Pliiats haridusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja Maie Kitsingu käes veab kõigepealt paberile naeratava lapsenäo – see on kõrgeim eesmärk, mille poole pürivad need, kes 21. sajandi hariduse programmis püüavad Eesti kooliharidust paremaks muuta.

Muudatused õppekorralduses ja õpetatava sisus, õpetajate koolitamine, et nad õpetaksid lapsesõbralikumalt ja huvitavamalt, koolimajade ja õppevahendite uuendamine – kõik teenib seda eesmärki.

Kümned ja kümned spetsialistid on tundide kaupa koos istunud ja senisest paremat kooli kavandanud. Osa ideid on jõudnud seadustesse-määrustesse, osa eelnõudesse, hulk küsimusi on aga ikka vastuseta.

Siinkohal on toodud ülevaade probleemidest, mille lahendamise nimel töö käib, ja muutustest, milles on kokku lepitud – või siis mitte veel päris.

Aga nii ühtesid kui ka teisi on otsatult rohkem, kui neile kahele küljele mahtus.

Haridusminister Toivo Maimets tõrgub regulatsioonidesse aheldatud muutusi järjekindlalt haridusreformiks tunnistamast. Ta ütleb, et neisse on kätketud võimalus teha haridusreformi.

Sellega peavad hakkama saama õpilased, õpetajad, õpilaste vanemad, koolide omanikud ja muidugi ka riik.

—————————————————————-

Iga õpilasega arvestatakse

Suurtes koolides ja suurtes klassides ei jõua õpetaja iga õpilasega piisavalt tegelda, mistõttu tihtilugu pälvivad õppimis- ja käitumisprobleemid tähelepanu liiga hilja. Nendega tegeldakse pigem tagantjärele.

Väikestes koolides jälle ei suuda kooli omanik alati tagada õpilase arenguks vajaliku spetsialisti – logopeedi, psühholoogi või sotsiaaltöötaja – abi. Õpiraskustega lapsi ei aita istumajätmine pahatihti järjele, pigem muudab see koolis käimise ja õppimise ebameeldivaks.

Klassi täitumuse ülempiir on sel aastal 1. klassis alandatud 24 lapseni. Tuleval aastal hakkab see kehtima 2., ületuleval 3. klassis ja nii edasi kuni põhikooli lõpuni.

2005. aastast muutuvad kohustuslikuks arenguvestlused, kus õpilane, tema vanemad ja õpetajad arutavad juba varakult probleemid üheskoos läbi ja püüavad otsida lahendusi.

Arenguvestlus ärgitab õpilast läbi mõtlema ja sõnastama oma eesmärke ja tegevust nende poole liikumisel. Samas annab vestlus lapsele võimaluse välja öelda, mis talle koolis ei meeldi.

See on ka koht, kus kiiremini arenevad ja andekamad lapsed saavad tähelepanu juhtida, kui neil juhtub koolis igav olema.

Individuaalse õppekava koostamine võimaldab paremini arvestada õpilase huvisid ja võimeid. Paremini edasijõudvate õpilastega võib teemat käsitleda süvendatumalt, mahajääjate puhul seevastu tegelda n.ö järeleaitamisega.

Põhikoolis on suurendatud valikainetundide hulka neljani nädalas, mille arvelt võib mõnd ainet võtta tunni rohkem, aga võib õppida ka selliseid aineid, mida riiklik õppekava ette ei näe.

Muudatusi on kavandatud ka koolitööga kimpu jäävate õpilaste abistamiseks. Kavas on loobuda klassikursuse kordama jätmisest, alates tulevast õppeaastast pole see üldjuhul lubatud.

Selle eelduseks on aga tugiteenuste – näiteks õpiabi ja parandusõppe – rakendamine ning logopeedi ja teiste spetsialistide kaasamine.

Kasvatusraskustega laste klasse saab teha juba teises kooliastmes (4.–6. klassini). Parandusõppele määramise saab otsustada kool ise. Seni pidi parandusõppe rühmas olema vähemalt 6 õpilast, nüüd suuruse alampiiri pole.

Lihtsustatud õppekava järgi õppijaile on ette nähtud lisa-aasta, mil täidetakse lünki põhihariduses ja täiendatakse sotsiaalseid oskusi. Toimetulekuklassides õppivatel õpilastel on võimalik õppida täiendavalt kuni kolm aastat.

Väiksemates koolides on siiski probleeme erispetsialistidega – nende pidev kohalolek pole ilmselt ka edaspidi võimalik.

