Pooled täiskasvanuist on seisukohal, et lapse arvamus tuleb ära kuulata, kuid sellega ei pea arvestama. Otsekui vanas heas anekdoodis: kuula ära, aga ära kuula.

Lapse õigused on inimõigused.

Füüsilise karistamise suhtes ollakse liiga liberaalsed.
Koolirõõm tuleb taastada, tõdes lastekaitsepäeval lapse õiguste ja vanemluse monitooringu esitlusel õiguskantsleri kantseleis lasteombudsmani nõuandva kogu liige Lisette Vapper. Lapsed on koolis õnnetud. Kiusamine ei ole aktsepteeritav. Lasteombudsmani nõuandev kogu loodi pool aastat tagasi kaasamaks lapsi neid puudutavate oluliste küsimuste aruteludesse. Nõuandva kogu liikmed, vanus kuni 18 aastat, esindavad laste- ja noorteorganisatsioone.

„Mitu last siin saalis on, kuigi räägime lastest?” küsis Lisette retooriliselt. Nii ongi, et tavakohaselt räägitakse laste jaoks olulistest asjadest üle nende pea.

Esimest korda Eestis

Lapse õiguste ja vanemluse monitooring toimus Eestis esmakordselt, küsitleti tuhandet täiskasvanut ja intervjueeriti 999 4.–12. kl (õpi)last. Kõige tähtsam on, et küsiti ka laste käest, leidis Andra Reinomägi õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonnast. Esimest korda on lastega räägitud n-ö riigi tasandil. Tavaliselt arvavad vanemad, mida lapsed võiksid arvata. Laste suust tahetakse kuulda seda, mis kinnitab täiskasvanute sisemist veendumust, sedastas Dagmar Kutsar TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudist. Ta rõhutas aktiivse kuulamise tähtsust ja tähendust. Lapse pea on proportsionaalselt suurem kui täiskasvanul, täis häid mõtteid. Täiskasvanu probleemid lähevad tagasi lapsepõlve, last aga käsitati objektina isegi ÜRO laste õiguste deklaratsioonis, 1959. Täisväärtusliku tundeeluga subjekt sai lapsest alles ÜRO laste õiguste konventsioonini kohaselt, 1989.

Lapse õiguste monitooringu viis riigikantselei tarkade otsuste fondi toel läbi poliitikauuringute keskus Praxis. Tarkade otsuste fondi kaasabil tehtud uuringud peavad toetama valitsuse jaoks prioriteetsete poliitikate kujundamist. Riigikantselei jälgib, et tehtud soovitused ei jääks ainult paberile. Praxise analüütik Pirjo Turk avaldas lootust, et see monitooring saab regulaarseks, võimaldamaks mõõta ühiskonnas toimuvaid muutusi.

Õigus arvata ja otsustada

Kõige sagedamini seostub lapse õiguste temaatika nii täiskasvanute kui ka laste endi jaoks hariduse ja kooliga, kinnitas Pirjo Turk. Lapsel on õigus arvata ja otsustada. Kuigi täiskasvanud on lastega ühel meelel, et lapsed peavad saama koolielu küsimustes kaasa rääkida, on pilt siiski kirjum, kui esialgu paistab. Kõige enam maksab laste sõna koolivalikul. Koolis see võimalus enam eriti ei avaldu, kuigi laste arvamuse küsimine on äärmiselt oluline. Kooli ürituste korraldamises saab alati või enamasti kaasa rääkida 34% lastest, kooli reeglite kehtestamise asjus iga neljas, koduste ülesannete hulga määramisel iga viies, nagu ka koolitoidu valikul.

Lapsele jääb üldiselt meelde ülimalt negatiivne, ütles Pirjo Turk. Miks aga lapsed tunnistavad nii palju õpetajate ebaõiglust? Ebaõiglane kohtlemine on sageli tõlgendamise küsimus. Ositi võib tegu olla vastandumisega täiskasvanutele. 13% lastest on tundnud, et õpetajad käituvad nendega pidevalt ebaõiglaselt, 33%, et mõnel korral. Kiusamist koolis on kogenud vähemalt korra pea pooled lapsed, 7% kiusatakse pidevalt. Igalt neljandalt lapselt on koolis midagi varastatud.

Lisette Vapperi sõnul sõidetakse põhimõttest, et koolis ei tohi olla rohkem kui kolm kontrolltööd päevas, teerulliga üle: „Kui lapsed (iga kuues) ei taha oma õigustest teada, on nendega kerge mitte arvestada.”

Füüsiline karistamine: liberaalsed hoiakud

Monitooringust selgub, et lapsevanemad suhtuvad lapse füüsilisse karistamisse üsna liberaalselt. Iga neljas vanem ei pea kehalist karistamist üldse vägivallaks. 38% leiab, et teatud olukordades on lapse füüsiline karistamine mõistetav ja lubatav. Seega valitsevad ühiskonnas topeltstandardid, sest samal ajal peab täiskasvanute vaheliste probleemide lahendamist füüsiliselt mõistetavaks üksnes 8% lapsevanematest.

Last ei peeta täiskasvanuga samaväärseks inimeseks, keda lüüa ei tohi. Küsitluse andmetel saab 5% lastest sageli või mõnikord laksu või tutistada, 3% rihma või vitsa. Lasteombudsmani hinnangul tuleb laste kehalise karistamise suhtes rakendada nulltolerantsi ja see seaduses selge sõnaga keelata. Eesmärk on jõuda olukorrani, et ükski täiskasvanu ei tõstaks lapse vastu kätt.

Samas – iga kümnes laps ütles, et on näinud kodus pealt vägivalda, kuigi talle endale haiget ei tehtud. Lapsevanemate hinnangul napib neil teadmisi stressi maandamisest ja konfliktide lahendamise oskusest. Riigi poolt tuleb läbi mõelda, kas kooliharidus vanema rolliks valmistumisel on piisavalt süsteemne ja heal tasemel.

Allikas: Laste pilguga: taastada koolirõõm, Õpetajate Leht