Kõrghariduse omandamine on olnud Eestis põlvkondade kaupa oluliseks eesmärgiks. Küllap on see tähtsaks sihiks ka uutele põlvkondadele, kuid kõrgharidusõpinguteni jõudmise teekond on hakanud muutuma, kirjutab mõttekoja Praxis hariduspoliitika analüütik Meeli Murasov.

Hiljuti haridusstatistika portaalis Haridussilm avaldatud andmed näitavad, et vaid iga teine mullu gümnaasiumi lõpetanud noor alustas pärast suvepuhkust värske rebasena õpinguid mõnes Eesti kõrgkoolis. Väike osa gümnaasiumilõpetajatest jätkas kutsehariduses, kuid nende noorte arv, kes Eestis kohe samal aastal edasi ei õpi, on kasvanud juba 41 protsendini. Kümnend tagasi jätkas kõrghariduses 67 protsenti gümnaasiumilõpetajatest ja edasiõppimisest loobujaid oli toona kõigest 22 protsenti. Kunagi varem pole nii paljud noored jätnud pärast gümnaasiumit oma haridusteed (loodetavasti siiski vaid ajutiselt) Eestis pooleli. Aega tagasi kerides on näha, et tegu pole ajutise nähtusega, vaid noorte valikute muutumine on olnud pikaajaline trend.


Gümnaasiumi lõpetanute valikud lõpetamisjärgsel õppeaastal, 2009-2019. Autor/allikas: Haridussilm

Tegemist on märkimisväärse muutusega noorte käitumises, kuid kas seda peaks nägema probleemina ja kelle probleemina?

Kõrgem haridustase on seotud nii hilisema kõrgema palga kui paremate töö- ja karjäärivõimalustega. Seega peaks noortel jaguma piisavalt motivatsiooni kõrghariduse omandamiseks võrreldes perspektiiviga piirduda üksnes gümnaasiumiharidusega. Samas, kui on valida lühiajaline kindel kasu hetkel ning pikaajaline hüpoteetiline kasu tulevikus, siis millise valiku teeksite teie?

Praegused head võimalused tööturul pakuvad kõrghariduse omandamisele tugevat konkurentsi. Töökäte puuduses on tööandjad valmis värbama ja välja õpetama ka neid noori, kellel varasemat töökogemust või erialast haridust ei ole. Statistikaameti andmed kinnitavad, et noorte tööhõive on praegu kõrgem kui kunagi varem. Noorele annab töötamine võimaluse hakata raha teenima ja tulla iseseisvalt toime kohe, mitte kauges tulevikus. Nad teavad, et töökogemust hinnatakse Eesti tööturul kõrgelt ning konkurentsivõime tõstmiseks asutakse tööle nii vara kui võimalik. Küllap soovitakse millalgi jõuda ka õpingute jätkamiseni, seniks aga aitab töötamine muu hulgas koguda raha tulevasteks õpinguteks ning jõuda selgusele iseendas: millises valdkonnas üleüldse soovitakse õpinguid jätkata.

Neile, kelle jaoks on kohene õpingute jätkamine oluline, on aga avatud kogu maailm. Võib eeldada, et üldise heaolu kasvu tuules on välismaal kõrghariduse omandamine muutunud noortele üha kättesaadavamaks. Välismaale õppima asumist on täpsete andmete puudumise tõttu siiski keeruline hinnata, kuid haridus- ja teadusministeeriumi analüütikute arvutused on näidanud, et peale gümnaasiumi lõpetamist on teistes Euroopa Liidu riikides õpinguid jätkanud kuni kolm protsenti lõpetajatest (Kreegipuu, Jaggo 2018). Sellest õppeaastast on 11. ja 12. klassi õpilastel võimalik teha riigi kulul rahvusvahelist inglise keele eksamit. Saab olema huvitav näha, kas ja mil määral suurendab see samm edaspidi välismaale õppima asumist.

