OECD värske aruande kohaselt on Eestis kõrgharitud inimeste palgalisa võrreldes keskharitud inimestega väike, kusjuures magistrikraadiga inimeste osakaal Eestis on Euroopa riikide võrdluses üks suuremaid. Kõrghariduse väärtustamise teemal laiemalt arutasid Postimehe otsestuudios haridus- ja teadusminister Maris Lauri ja Praxise haridusanalüütik Hanna-Stella Haaristo.
Andmete käsitlemise ja tõlgendamise erinevused
Eesti on ühes skaala otsas Skandinaavia riikidega – Rootsi, Taani, Norra ja Soomega. „Mida suurem on kõrgharidusega inimeste osakaal riigis, seda väiksemad on ka palgaerinevused,“ selgitab Praxise haridusanalüütik Hanna-Stella Haaristo. OECD aruande skaala teise otsa jäävad näiteks Brasiilia, Tšiili, Kolumbia, Mehhiko, samuti Ungari ja Tšehhi, kus kõrgharidus on haruldasem ning annab keskmiselt lausa mitmekordse palgakasvu.
Samas on Eesti enda (Statistikaamet, EMTA, Rahvaloendus) ja ka Eurostati andmetel Eestis kõrgharidusega inimeste sissetulekud siiski oluliselt kõrgemad keskharitutega võrreldes. OECD vaatab ainult töist sissetulekut ja täiskasvanuid, kes täiskohaga töötavad. Kõrgharidusega inimeste sissetulekud võivad olla ka täiskohaga töö välised, nt investeeringud. Lisaks käsitleb OECD keskmist palka, asjakohasem oleks aga kasutada mediaanpalka, sest keskmine on mõjutatud äärmustest: Eestis esinevad suured palgaerinevused valdkondade vahel. HTMi analüüsi kohaselt on kõrghariduse tasemel lõpetajate töine sissetulek õppesuuniti varieeruv 800 eurost 1700 euroni. „Kõrgharitud inimeste hulgas on näiteks keskmine palk IT-valdkonnas suurem, kunstivaldkondades väiksem,“ tõdeb Haaristo.
2010. aastal teenisid näiteks Statistikaameti töötasu uuringu järgi kõrgharidusega inimesed Eestis keskharidusega inimestest 1,7 korda enam, doktorikraadiga inimesed koguni 2,6 korda enam. Teisalt Statistikaameti ülevaade edukusest tööturul leidis sarnaselt, et töine sissetulek muutub keskmiselt kolmandiku võrra keskhariduselt kõrgharidusele liikudes.
Tööturu vajaduste ja hariduses pakutava vastavus
Maris Lauri hinnangul ei tohiks kõrgharitud töötajaid alahinnata: kõrghariduses eeldatakse õppijalt rohkem omavastustust ja teadmiste omandamist, arvab ta. Haaristo tõdeb, et kõrgharitud inimeste suurel osakaalul ühiskonnas on ka väga olulised mitterahalised tulemused, näiteks kuritegevuse vähenemine ja parem tervisekäitumine. Ka senised OSKA raportid toovad esile selge vajaduse kõrgharidusega spetsialistide järele – st vajadus kõrghariduse järele aina suureneb, seda eriti raamatupidamise ja ITK vahendite kasutamise oskusi nõudvates valdkondades. „Madalamate oskustega töökohad võetakse üle masinate või arvutite, digilahenduste ja muu poolt,“ lausub Haaristo, lisades et inimeste oskused ununevad ja vananevad – nende uuendamine ja täiendamine annaks võimaluse töö efektiivsust tõsta ja suuremat lisandväärtust toota.
Sissetuleku toovad üldoskused, praktilised oskused, digioskused, tulevikutöö ja -oskused. Lauri sõnul kipub kõrghariduse omandanud inimeste puhul olema tahe end täiendada suurem ning seejuures saab riik kaasa aidata kutsenõustamisega, et peale keskhariduse omandamist edasi õppija ei pettuks enda valikutes; tagada hariduse kvaliteet ja eemaldada materiaalsed takistused kõrghariduse omandamisel. Oluline on ka tööandjate oskus vaadata tulevikku, märgata ja kasutada enda töötajate potentsiaali ja lasta töötajatel end täiendada, et leida oskustele vastav töö ja sissetulek. Haridus ja tööturg peavad koostööd tegema: „Tuleb vaadata kaugemale kui see või teine aasta; ei ole väga sage, et tööandja teab, mis on see töö, mida ta viie või kümne aasta pärast teeb ja kes on need töötajad, keda ta selleks vajab,“ ütleb Haaristo lõpetuseks.
Stuudiointervjuud saab täispikkuses kuulata siin.