Eestis räägitakse juba mõnda aega, et kohe-kohe kukub kokku meie sotsiaalkindlustussüsteem, seejärel arstiabi ja muud avalikud teenused. Et raha selleks lihtsalt ei jagu. Ent äkki on viga hoopis süsteemis?

Hoolimata sadadest arengukavadest, strateegiatest ja kontseptsioonidest, mida riigiasutused oma ametnike armeega üksteise võidu paberile panevad, on asjad hajali. Sama mulje kinnistus ka kolmapäeval Eesti Patsientide Esindusühingu Euroopa patsientide päeva tähistamiseks korraldatud konverentsil. Ürituse sihiks oli mõtiskleda selle üle, kas tervishoiu- ja sotsiaalabisüsteemi saaks kuidagi paremini tööle panna.

Ettekandeid täis päeva lõpuks jäi siiski kõlama pigem nukravõitu noot, et meil ei osata veel mõelda selle peale, kuidas iga tervishoidu ja sotsiaalteenustesse investeeritud euro midagi ühiskonnale tagasi annaks.

Raha on vähe

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste maalis oma ettekandes kujuka pildi sellest, kuidas leivapätsi viiludeks lõikamise meetodist ei sõltu, mitu inimest söönuks saab. “Lõika sa õhukeste viilude või paksude kamakate kaupa – kõigile ikka ei jagu,” rääkis ta.

Tartu abilinnapea ja Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Jüri Kõre aga, kes pidas rohkete rahvusvaheliste näidetega ja filosoofiliste sugemetega ettekande terve olemise “kohustuse” ja haige olemise “õiguse” tasakaalupunktidest, jõudis pisut sisukamale järeldusele. Ta näitas n-ö näpuga, kuidas mõnel maal, näiteks Hollandis, on osatud taastusravi, rehabilitatsioon ja abivahendite kasutamine siduda asjatundliku nõustamisega ning süsteemina panna tööle nii, et eesmärk – erivajaduste ja puuetega inimeste töövõime tekitamine ja säilitamine – ka suuresti õnnestub. Eestis peetakse aga tema sõnul eesmärgiks kulude vähendamist, mis tegelikult hoopis suurendab kulutusi.

Tõepoolest, Eestis on mitmed asjad paika pandud nii, et inimene lihtsalt muutub passiivseks. Näiteks tekib rehabilitatsiooniteenuste saamise õigus alles siis, kui ta on juba invaliidistunud. Kuigi rehabilitatsiooniteenuse eesmärgina (olgu see sisulises mõttes taastusravi, nõustamine või muu vajalik) on meilgi sätestatud just tööturule (tagasi)aitamine.

Siin ongi vastuolu: kõigepealt vaatame pealt ja ootame (sest meil pole leivapätsi), kuni inimese haigus süveneb sinnamaani, et ta muutub töövõimetuks, ja siis hakkame osutama talle teenuseid, et ta tööturule naasta suudaks. Mis praktikas aga enamasti ebaõnnestub, sest raha on ju taas nii vähe, et teenused on ebaefektiivsed.

Loobime raha

Konverentsil esinenud Praxise analüütik Vootele Veldre kõneles Eesti süsteemi puudustest liigesehaigustega seonduva majandusliku koormuse aspektist. Eesti Reumaliidu tellimusel märtsis valminud uuringu tulemused näitasid autoimmuunsete liigesepõletikega patsientide olukorra põhjal, kui palju raha riik kaotab, kui ravi ja rehabilitatsiooni korraldatakse läbimõtlematult, “suurt pilti” hoomamata.

Liigesehaigused on Eestis sagedased, kuid vastupidiselt mõnede juhtmeedikute väljapakutule, et inimesed on ise oma haigustes süüdi ja ise ka vastutavad (viidates siin meditsiinibürokraat Peeter Mardnale), pole autoimmuunsed reumavormid ennetatavad. Haigestuvad ülekaalukalt just noored inimesed, haigus süveneb sobiva ravita (bioloogiline ravi, mida haigekassa ei aktsepteeri, kuna see on tavalisest ravist kallim) kiiresti kuni invaliidistumiseni.

Uuringus selgus, et autoimmuunsete liigesepõletike hind Eesti ühiskonnale oli 2010. aastal 27,2 miljonit eurot. Sellest vaid kolmandik kulus inimeste ravile ja taastamisele (oi, kuidas me säästsime!), kaks kolmandikku aga tekkis töövõimetustoetuste maksmisest ning saamata jäänud palga- ja maksurahast.

Ka reumahaigetele on riikliku soodushinnaga abivahendid, näiteks liigesetoed, ette nähtud alles hetkest, mil neist saavad puudega inimesed. Kui neile võimaldada õigel ajal pisut kallimat ravi ja abivahendeid, säilitaks suur osa neist tegutsemis- ja töövõime.

Siin ongi meie leivapäts, millest siiski saaks hea tahtmise juures lõigata viile nii, et söönuid oleks rohkem.