analüüsida palgaandmeid, teha need avalikuks ja uurida oma töötajaskonna võrdse kohtlemise kogemusi töökohal.

Naiste ja meeste palgaerinevuste vähendamise eesmärgil on soovitatav teha vanemahüvitise korraldus paindlikumaks, võimaldades naistel osaliselt töötada ja saada selle võrra kauem vanemahüvitist või jagada samal ajal lapse isaga lapse eest hoolitsemist ja tööl käimist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ükski palgalõhe vähendamisele suunatud meede üksikuna probleemi ei lahenda. See on pikk protsess ja nõuab süsteemset lähenemist igas soolist palgalõhet mõjutavas valdkonnas.