Marti Taru: Noorte töötusest ja tööelu alustamisest

26. aprill 2011

Poliitikauuringute keskus Praxis korraldas eelmisel nädalal Tallinnas noorteseire konverentsi “Noored ja tööturg”, kus käsitleti noorte tööturule sisenemisega seotud küsimusi nii tööturuvalmiduse tagamise kui töötingimuste ja tugimeetmete seisukohalt. Seal esitleti ka uut noorteseire aastaraamatut, mis räägib samuti noortest ja tööturust. Noorte töötuse määraga 32,9% kuulub Eesti Euroopa viie kõrgeima noorte tööpuudusega riigi hulka.

On teada-tuntud tõsiasi, et traditsiooniliselt on töötuse määr noorte hulgas kõrgem kui vanemate elanike seas. Samuti kasvab töötuse tase noorte hulgas kiiremini kui teistes töötajate gruppides. “Noorteseire aastaraamat 2010” toob välja, et vanusegrupiti on töötus kõrgeim alla kahekümneaastaste noorte hulgas, kus see ulatus 2010. aastal koguni 60%ni. Siiski, selle numbri tähendust hinnates tuleb lähtuda töötuse määratlusest, mille järgi on töötu isik, kes küll otsib, kuid ei ole leidnud endale sobivat tööd.
Kuna alla kahekümneaastastest enamik on täisajalised õppurid, keda ei loeta tööjõu hulka kuuluvaks, siis töötu staatuses noorte osakaal eagrupis on tegelikult väike, ainult viis protsenti.
Noorte töötuse probleem on valusam vanuses 20-29 aastat, kus nii töötus kui töötute osakaal eagrupis ületab Eesti keskmist.

Noorte töötuse kõrged numbrid on probleemiks kahes mõttes. Eesti kui ühiskonna arengu ja heaolu tagamiseks on möödapääsmatu inimeste osalemine majanduselus ning suhteliselt madal sündide arv ja eelmise aastatuhande lõpukümnendisse jäänud kahekordne sündimuse langus on aluseks prognoosidele, mille kohaselt järjest väheneb töötajate ja ülalpeetavate suhtarv.
See trend muudab igaühe rolli ühiskonda panustamisel sellevõrra tähtsamaks, sest iga tööturult kõrvalejääva töövõimelise inimese võrra jääb väiksemaks panus ühiskonda ning samas suureneb koormus teistele ühiskonnaliikmetele, kes peavad töötule tagama minimaalse toimetuleku.

Noore jaoks on töötus negatiivse tähendusega periood elus. Töö on oluline osa iga inimese elust, just töö kaudu tagab enamik endale tarbimisvõimalused, oluliste rollide täitmise ja laiemas mõistes asendi ühiskonnas.
Töötu staatus mõjub negatiivselt nii konkreetsetele ametioskustele ja -kogemustele kui ka üldisemalt sotsiaalsetele oskustele, kontaktidele ning minapildile ja enesehinnangule. Kogemusteta on raskem tööd leida, töötuna aga ei teki töökogemusi, mida tööandjad hindavad töötajaid palgates.
“Noorteseire aastaraamat 2010” toob välja mõned omavahel seotud noorte töötuse jooned. Üldiselt peab paika seos, et kõrgema haridustaseme ja suuremate töökogemustega on madalam tõenäosus töötuks jääda.

Teiseks, töötus on kõrgem noorte meeste hulgas. Neidude ja noormeeste erinevas töötuse määras peegelduvad laiemad elutee-erinevused, millest siinkohal on olulised kaks asjaolu. Noored mehed kalduvad formaalharidussüsteemist lahkuma varem ning seda just töötee alustamise põhjusel. Noorte naiste hulgas on aga paljud seotud lapse hooldamisega ega kuulu sel põhjusel tööjõu hulka ja ei ole ka töötu staatuses.

Kolmandaks on ilmne, et erinevate õppekavade järgi õppinute käekäik tööturul on erinev: on erialasid, mille omandanutest 100% töötab õpitud erialal, ja on erialasid, mille omandanutest teeb erialast tööd vaid 13%.
Ka siin ilmneb seos haridustasemega – kõrvutades kutseharidus- ja kõrgkooli lõpetajanute õpingute ning töövaldkonda, on näha, et valitud töö seotus õpitud erialaga on seda kõrgem, mida kõrgem õppeaste on lõpetatud.
Noorteseire aastaraamatus esitatud tulemused pakuvad kaks peamist tegevussuunda noorte töötuse vähendamiseks. Tulemustest on selge, et formaalharidussüsteemis omandatud hariduse tase on esmane (kuigi mitte ainus) töötuks jäämise tõenäosuse mõjutaja.

Hariduselu erinevate aspektide edendamine ongi ühiskondlike institutsioonide südameasjaks ning arvestades Eesti hariduse rahvusvaheliselt head taset, on tegevus meie haridussüsteemi jätkuval häälestamisel igati põhjendatud. Meetmed noorte haridustaseme tõstmiseks peaksid arvestama ka sugupooltevaheliste erinevustega ning pöörama tähelepanu noormeeste formaalharidussüsteemist varasema lahkumise või väljalangemise vähendamisele.

Tuleks arendada võimalusi, mis pakuvad noortele keskkonda nii enese tundmaõppimiseks töökontekstis kui ka tööeluks vajalike kogemuste saamiseks. Siia kuuluvad eakohased võimalused algatada ja osaleda noorteprojektide läbiviimisel, jälgida töövarjuna tööd, saada nõustamist eriala valikul, vabatahtliku tegevuse võimalused, võimalused ühitada osaajalist töötamist ja õppimist ning teised meetmed.
Seesuguse kooliharidust toetava süsteemi loomisel ollakse Eestis veel suhteliselt algusjärgus. Niinimetatud mitteformaalse õppimise võimaluste arendamist, mille üheks osaks võib selles kontekstis pidada ka noorsootööd ehk noortele arendavate vaba aja veetmise võimaluste pakkumist, tuleb kindlasti jätkata.

Olulised on nii erinevate tegevuste tulemuslikkuse suurendamine, tegevuste täpsem planeerimine ja suunamine konkreetsetele sihtgruppidele kui ka formaalharidussüsteemis tööandjate poolt ja mitteformaalses hariduses ehk noorsootöös elluviidavate tegevuste koordineerimine. Valdkondade pakutavate võimaluste kasutamine aitab vähendada nii töötust noorte hulgas kui tuua kasu keskmisest andekamate noorte vajadustele vastamisel.

Allikas: Noorte töötusest ja tööelu alustamisest, Virumaa Teataja

Kommentaarid