—————————————————————-

Hindamine

Traditsiooniline viiepalline hindeskaala, kus positiivseid hindeid on vaid kolm, jääb lühikeseks. Hindel 1 ja 2 pole sisulist erinevust. Sageli ei peegelda hinne õpilase teadmisi, vaid on sootuks karistus. Hindamisjuhend on liiga detailne, püüdes kõik ette kirjutada, ja jääb seeläbi eriolukordades abituks.

Kaalutakse sõnalise hindamise rakendamist numbrilise hindamise kõrval või alternatiivina I ja II kooliastmel, seega kuuenda klassini.

Ettepanekutes on soovitatud kaaluda tähtskaala, samuti kümnepallisüsteemi ja kuuepallisüsteemi (6 – suurepärane) kasutuselevõttu.

Kümnepallisüsteemi on peetud sobivaks arvestusliku hindamise puhul, suulise vastuse ja vähemahuka kirjaliku töö puhul on seda raske rakendada.

Hindamistemaatikaga tegelev töörühm soovitab jätkata viiepallise skaala kasutamist, aga laiendada hindeskaala positiivset osa (hinne 2). Arvatud on, et kaaluda võiks ka plusside ja miinuste kasutamise lubamist.

Gümnaasiumi lõputunnistusele märgitav ainehinne võiks olla 10.–12. klassi kursuste kokkuvõttev hinne. Selle muutuse eeldus on, et õpilased seda juba 10. klassi algul teavad.

Lahtine on küsimus hinnangu «arvestatud» või «mittearvestatud» kasutamisest kunstiainetes, kehalises kasvatuses, tööõpetuses ja valikainetes. Ehkki suurt vastuseisu see ei tekita, kipuvad vastu olema nende õppeainete õpetajad. Samas inimeseõpetuse puhul nenditakse, et tegemist on väärtushinnangutega, nende õigsust ei saa hinnata.

Jätkub käitumise hindamine põhikoolis ja gümnaasiumis. Ümber vaadatakse hindeskaala ja kirjeldused.

Töörühm soovitab üldjuhul jätta klassikursust kordama vaid 1. klassi õpilasi.

Kui õpilasi klassikursust kordama ei jäeta, on õpiraskustega õpilastele vaja regulaarset õpiabi ja parandusõpet. Lõputunnistuse võiks väljastada kõigile õpilastele ja selliste hinnetega, nagu neil on.

Täiendavat õppetööd õpiraskustega õpilastele peeti üldjuhul vajalikuks, aga paljud arvasid, et kevadel on õpilased väsinud, otstarbekas oleks seda teha sügisel enne kooli algust. Põhikoolis peaks see olema kohustuslik, gümnaasiumis tuleks seda vajaduse korral võimaldada soovijatele.

Uus hindamiskord hakkaks töörühma ettepanekul kehtima tulevast õppeaastast.

—————————————————————-

Õppekava

Riikliku õppekava üldosa põhimõtted pole ainekavades rakendunud. Õppekava ei lähtu ühiskonna ootustest ja vajadustest. Ainekavad on üle paisutatud ja omavahel nõrgalt seotud: esineb olukordi, kus eelteadmised, mis lubaksid ühes aines õpetatavast aru saada, on teises aines veel õpetamata. Oodatavad õpitulemused kooliastmete lõpus on üldised. Nii gümnaasiumis kui ka põhikoolis on vähe diferentseerimisvõimalusi.

Praegu kasutatavad õppekavad läbivad ekspertiisi, mille tulemusena otsustatakse muutmisvajadused ja selguvad teemad, mida võib edaspidi kohustuslikust programmist välja lülitada. Ühtpidi saab sel viisil õppekava õpilastele jõukohasemaks muuta, teisalt jääb senisest palju rohkem ruumi valikainetele.

Praeguste plaanide kohaselt jääb gümnaasiumis kuni pool õppekavast kooli kujundada, teine pool oleks riigi poolt ette määratud. Kui praegusele õppekavale heidetakse ette, et see sunnib ülemäära fakte tuupima ja ei arenda iseseisvat mõtlemist, siis fakte tuleb paratamatult õppida ka uue õppekava puhul.

Rõhuasetus on uues õppekavas aga üldoskuste, ka sotsiaalsete oskuste arendamisele.

Uue õppekava koostamisel ei lähtuta pelgalt küsimusest, mida õpetada, märksa olulisemaks saab küsimus, kuidas seda teha. Uus õppekava seab esiplaanile arenemise kogemuste kaudu.

