Laura Aaben, Ülla-Karin Nurm, Praxis

Miks on Eesti OECDs, maailma jõukate riikide klubis, tervisenäitajate poolest viimaste seas ja kuidas saaksime oma positsiooni parandada, kirjutavad mõttekoja Praxis asjatundjad Laura Aaben ja Ülla-Karin Nurm. Hiljuti avaldas Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) pingerea, milles Eesti jääb sotsiaalmajanduslike ja tervisenäitajate poolest arenenud maade hulgas tagumiste sekka.

Rahvastiku tervisenäitajad on tihedalt seotud riikliku heaolupoliitikaga ja paljude riikide kogemused on näidanud, et mida suurem on heaolu, seda paremad on ka tervisenäitajad. OECD kasutas oma raportis riikide võrdlemisel kahte tervisemõõdikut: oodatav eluiga ja inimese enda hinnang oma tervisele.

Kui võrdleme oodatavat eluiga Eestis teiste OECD riikide omaga, on eluiga lühem vaid Ungaris ja Mehhikos. Kuigi eestlaste oodatav eluiga on 1991. aastaga võrreldes pikenenud üle seitsme aasta, on sooline erinevus jätkuvalt suur: meeste oodatav eluiga on üle üheksa aasta lühem kui naistel. Kahjuks ei ole samas tempos kasvanud eestlaste tervena elatud aastate arv ehk see aeg, mil ollakse hea tervise juures, ilma haigusteta.

Eestis elatakse tervena keskmiselt 55. eluaastani ning viimase kümne aasta jooksul on näitaja paranenud just nn buumiaastatel ja viimastel aastatel pigem halvenenud. See näitab, kuivõrd suur mõju võib majandusel olla tervisenäitajatele. OECD raportis hinnati ka iga riigi inimeste hinnangut oma tervisele, mis on samuti Eestis üks madalamaid: vaid 54 protsenti elanikkonnast hindab oma tervist heaks või väga heaks. Võrdluseks: Iirimaal on see näitaja 82 protsenti ja OECD riikide keskmine 69 protsenti. Kui võrrelda suurima ja väikseima sissetulekuga inimesi, on Eestis käärid väga suured (78 protsenti vs 39 protsenti). Seega, majanduslik toimetulek ja inimeste tervis on omavahel tihedalt seotud.

Tervisesüsteemi hinnates tasub esile tuua, et Eesti investeeringud tervisesse per capita on OECD riikide edetabeli tagumises otsas, olles kõrvuti Poola ja Leeduga ning jäädes alla ka Venemaale. Viimasel kümnendil on Eesti kulutused tervisele kasvanud kuue protsendini SKTst, kuid OECD keskmine on üheksa protsenti. Seetõttu on ka mõistetav, miks Eesti tervisenäitajate OECD keskmisele lähemale liikumine kulgeb vaevaliselt. Tervisesse tehtud investeeringud võimaldavad planeerida mahukamaid ja tõhusamaid ennetusprogramme, panustada mitmesuguste skriiningprogrammide suuremale katvusele, haiguste varasemale avastamisele ja tulemuslikumale ravile.

Olukorras, kus näiteks rinnavähihaigete ellujäämise määr on Eestis OECD riikidest madalaim, on investeeringute suurendamine tervisesse kindlasti küsimus, mis vajab rohkem tähelepanu. Eesti majandusliku ja heaolu arengu seisukohast on tähtis suurendada töökäte tootlikkust – et tehtava tööga suudetaks luua enam väärtust. Tootlikkus on aga tihedalt seotud elanikkonna tervisega: viletsa tervisega inimene on ka madalama produktiivsusega.

Olukorda halvendab vananeva elanikkonna kontekst, millega toimetulekuks peavad inimesed püsima tulevikus kauem tööturul ja selleks säilitama töövõime võimalikult kõrge eani. Arvestades, et keskmiselt elatakse Eestis tervena vaid 55. eluaastani ja ning oodatava eluea pikenemine Eestis ei ole tulenenud niivõrd sellest, et meie inimesed on oluliselt tervemad, vaid et tänu meditsiini arengule elavad inimesed haigena kauem, siis on ilmne, et lähitulevikus pole tööealine elanikkond märkimisväärsemalt tervem ega tootlikum kui praegu.

Ka meeste ja naiste eluea erinevus ei ole pelgalt statistiline nähtus, vaid sellel on mõju nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonnale. Meeste oluliselt lühem keskmine eluiga toob kaasa üksikute eakate naiste hulga suurenemise. See teeb keerukamaks eakate majandusliku toimetuleku: kahe pensioni asemel tuleb toime tulla ühega, toetava kaaslase puudumine suurendab psühhosotsiaalse isolatsiooni riski ja raskendab iseseisvat igapäevast toimetulekut. See omakorda  suurendab vajadust sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele, mis on riigile väga kulukas üleval pidada, eriti olukorras, kus maksumaksjate hulk väheneb ja nende tootlikkus ei kasva.

Tervist käsitletakse sageli kui midagi, mille eest vastutab iga inimene ise – tuleb teha tervislikke valikuid. Paraku ei ole olukord päris nii must-valge, sest tervislikud valikud ei ole kõigile inimestele võrdselt kättesaadavad. Valikuvariandid sõltuvad paljuski elukeskkonnast. Töö- ja pereelu tasakaalust sõltuvad meie ajalised võimalused, sissetulekust finantsilised võimalused, elamumajandusest füüsilised elutingimused, korrakaitsepoliitikast turvatunne ja tervishoiupoliitikast ligipääs vajalikele teenustele.

Nii näiteks ei ole Eestis kõigil inimestel ühesugused võimalused pääseda eriarsti juurde, tunda end turvaliselt õhtul pimedas jooksmas käies, leida endas energiat toitumisharjumuste muutmiseks, elada kõigi mugavustega kodus, kogeda võimalikult väikest tööstressi ja tarbida tasulisi tervisetooteid või -teenuseid. Samas on kõik need tegurid olulised tervise mõjutajad ning neist sõltub, milline on inimeste tervis. Tuleb mõista, et tänapäeval ei käsitleta tervise all vaid haigustega võitlemist, vaid sellise elukeskkonna kujundamist, kus tervislikud valikud on kõigile inimesele kättesaadavad.

Üks heaoluriigi peamisi tunnuseid on, et selle riigi kodanikel on sõltumata oma sotsiaalmajanduslikust ja muudest eeldustest võrdne ligipääs ühiskonna üldisele heaolule, sealjuures ka võimalikult heale tervisele. Teisisõnu, tervis on igaühe põhiõigus, mitte valitute privileeg. Tervise jätkusuutlik areng eeldab poliitilist toetust ja mõtteviisi muutust ühiskonnas laiemalt ning kogu valitsussektori senisest suuremat koostööd.

Allikas: Laura Aaben ja Ülla-Karin Nurm: kas oleme tõesti Euroopa kõige haigem rahvas? , PM