Mõttekoja Praxis analüütik Magnus Piirits ei ole nõus kohustusliku kogumispensioni vastu esitatud argumentidega ning leiab, et poliitikud peaksid leidma viise, mis pikaajalist säästmist ja pensioniks kogumist suurendaksid.

Eelmisel nädalal kirjutas Kristjan Järvan Postimehes arvamusloo (“Usuvabadus ja II pensionisammas”, PM 9.01.2018), mille peamine sõnum oli, et kohustuslik kogumispension on samm sotsialistliku plaanimajanduse poole ning pensioniks valmistumise võiks jätta iga iniemese eraasjaks.

Optimismi pensioni kogumiseks on õõnestanud peamiselt tagasihoidlik tootlus, aga ka populistlikud loosungid, mis annavad keerulistele probleemidele näiliselt ülilihtsaid lahendusi: kes pensionikogumisse ei usu, võiks kogumise lõpetada.

Pensionisüsteemi vajalikkus ja ülesehitus ei saa olla pelgalt usuküsimus. Inimeste praegust tagasihoidlikku säästmist näitab see, et Eesti mediaanleibkonnal on likviidseid varasid veidi enam kui ühe kuu brutotulu väärtuses. Teine sammas on Eesti elanikkonna ainus pikaajaline sääst ja ka III sambasse kogumise statistika näitab, et vabatahtlikult pikaks ajaks säästma ja investeerima ei kiputa. Inimese isiklik probleem – näiteks vähesed pensionisäästud – muutub varem või hiljem ühiskondlikuks mureks. Praeguste mittesäästjate pensioni maksaksid kinni tulevased maksumaksjad kõrgema maksumääraga kui praegu, sest tulevikus on vähem tööealisi inimesi.

Kui vaadata Eesti demograafilist tulevikku, siis näeme üsna üheselt, et tööealine elanikkond väheneb ja vähenenud töökäed peavad üleval pidama suuremat osa pensioniealisi. Pensionisüsteemi puhul on oluline nii tulevase pensioni suurus kui ka süsteemi jätkusuutlikkus, samuti küsimus, kui suurt pensioniealiste sissetulekute ebavõrdsust ühiskond aktsepteerib.

Milles ma Kristjan Järvaniga ühel nõul olen, on see, et Eesti pensionisüsteemi on vaja parandada. Millega ma ei nõustu, on aga Järvani lahendus. Pensionisüsteemi praegusi kitsaskohti saab lahendada samm-sammult ja muutmine on pidev protsess, et käia kaasas muutuva ühiskonna ja töövormidega. Näiteks on probleemiks II samba väljamaksed ja väike tootlus, mis on seni olnud OECD halvimate seas. Tootluse parandamiseks tehti äsja seadusemuudatus, mis lubab investeerida rohkem aktsiatesse, toob haldustasusid alla. Nüüd tuleb vaadata, kas need sammud mõjuvad. Hetke suurem probleem on väljamaksed, mis nõuab probleemi täpsemat analüüsimist, seejärel ideekorjet ning nende ideede analüüsimist ja katsetamist. Alles seejärel saab rääkida seaduse muutmisest.

Mitmesuguseid stsenaariume olen läbi arvutanud mina ja on ka Kaspar Oja Eesti Pangast. Kõik need arvutused on avalikud. Need analüüsid ei näita, et teise samba kaotamine oleks parim lahendus. Võib küll tunduda, et kui pole teist sammast, pole ka probleemi, aga kahjuks pole see nii. Kiired ja lihtsad lahendused siin ei aita. Märksa mõistlikum plaan oleks II sammast parandada, nagu seda tehti just ka I sambaga: seoti pensioniiga oodatava elueaga, solidaarsuse osa suurendati ja pensionile jäämine muudeti paindlikumaks. Need muudatused mõjutavad ka teist sammast: II sambasse kogutud raha saab kauem kasvada ja väljamaksete periood on lühem.

