Sel kuul kohtus kultuuriminister Tõnis Lukas laulu- ja tantsupidude liikumise eestvedajatega. Arutelude käigus pidude korraldajate ja omavalitsuste esindajatega tõdeti, et ürituste kestma jäämine on muutunud kriitiliseks küsimuseks ja laulu- ja tantsupidude eest vastuta­takse ühiselt.

Kultuuriministeerium on välja arendanud juhendajate palgatoetuse süsteemi, mida on plaanis hakata rakendama juba järgmisest aastast, juhul kui valitsus selle riigieelarve läbirääkimistel heaks kiidab.

“Meil kõigil on esmalt tähtis mõista, et suur laulu- ja tantsu­pidu ei teki iseenesest, vaid see on Eesti ühe suurema kodanikuvõrgustiku liikumise võimas väljund. Selleks et pidu saaks toimuda, käib töö kogu aeg: esialgu kunstiliste meeskondade tasemel, hiljem juba üle riigi, kui õpitakse repertuaari ja tuleb läbida tihe konkurss,” ütles kultuuriminister. Ta rõhutas, et koori-, rahvatantsu- ja orkestrijuhtide töötasu probleemi lahendamine on valitsuse prioriteet.

Pärnu Postimees kutsus teema üle arutama Pärnumaal, aga ka kogu riigis hinnatud koorijuhi Toomas Volli ning samuti nii oma maakonnas kui Eestis tuntud ja tunnustatud tantsujuhi-koreograafi ja rahvatantsumentori Tiiu Pärnitsa.

Kas laulu- ja tantsupidu on teile rituaal või rituaalne tegevus?

Tiiu Pärnits: Seal on palju rituaalse ürituse ja tegevuse tunnuseid. Peo avamine, terepäevad, minemine ja tule tulemine ja eriti viimastel pidudel on see hästi põhjalikult läbi mõeldud, mis on väga sümpaatne.

Toomas Voll: Võib küll öelda, et on riitus. Ja millist teist sündmust saaks siia kõrvale tuua, mis oleks võrdselt liitev? Nii väikesele rahvale nagu meie on laulu- ja tantsupidu riitus.

Ometigi peame kõnelema 150aastase ajalooga suursündmuse kestlikkusest ja osa sellest probleemist seisneb selles, et üle poole praegustest juhendajatest hakkab peagi pensionile minema ning alla 35aastasi noori leidub juhendajate seas vaid 15 protsenti, nagu selgus kultuuriminis­teeriumi tellitud Praxise ­uuringust. Kas võime öelda, et need arvud iseloomustavad ka olukorda Pärnumaal?

Voll: Absoluutselt, koorimuusika puhul kehtib see kindlasti.

Pärnits: Kindlasti.

Voll: Linn küll annab tegevustoetust, aga täpselt sama karvase käega võtab selle ära, sest tarvis on maksta linnale harjutusruumi eest renti.

Kui suurt muret olukord tekitab?

Pärnits: Minu kõrvu ei ole kuuldunud, et tantsurühmad ei leiaks juhendajaid. Tegelikult on igal rühmal juhendaja ja mõnel isegi mitu. Nii et Pärnumaal on rühmad kenasti kaetud ka noorte juhendajatega.

Mina valutan südant ikkagi tantsuõppe algteadmiste puudumise pärast. On olemas kunsti- ja muusikakoolid, aga tantsu algharidust ei jagata kuskil. Laps pannakse kas balletti või show-tantsu, aga tantsukunsti algteadmised, tehnilised elemendid ja kehakool, pöörded ja tantsuline kõnd on ja jäävad kõige aluseks.

Kui muusikahariduses ei lubata dirigendipulti inimest, kes on olnud koorilaulja, aga tahab nüüd hakata koori juhatama, siis tantsujuhtide seas see niimoodi mõnikord käib. Mõne inimese puhul on see väga hästi õnnestunud, aga mind kui haridusega koreograafi teeb see murelikuks, sest nii võivad tantsuharidust omandavad inimesed küsida, milleks mulle kõik see, kui saab ka ilma.

Voll: Praegune kooride arv on küllalt suur.

Gümnaasiumide või põhikoolide dirigendid, koorijuhid on tõesti 40aastased ja üle selle ning päris noori dirigente leidub linnas üks-kaks. Aga see ju näitabki kestlikkust ja paneb küsima, mis siis saab edasi.

