Esimesed vihjed selle kohta, millised valimislubadused hakkavad avalikku aruteluruumi kaunistama, on meile antud.

Just maksupoliitika on üks neid tähtsaid asju, mille järgi oleme oma valimisotsused teinud ja teeme ka tulevikus.
Üldjuhul on maksudel kolm eesmärki. Esiteks kogutakse makse avalike kulutuste rahastamiseks. See on maksude traditsiooniline funktsioon. Teiseks muudetakse maksude kaudu sissetulekute ja rikkuse jaotust. Kolmandaks kasutatakse makse tasakaalustatud majanduskasvuks või majandustsüklite silumiseks. Tihti käsitletakse maksusüsteemi eesmärgina ka inimeste käitumise muutmist, näiteks kehtestatakse aktsiisid tavaliselt kas tervisele või keskkonnale kahjulikele hüvistele.

Eestis on maksude kogumise eesmärkidest rõhk avalike kulutuste rahastamisel. Jaotusliku funktsiooniga on asjad vähem selged. Meie maksusüsteem sissetulekute jaotust oluliselt ei muuda, sest tulumaksul ja sotsiaalmaksul on kõigile võrdne määr. Väikse progressiivse elemendi lisab tulumaksuvaba miinimum. Seda progressiivsust tasakaalustavad tarbimismaksud (käibemaks ja aktsiisid), mis kokkuvõttes on kergelt regressiivsed.

Kui suur olgu valitsus?

Maksukoormuse areng viimase 15 aasta jooksul näitab ka, et maksude kogumise ja majanduse stabiliseerimise vahel puudub oluline seos. Maksukoormus oli väikseim buumiaastatel (2004–2006), mil alandati järk-järgult tulumaksumäära ja tõsteti tulumaksuvaba miinimumi. Seevastu kriisiaastatel 2008 ja eriti 2009 maksukoormus oluliselt tõusis, sest ühelt poolt tõsteti käibemaksu ja teiselt poolt vähenes oluliselt sisemajanduse kogutoodang.

Mark Schieritzi hiljutine artikkel („Rockefelleri veeringud”, EPL 13.08) näitas, et läbi ajaloo on olnud maksusüsteeme seinast seina. Siiski pole ükski riik saavutanud kõrget heaolutaset ilma mingigi valitsussektorita. Teisalt on valitsuse suurusel omad piirid. Liiga suure osakaaluga valitsussektor lämmatab majandust sellega, et vähendab töötamise stiimulit, suretab ettevõtlusvaimu ja suurendab „muidusööjate” probleemi, kus inimesed kasutavad ära teiste saavutusi.

Küsimusele, kas eksisteerib mingi optimaalne valitsussektori suurus, pole ühest vastust. Rahvusvaheline Valuutafond viitab väga paljudele uuringutele, kuid nende tulemuseks on vaid nõrk seos valitsuse investeeringute ja majanduskasvu vahel.

Üks teadaolevaid valitsuse investeeringute efekte on see, et need suurendavad kapitali tootlikkust, sest valitsuse raha on erasektori omast odavam. Teine efekt aga on, et need investeeringud peavad seevastu olema rahastatud moonutavate või ebaefektiivsete maksude kaudu. On teada, et eri maksuliikidel on majanduskasvule erinev mõju. Esimene efekt on väike väikese valitsuse puhul ja teine efekt on suur suure valitsuse puhul.
Enne valimisi lubavad erakonnad oma survegruppidele maksusoodustusi. See viib tüüpiliselt paljude erandite ja skeemideni, mis tekitavad keerulisi maksusüsteeme. Kuid Angela Mer­kel on öelnud: „Kõik tahavad lihtsamat maksusüsteemi. Aga kui see tähendab, et mõned maksusoodustused kaovad, pole inimesed enam nii entusiastlikud.”

Võimas instrument

Kuna maksude näol on tegemist äärmiselt võimsa instrumendiga, näevad inimesed nendes oma autonoomsuse rikkumist. Rohkem kui kolmandiku teenitud tulust lubame võõrastesse kätesse. Samal ajal pole otsest seost maksude maksmise ja avalike hüviste saamise vahel. Üks väga tüüpiline näide ajaloost, kuidas süsteem kokku võib variseda, on „Bostoni teejoomine”. Ameerika kolonistid pidid maksma Ühendkuningriigile makse, kuigi neil polnud esindajaid sealses parlamendis. Meil on esindajad parlamendis olemas, kuid mida arvata maksust, mille on kehtestanud poliitiline jõud, kelle vaadet ma ei jaga?

On selge, et maksusüsteemi toimimiseks peab eksisteerima teatud avalik tunnustus, teadlikkus ja usaldus, et riigi maksuseadused on arusaadavad ja õiglased. Rahvusvahelised küsitlused näitavad, et valdavale enamikule inimestele ei meeldi maksude tõstmine ja uute maksude kehtestamine.
Lõpetan mõne olulise mõtlemiskohaga, mida üks valija võiks arvestada, kui talle pakutakse järjekordset maksusoodustust või maksutõusu.
Esiteks tähendab praegune väiksem maksukoormus sama valitsussektori suuruse juures tulevikus suuremat maksukoormust. See probleem on praegu eriti ilmne Kreeka ja Hispaania puhul. Maksusoodustust kaaludes peab küsima, kes selle pärast kinni maksab. Tööealine elanikkond väheneb ja rahvastik vananeb. Kas praegused noored peavad tulevikus ägama ebaõiglaselt suure maksukoorma all?

Teiseks on maksudel mitmekülgne mõju. Näiteks alkoholi­aktsiisi tõstmine võib olla ülla eesmärgiga, kuid toob üldjuhul kaasa varimajanduse kasvu ja maksusüsteemi regresseerumise. Maksustamisel on rikkalik ajalugu, mistõttu enamik selle mõjusid on teada ja hinnatavad. Iga maksu kohta tasub küsida: kes sellest võidavad ja kes kaotavad? Milline on selle mõju ma­jandusele, tööhõivele, keskkonnale, ettevõtlusele, riigieelarvele?
Kolmandaks, ebaefektiivseid maksusoodustusi ei maksa toetada. Ebaefektiivseks võib pidada maksu, mille kogumise kulud moodustavad liiga suure osa oodatavatest tuludest. Näiteks kohaliku müügimaksu või käibemaksuerandite efektiivsus on kahtlane. Seevastu maksusoodustused teadus- ja arendustegevusele ning töötajate kvalifikatsiooni tõstmisele on teistes riikides oma kasulikkust tõendanud.

Lõpetuseks tasub kaaluda alternatiivseid makse. IMF-i ja OECD poolt Eestile soovitatud auto-, kinnisvara- ja klassikalist ettevõtete tulumaksu ei maksa kohe kõrvale heita. Need võivad täita tulude kogumise, stabiliseerimise ja jaotuse funktsiooni paremini kui senised maksud.