Kristjan Järvani arvamusloos on mitu järeldust, mis esmapilgul võivad tunduda lihtsad, selged ja tõesed, aga kriitilisemalt süvenedes ei näe neis loogikat. Enamasti puudutavad need II samba tootlust. Tõsi on, et eelmisel aastal oli fondide tootlus negatiivne, mille tingis ülemaailmne aktsiaturgude langus viimasel kolmel kuul. Samas on poole jaanuariga fondid jõudsalt kasvanud. Aktsiate hinnad ongi liikuvamad, see tähendab, et viimase aasta või täpsemalt viimase kolme kuu põhjal ei saa teha pikaajalisi järeldusi, selleks peab vaatama pikemat aega.

Pensionifondide väärtuse kahanemise periood on probleem pensionile jäävatele inimestele, aga seda riski maandab võimalus viis aastat enne pensioniiga ilma kuludeta vahetada olemasolev pensionifond konservatiivse fondi vastu. Konservatiivsed fondid odavnesid eelmise aasta viimase kolme kuuga minimaalselt ehk neid aktsiaturgude langus ei tabanud. See ei võta täielikult ära potentsiaalse kriisi mõju, aga suudab seda minimeerida.

Kristjan Järvan esitas ka väite, et fonditasude vähendamine ei aita suurendada netotootlust, sest seni ei ole fonditasud ja tootlus olnud omavahel seotud.See väide ei ole põhjendatud, sest kui kõikide fondide haldustasud vähenevad, siis üldise põhimõttena tähendab see, et suurem osa tootlusest jääb pensionikogujale. Omaette küsimus on, kuidas fondihaldurid edaspidi sellele muudatusele reageerivad.

Senise debati teise samba kaotamise või vabatahtlikuks tegemise peamine argument on, et sellesama rahaga saaks praeguste pensionäride pensione tõsta üle 100 euro. Jällegi, teoreetiliselt võib tunduda see lihtne ja ahvatlev, aga II sammas loodi selleks, et tuua osa tuleviku maksukoormusest praegusesse aega, kui meil on rohkem tööealisi inimesi kui tulevikus. Mõttel suunata teise sambasse minev raha I sambasse on järgmised kitsaskohad: 1) isegi kui II sambasse ei läheks neli protsenti, oleks ikkagi pensionisüsteemis raha puudu; 2) praegused pensionärid saavad pensioni väljateenitud õiguste eest, seega ei ole praegustel pensionäridel II samba tõttu pension väiksem; 3) teise sambasse mineva raha võrra saavad needsamad II samba kogujad I sambast tulevikus väiksemat pensioni.

Muidugi on pensionide suurendamine oluline teema, sest vastasel juhul on keeruline hakkama saada ajal, mil inimene enam ei saa või ei jaksa töötada. Seniste pensionäride oluline vara on oma kodu, mille pealt ei pea tasuma üüri, aga tulevikuks väheneb kodu omavate pensionäride osakaal. Seega on II samba kaotamise asemel palju tähtsam teema pensionide suurendamine ja ka pikaajalise säästmise suurendamine. Nagu ütles hiljuti Eestit väisanud USA majandusteadlane Jeffrey Sachs: igaüks peaks püüdma midagi tulust kõrvale panna ehk tuleks säästa. Ta ei usu, et pensionid kaovad, aga ainult neile tulevikus loota ka ei saa (ERR, 18.12.2018). Praegust riiklikku pensionisüsteemi võib käsitleda kui miinimumi ja riik võiks suunata inimesi veelgi säästma või suurendada sellealast teadlikkust. I ja II sammas annavad tulevikus kokku 30–40 protsenti tulevasest palgast. Küsimus, mida poliitikakujundajad peaksid lahendama, on seega, kuidas pikaajalist säästmist ja sealjuures pensioniks kogumist suurendada, mitte aga vähendada.