Pärnits: Toon siia kõrvale juhendaja motivatsiooni. Ma olen rahvatantsurühmi juhendanud 37 aastat, aga soovin endiselt, et mul oleks põnev seda tööd teha. Soov on praegugi areneda. Võrreldes sellega, kuidas töötasin 30selt, näen praegu palju erinevat. Siis oli rohkem õhinapõhisust, esimest korda tantsupeole või ülevaatusele minek tundus põnev. Aga nüüd on see kõik mulle tuttav ja motivatsiooni hoida päris keeruline.

Voll: Aeg on nii palju muutunud. Näiteks nõukogude ajal saime ringijuhi tasu.

Pärnits: Kusjuures nelja rühma juhendamine andis rahaliselt täiskoha. Nüüd on mul 15 rühma juhendada ja ma ei teeni Eesti keskmist palka. See on ebanormaalne. (Praxise uuringu ­kohaselt saab kõige suurem osa juhendajaid (36 protsenti) 51–100 eurot kuus kollektiivi eest. 77 protsenti juhendajaid tunneb, et nende töökoormus pole saadava tasuga vastavuses, K. K.).

Voll: Meil Eestis ei ole koorijuhi töö amet, vaid pigem ­sümboolse raha eest ringi juhtimine.

Kas teile on jäänud mulje, et kuigi me harilikult eeldame töö eest palga saamist, võetakse Eesti kultuuri hoidmise või pidude kestmise eest seismist paljuski kui missioonitundest tegutsemist?

Voll: See on tõsi. Meie, kes me seda pidu ju toodame või loome, teeme seda ikkagi veel aastal 2020 peamiselt õhinapõhiselt. Aga elu näitab, et 21. sajandil ei saa neid asju enam niimoodi jätkata.

Praxise uuringu kohaselt on laulu- ja tantsupidude ettevalmistamises osalemine paljudele juhendajatele pigem hobi või kõrvaltöö. Milline on teie kogemus?

Pärnits: Sellest on palju räägitud, et töö kõrvalt on raske rühma juhendada, aga vähem räägitakse neist juhendajatest, kes on lõpetanud koreograafia eriala ja elatuvadki ainult rühmade juhendamisest ja kellel ühel hetkel saavad kõik õhtud nädalas rühmade juhendamist täis ning rohkem ei mahu.

Juhendajatena tasustatakse meil kontsentreeritud tööaega, aga ülejäänud aega mitte. Vahel ikka küsitakse, miks see tunnitasu sul nii kõrge on. Sellepärast, et ma teenin teisipäeviti kella 19st 21ni, aga kella 16st 18ni ei maksa mulle keegi, kui mul sel ajal tundi ei ole. Ja kes maksab ettevalmistusele kuluva aja eest?

Voll: Muusikas see siiski peab paika ja paljud juhendavad koore põhitöö kõrvalt. Siis sa oled öösel ka kinni, sest mõtled kogu aeg kõige selle peale, kirjutad arvutis projektitaotlusi kell kolm öösel näiteks ja hommikul pead tööle minema. Meil Eestis ei ole koorijuhi töö amet, vaid pigem sümboolse raha eest ringi juhtimine.

Mina tõstan esile väljundi­raha küsimuse. Kust kollektiivide raha tuleb? Linn küll annab tegevustoetust, aga täpselt sama karvase käega võtab selle ära, sest tarvis on maksta linnale harjutusruumi eest renti. Tegelikult ei ole sellest toetusest mitte mingit ­tulu.

Kas üks viise, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid pidude kestma jäämist toetada, võiks olla tasuta harjutusruumide võimaldamine?

Pärnits: Nii võikski olla, et omavalitsus toetab neid kollektiive, kes tantsu- ja laulupidudest osa võtavad, aga siis tekib kohe probleem: teised kollektiivid, kes osalevad muudel, neile olulistel võistlustel ja esinemistel soovivad samuti tasuta harjutusruume. ­Tekib ebavõrdsus.

Samas uuringus leiti veel, et peoliikumises osalevad kollektiivid ei ole majanduslikus mõttes elujõulised ja sageli on harrastajate endi panus liikumisse pisike. Kas harrastajad peaks rahaliselt rohkem panustama?

Voll: Enamik kollektiive ainult osalustasust elabki ju. Kui tegemist ei ole õppeasutusega, ei ­tasu ükski katusorganisatsioon nende eest midagi.

Pärnits: Mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks riik ei võiks maksta tantsuõpetajatele tasu.