Kui noorte endi jaoks pole kõrgkoolis edasiõppimisest loobumine või õpingute tulevikku lükkamine praegu probleemiks, siis kõrgkoolide jaoks küll. Kõrghariduse esimesele astmele vastu võetud üliõpilaste arv on aasta-aastalt vähenenud, seda ka viimasel kahel aastal, mil gümnaasiumilõpetajate arv on pööranud taas tõusule.


Kõrghariduse I astmele vastu võetud õliõpilaste arv, 2009-2019. Autor/allikas: Haridussilm

Taolise trendi jätkudes näeme üha teravamat ülikoolidevahelist konkurentsi ja võitlust ellujäämise eest. Järjest enamatele õppekavadele ei saa kõrgkoolid enam üliõpilasi valida, vaid peavad kõvasti pingutama õppegrupi avamise nimel. Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on õppekavade arv kõrghariduse esimesel astmel juba vähenenud ca viiendiku võrra. Ohus on eelkõige need õppekavad, kus potentsiaalsed sisseastujad ei oska näha head tööturuperspektiivi või mis tunduvad liiga keerulised või võõrad.

Kõrgkoolidel oleks siinkohal kasulik õppida kutsehariduse kogemusest. Olukorras, kus noorte arv kiiresti kahanes, suutsid kutseõppeasutused väga kiiresti ja edukalt ümber orienteeruda täiskasvanud õppijatele. Muutuse tegi võimalikuks paindlikkus nii õppekavade loomisel, õpilaste vastuvõtu ja õppe korraldamisel kui ka rahastamisel. Näib, et nüüdseks ollakse kõrghariduses jõutud samade probleemide ette – kuidas tagada spetsialistide järelkasv, kui noored ei soovi enam otse gümnaasiumipingist kõrgkooli astuda.

Eesti inimeste üha kasvanud valmisolek omandada elukestvalt uusi teadmisi ja oskusi loob head eeldused kõrghariduse sihtrühma laiendamiseks. Seejuures tuleb aga kõrgkoolidel paratamatult arvestada sellega, et veidi vanema üliõpilase ootused ja vajadused on teistsugused kui otse gümnaasiumipingist tulnul ning õppimiseks otsitakse võimalusi, kus saab paindlikult õppimist ja töötamist ning pereelu ühildada. Ehkki Eestis saab enamikul erialadel õppida õppemaksuta, on Eurostudenti uuring näidanud, et ca kaks kolmandikku üliõpilastest töötab õpingute kõrvalt ning seda eelkõige selleks, et katta oma elamiskulusid (Haaristo jt 2017). Elame seega ajastul, kus kõrghariduse õppekorraldus peab järjest enam võimaldama õppimist töötamise kõrvalt, mitte vastupidi. Kõrgkoolis aitavad töötamise ja õppimise ühildamisele kaasa paindlik õppekorraldus, erialase töökogemuse lõimimine õppesse ning õppija ja tema (töö)kogemuse hea tundmine.

Häid näiteid töötavatele inimestele ümberorienteerumisest ja koostöös tööandjatega elluviidavatest õppekavadest on juba praegu, kuid esialgu veel peamiselt magistriõppes või valdkondades, kus järelkasvu puudus on jõudnud kriitilisse seisu (nt õpetajakoolitus, tervishoid, IT). Loodetavasti hakatakse uusi õppekorralduslikke mudeleid peatselt katsetama ka teistes valdkondades ning bakalaureuseõppes, sest edu saadab ikka neid, kes suudavad muutuvate oludega kõige kiiremini ja paremini toime tulla.

Kasutatud allikad

Haaristo, H-S., Kirss, L., Leppik, C., Mägi, E., Haugas, S. 2017. Eesti üliõpilaste eluolu 2016: rahvusvahelise üliõpilaste uuringu EUROSTUDENT VI Eesti analüüs. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Kreegipuu, T., Jaggo, I. (2018). Õpingute jätkamine pärast üldkeskharidust. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

Allikas: Meeli Murasov: Kas kõrgkoole ohustab tudengite põud?, ERR