Uus õppekava töötatakse välja 2007. aastaks. Ainekavad ja üldosa saavad olema omavahel paremini sidustatud, eesmärgiks on seatud suurema hulga puutepunktide leidmine ainekavade vahel. Ühtlasi sõnastatakse täpsemalt oodatavad õpitulemused.

Et klassi ees ei hakka tööle mitte paberil õppekava, vaid ikka õpetaja, tähendab üleminek ka õpetajate, samuti õpikukirjutajate täiendkoolitust.

—————————————————————-

Õpetajad

Kvalifikatsioon on ebaühtlane. Ülikooli lõpetajad ei lähe kooli tööle, alla 29-aastaseid pedagooge on vaid 11 protsenti, viiendik õpetajaid on aga pensionieas. Palk on madal.

Sellest sügisest hakkavad kõik esimest korda õpetajana kooli tööle minevad noored pedagoogid läbima kutseaastat, kus kogenud kolleegid aitavad neid nii õppetöö korraldamisel kui ka olukordades, kus noor õpetaja vajab juhendamist ja tuge.

Kutseaasta kehtestamine lähtub õpetaja kutsestandardist, mis kirjeldab pedagoogilt oodatavaid põhiteadmisi ja -oskusi ning näitab ametikohal (koolieelse lasteasutuse õpetaja, klassiõpetaja, aineõpetaja, kutseõpetaja, eripedagoog) vajalikke erioskusi

Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses on valminud kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise reeglite kirjeldus, mida saab kasutada tulevast kevadest.

Kutsekvalifikatsiooni hakatakse omistama alates 2005. aasta kevadest ning 2007. aasta lõpuks peab see olema kõigil õpetajail.

Praegu koolis töötavatele õpetajatele tuleb kutsekvalifikatsioon omistada võimalikult valutult – üldjuhul dokumentide alusel, kus oluliseks on õpetaja enesehinnang ja kooli juhtkonna (hoolekogu, direktor) hinnang.

Õpetaja keskmine palk, mis on tänavu enam-vähem võrdne riigi keskmise palgaga, umbes 7500 krooni, kasvab 2008. aastaks

11 900 kroonini, mis on siis ennustatavalt 123 protsenti Eesti keskmisest palgast. Õpetajapalga kasvutempoks on planeeritud tosin protsenti aastas.

Õpilaste hulga vähenemisel kolmandiku võrra jääb Eestis õpetajaile vähem töökohti. Ei ole siiski veel selge, kas õpetajate pensioneerumine käib samas tempos vajaduse langemisega õpetajate järele või juhtub see kiiremini.

—————————————————————-

Juhtimine

Otsused langetatakse liiga kaugel, kui seda aga tehakse koduvallas, võivad otsused sageli olla mõjutatud koolijuhi erakondlikust kuuluvusest. Koolijuhi kohustused ja õigused pole selged. Lapsevanemaid esindava hoolekogu tähendus on ebamäärane, sel pole otsustusõigust ega ka vastutust.

Eesmärk on tuua lapsevanemad otsustamisele võimalikult lähedale, see võiks käia hoolekogu kaudu. Valimiste tulemusel moodustuvasse hoolekogusse kuuluksid lisaks lapsevanematele ka kooli omaniku ja õpetajate esindajad. Kohtade suhet ei ole otsustatud, kuid praeguses variandis jääb enamus lapsevanemate kätte.

Hoolekogu pädevusse on pakutud pearaha ehk eelarve kasutamise üle otsustamist, arengukavade kinnitamist, direktori valimist ja vabastamist, kooli õppesuundade valimist jm.

Probleemne on see, et vabatahtlikkuse alusel moodustuvalt hoolekogult on raske nõuda vastutust otsuste eest.

Samuti võib väiksemate koolide puhul hakata nappima kompetentsi.

Oluliste küsimuste, sealhulgas rahaasjade üle otsustamise võimaluse loovutamine vastutuseta kogule tekitab teravat vastuseisu.

Kompromisslahenduseks on kooli pidaja õigus delegeerida otsustamine ja vastutus hoolekogule.

Koolijuht peab oma igapäevatöös juhinduma mitmekümnest õigusaktist. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse põhjaliku inventuuri käigus vähendatakse detailseid ettekirjutusi.

Näiteks jääb koolijuhi otsustada, millise personaliga ta enese seatud eesmärke ellu viib, kuidas pikapäevarühmade tööd korraldab jne.