Laulu- ja tantsupidu “Minu arm” numbrites

Pärnumaalt osales peol 3100 inimest. Laulupeol osales 1020 kollektiivi 32 302 laul­jaga. Tantsupeol keerutas jalga 713 kollektiivi 11 500 peolisega. Rahvamuusikapeol ­esines 74 kollektiivi 800 pillimängijaga. Rongkäigus marssis 47 000 inimest. Laulupeo ava- ja põhikontserdi kavva kuulus 64 teost. Tantsupeo kava koosnes 28 tantsust. Rahvamuusikute ­peakontserdi kavas oli 33 pillipala. Juubelipeole eelnes 33 päeva kestnud tule tulemine. Tuli läbis Tartust Tallinna oma teekonnal 4200 kilomeetrit.

Andmed: 2019.laulupidu.ee

Kultuuriministeerium esitab peagi ettepaneku, mille kohaselt pool rühmajuhtide tasust makstaks riigieelarvest, kuid tingimus on see, et juhendajatel peab olema leping. Kas kõikidel koori- või tantsujuhtidel on leping või kas neid annaks sõlmida?

Pärnits: Juhendajate tasusta­mine on väga keeruline teema.

Kui annan õppekavajärgse tantsutunni, tasustatakse seda nagu kõikidele teistele õpetaja­tele. Kui ma teen rahvatantsu­rühma ringitunnina, kaotan isegi üle kolmandiku oma tasust ja see on ebaaus, kuna juhendada kollektiivi, kelle ma viin peole või lavale, on märksa vastutusrikkam töö. Nagu igast klassist ei saa laulukoori, ei saa igast klassist tantsurühma.

Voll: Kui võidame rahvusvahelistel konkurssidel või oleme laulupeo mõistes esimese kategooria koor, kas peaksin siis saama sama suurt tasu nagu mõni teine koorijuht, kellel on näiteks kolmanda kategooria koor? Kui nii, tekib küsimus, miks ma peaksin nii palju panustama oma töösse, kui teine kõrval ei tee seda, aga teenib sama. Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA eesmärk on ju see, et nii dirigent kui lauljad arenevad pidevalt ja repertuaar läheb nõudlikumaks.

Lätis on näiteks niimoodi, et aastas korra käib kooridel ettelaulmine ehk oma taseme tõestamine. Lätlased on selle süsteemi väga kavalalt sisse seadnud. Käib pidev kontrollialune kulgemine ja tasustatakse selle kohaselt.

Pärnits: See on kõik õige, aga on ju võimalik ka see, et mul on ühe rühmaga tipptase ja teise rühmaga teistsugune tase. Juhendan näiteks väikeste laste kollektiivi koolis, kus ongi nii, et kõik peavad tantsima. Aga see tase käib ju ka õpetajaga kaasas ja samal ajal ei ütle midagi minu kui juhendaja kohta, vaid sõltub kollektiivist.

Voll: Aga meil aetakse selles protsessis ju taset taga?

Pärnits: Ikka. Keegi meist ei taha olla ju tagumise kolmandiku rühmade seas (Voll: Et kas pääsen peole või ei?), vaid ikka selle esimese neljandiku hulgas. Ja see on täitsa loomulik.

Mida te arvate pidude kontekstis kvaliteedi tõstmisest ja sellest, kui räägitakse, et repertuaar läheb keerulisemaks?

Voll: Hirvo Surva on teinud ­väga põhjaliku uurimuse: need teosed, mis kõlasid esimestel pidudel, olid vastupidi praegusele ajale väga keerulised.

Pärnits: Kui on ikka Pärnus Summer Cup juuli alguses, siis esimesest kuni neljanda klassini poisse tantsupeole ei saagi.

Miks me siis kõneleme sellest, et repertuaar on üha raskem?

Voll: Võib-olla peaksime rääkima hoopis muusikaõpetuse metoodikast või kooliprogrammide koostamisest ja sellest, kui palju jääb muusikaõpetajal aega tunnis laulda? Kui palju tuleb kool vastu sellele, et koorijuhil on koori harjutusaeg tunniplaanis. Kas kool maksab üldse oma koori­juhile?

Eestlastena vajame hingeharidust, aga vahel tekib tunne, et varsti oleme me kõik robotid selles suures robootikavaimustuses.

Pärnits: Või peaksime rääkima sellest, mida mõtlevad ­laulja ja tantsija? Kui laulja arvab, et kõik on imelihtne, ja siis tuleb välja, et on mingid modulatsioonid, tuleb laulda näiteks teist häält, millega ei tule toime, võibki see kõik lumepallina veerema hakata. Või kui tantsija märkab, et tunnis ei olegi niisama liikumine, vaid peab ka tehnikat lihvima, kunstiliselt ja emotsionaalselt end väljendama. Me peaks ju käima tantsimas või laulmas selleks, et areneda, mitte lihtsalt kaasa laulda või tantsida.