—————————————————————-

Koolivõrk

Õpilaste hulk kahaneb seitsme järgneva aasta jooksul kolmandiku ehk umbes 60 000 lapse võrra. Õpilasi hakkab nappima eelkõige maakoolides, tekib surve liitklasside moodustamiseks ka põhikooli lõpuosas ja koolide sulgemiseks. Maa- ja väikelinnade gümnaasiumides ahenevad õpilaste võimalused õppesuunda valida. Samas suurenevad pidevalt kulutused koolivõrgu ülalpidamiseks

Koolide haldajail ja ka riigil napib juba praegu raha koolimajade kordategemiseks ja piisava hulga nüüdisaegsete õppevahendite ostmiseks. Kogu riigi peale on koolihoonete remondiks vaja 5,3 miljardit krooni ja õppevahendite ostuks 1,2 miljardit.

Haridusministeerium koostab ühes poliitikauuringute keskusega Praxis ja ASiga Regio hea kooli mudelit ja sellele vastavat koolivõrgu kaarti aastal 2010. Selle abil saavad koolipidajad ise oma koolivõrku korrastada.

Lähtekoht on, et vähemasti algkoolid oleksid lapsele võimalikult kodu lähedal. Tõenäoline on, et hulk praegusi gümnaasiume kaotab gümnaasiumiastme ja paljud põhikoolid muutuvad algkoolideks. Saja praeguse kooli kadumist, nagu pessimistlikumates hinnangutes pakutakse, haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud siiski ei usu. Tõenäolisemaks peetakse, et väiksemad koolid ühinevad ühe juhtkonna alla, aga jäävad tegutsema eri asulates. Nii saab näiteks aineõpetajad palgata ühte kooli, ehkki õpetada tuleb neil kord ühes, kord teises koolimajas.

Uus koolide rahastamisskeem hakkab koosnema pearahast ja baasrahast, mida makstakse koolidele piirkondades, kus on vähe lapsi.

Pearaha peab üldjuhul tagama kooli igapäevase toimetuleku ja investeerimissuutlikkuse (remont, koolimaja rent, vajadusel uue kooli ehitamise kulud). Õpilase kohta makstava pearaha suurus sõltub õppetasemest ja arvestab erivajadusega õpilase puhul kaasnevaid lisakulutusid.

Uudsena on pearahasüsteem kõikidele koolidele ühtne, s.t õpilasega kaasa liikuv pearaha läheb nii munitsipaal-, riigi- kui ka erakooli.

Täiendav baasraha on mõeldud abistama neid koole, kus õpilasi on liiga vähe, et pearahast kooli ära majandada – kulutused õpilase kohta lähevad kõrgeks.

Näiteks kui kooli kolme klassi peale võiks õpilasi olla maksimaalselt 72, siis baasraha makstakse iga sellest arvust puudu jääva õpilase kohta. Siiski mitte täies mahus, vaid korrutatuna koefitsiendiga, mis on väiksem kui üks – selleks, et koolil säiliks huvi õpilaste arvu kasvatada.

Seejuures on plaanis kehtestada õpilaste arvu alampiirid, mille puhul baasraha makstakse. Gümnaasiumi puhul on kaalumisel 60 ja põhikooli puhul 90, viimane tähendaks kümmet õpilast klassi kohta.

Arutatud on ka alampiiri kehtestamist kooliastmete kaupa, samas kaalutakse siiski võimalust jätta algkoolide puhul selline piir kehtestamata.

Kui õpilaste hulk jääb alampiirist madalamale, makstakse baasraha erijuhtudel, näiteks väikesaarte või kaugete metsataguste piirkondade puhul. Seejuures loeb ka õppekeel. Kui riik ei pea vajalikuks alampiirist väiksema õpilaste arvuga koolile baasraha maksta ja ka kooli omanik ei suuda seda ülal pidada, siis kool ilmselt suletakse.

Kohalikule omavalitsusele jääb ka edaspidi pearaha kaasfinantseerimise kohustus.

Alates 2005. aastast jaotatakse üldhariduskoolide investeeringute raha koolipidajate vahel nende koolides õppivate õpilaste arvu järgi.

Pearaha uus mudel hakkab kehtima 1. jaanuarist 2006.

Koolide remontimiseks ja uute ehitamiseks hakkab edaspidi abi pakkuma Riigi Kinnisvara AS (RKAS). See skeem on vabatahtlik, mitte kohustuslik. Paljud koolipidajad teevad praegugi ise hoonetes remonti või võtavad pangalt laenu. Kindlasti ei hakata vägisi hooneid koolipidajatelt RKASile andma.

Kooli pidajal on RKASilt abi saamiseks võimalik toimida kahel viisil: kas loovutada kooli kinnistu hoonestusõigus või müüa koolihoone. Kooli haldajaga sõlmitakse üürileping, kus on kirjas üüriperiood ja hind, samuti hooldustööd. Üür katab RKASi tehtud remondi- ja ehitustööd ning hoolduskulud. RKAS hangib ehituseks või remondiks raha ja sõlmib ehitajaga vajalikud lepingud. Kooli pidaja peab tasuma iga-aastased rendimaksed.

Selle võimaluse kasutamise eeldus on õpilaste pearahale lisanduv kapitalikulude katmise summa. Koolipidajate võit on see, et korraga on võimalik koolihoonete remondiks hankida oluliselt rohkem raha kui seni – koolimajad võivad kiiremini korda saada. Kinnistutest ja majadest saab remondilaenu tagatis. Samas läheb riigieelarvest RKASile koolihoonete remondi alustamiseks 600 miljonit krooni.

Siiski on tähelepanu juhitud asjaolule, et ehitajail napib võimsust korraga avanevate sadade miljonite kroonide eest koolimaju remontida.

Üürilepingu sõlminud omavalitsusele või mõnele teisele kooliomanikule pole koolihoone selle lepingu tõttu siiski kadunud: lepinguperioodi lõppedes on neil võimalus koolimaja ostueelisõigusega tagasi osta.

—————————————————————-

Kooli kvaliteet

Kooli taseme mõõdupuuks peetakse enamasti riigieksamite tulemusi, mis tegelikult on vaid üks kooli kvaliteeti iseloomustavatest näitajatest, ja kogukonnale jäänud muljet, mis on subjektiivne. Teostatav riiklik järelevalve ei anna paraku õppeasutuse kohta piisavalt teavet, kusjuures kõikidesse koolidesse pole see pärast Eesti iseseisvumist jõudnudki.

Lapsevanematel, kooli haldajatel ega ka riigil polegi võimalik saada adekvaatset ülevaadet kooli tugevustest ja nõrkustest.

Kavandatavate ümberkorralduste eesmärk on asendada riiklik järelevalve õppeasutuste välishindamissüsteemiga, mida rakendades võetakse aluseks teiste riikide kogemused, kaasata õppeasutuste hindamisse nii lapsevanemad kui ka kooli haldaja ning toetada õppeasutuste arengut.

Muutub olukord, kus õppeasutuse tööd hindab vaid riiklik järelevalve ja järeldusi tehakse vaid riigieksamite tulemuste põhjal.

Haridus- ja teadusministeeriumi ülesandeks jääb välishindamissüsteemi arendus ja koordineerimine, koolituslubade väljastamine ja riikliku järelevalve läbiviimine õppeasutuste õppe-kasvatustegevuse õiguspärasuse üle. Muudatusega antakse riikliku järelevalve läbiviimise pädevus alates 1. juulist 2005 ministeeriumile.

Riiklikus eksami- ja kvalifikatsioonikeskuses asuvad tööle välishindajad. Neile esitavad õppeasutused kord kolme aasta jooksul sisehindamisaruande, mis sisaldab õppe- ja kasvatustegevuse analüüsi. Õppeasutuse kollektiiv arutab sisehindamisaruande enne esitamist läbi ning kooskõlastab selle nii hoolekogu kui ka omanikuga. Seeläbi kaasatakse õppeasutuse tegevuse hindamisse ka õpilased ja vanemad.

Välishindamise läbiviija analüüsib õppeasutuse sisehindamist ja annab asjakohast tagasisidet õppeasutuse direktorile/juhatajale ja omanikule.

Väljatöötamisel on mõõdetavad õppeasutuse tegevuse näitajad, mis annavad teavet nii koolieelse lasteasutuse, üldhariduskooli kui ka kutseõppeasutuse kohta. Ühte lapsevanemat võivad huvitada tõepoolest ka ainult riigieksamite tulemused, teist huvitab aga hoopis rohkem see, milliseid tugiteenuseid kool lapsele võimaldab (näiteks logopeedi olemasolu).

Kooli kohta otsuste tegemisel saab edaspidi ühtsest andmebaasist lisaks riigieksamitulemustele teavet näiteks õpilaste individuaalsusega arvestamise ning õpi- ja kasvukeskkonna kohta: kui mitu last on õppeasutuses pedagoogi kohta, milline on arvutitega varustatus, pedagoogide kvalifikatsioon, õppeasutuse eelarve jne.

Allikas: Kümned targad nuputavad paremat kooli kujundada. Kuidas neil edeneb?, PM