Meie oleme loomulikult oma ala fanaatikud, aga ei tee üldse paha tutvuda teiste aladega. Meenutan oma huviharidust lapsepõlves: mina ei eelistanud rahvatantsu korvpallile või vastupidi ega liikunud sealt edasi show-tantsu. Vanasti me tegime neid kõiki asju: mängisin väravpalli, tegin kergejõustikku, käisin muusikakoolis ja võimlemas.

Aga miks enam ei jõuta niimoodi?

Voll: See on tohutu ülepakku­mine ja kohati ei anna vanemad endale aru, et lapsed käivad mõttetult, kontrollimatult 100 ringis. Justkui tahetakse teistele näidata, kus kõik lapsed käivad.

Pärnits: Ja oma rolli mängib alade populaarsus. On selge, et jalgpall ei suuda rahvatantsuga võistelda. Kui on ikka Pärnus Summer Cup juuli alguses, siis esimesest kuni neljanda klassini poisse tantsupeole ei saagi.

Tantsu ja laulu eelis paljude alade ees on elukestev tegevus. Mõnel alles 50selt tantsutee algab. Tantsimine on niivõrd kasulik tegevus ajule, koordinatsioonile, tervisele.

Voll: Siin on muidugi see erinevus, et kui sa tantsima võid minna ka 25- või 35aastaselt, siis laulmine ei tule jutukski, kui sa pole lapsest saadik harjutanud ja õppinud. Laulupidu eeldab kvaliteeti. Kui ei ole küllalt head muusikalist algõpet või selleks ei ole jäetud aega programmides, koorijuht ei saa koori tunniplaani sisse, vaid teeb heategevust, et pakkuda lastele laulupeoelamust, siis ma ei tea, kuidas me saame kvaliteeti tagada.

Nende teemadega kimbutatakse palju just kultuuriministeeriumi, et kuidas see rahaliselt toimima saada, aga minu meelest peab see teema koolihariduses prioriteetsem olema.

Pärnits: Näiteks ringijuhtide tasustamine Pärnu linnas on ju täielikult linna teema. Siin saab linn anda oma panuse ja maakonnas omavalitsused.

Kultuuriministeeriumi ­tellimusel valminud Praxise ­uurimusest selgus, et peagi läheb pensionile üle 50 protsendi juhendajatest.

Kas meil on põhjust karta, et üks hetk tuleb puudu peoosalistest: lauljatest ja tantsijatest?

Voll: No viimane laulupidu näitas väga ilusti, et inimesed ei mahtunud laulukaare alla äragi. Peole kandideerib ju veel suurem arv lauljaid. Ma arvan, et tantsurahval on praegu paremad ajad kui laulurahval.

Pärnits: Minagi ei näe siin probleemi ja teinekord jääb peolt välja ka neid rühmi, kes ei peaks. Aga ma saan ju aru, et mingid arvud on ees ja kuskilt läheb piir. Mina näen meeldivat konkurentsi noorte seas ja nii peabki olema, et peole saavad parimatest parimad.

Kas maapiirkonnas on poiste ja meeste laulma saamisega probleeme ehk kas neid on kohati pundis nii vähe, et keeruline on seda koori segakooriks nimetada?

Voll: Mõni poistekoor meil linnas ikka on. Poiste laulu juurde saamine ongi keeruline, rääkimata sellest, et poistekoori juhendamiseks peab olema ikka väga eriline inimene. Aga see ei ole kaugeltki ­ainult Pärnu probleem. Tüdrukutega on lihtsam.

Aga naislauluseltsi juhatuse liikmena toon esile hoopis sellise tendentsi, et riigigümnaasiumide tekke järel lõpetasid koos koha­like gümnaasiumidega tegevuse sealsed neidudekoorid. Ja nüüd on näha, et neidudekoori tagala hakkab väikseks jääma.

Üks õpetaja jõuab keskmiselt vedada ühte koori ja sinna juurde natuke noortekoori, et kaa­sata poisse, nii et meil ei ole siin ainult poiste teema õhus.

Eks peamise küsimusena kerkigi esile ju see, kui kaua juhendajad oma tööd praegusel viisil teha jõuavad, et hoida elus seda fenomeni, mida laulu- ja tantsupidu ju on.

Allikas: Laulu- ja tantsupidude kombe jätkamiseks ei piisa õhinapõhisusest, Pärnu Postimees