Eesti keele õpetamine neile, kes seda emakeelena ei kõnele, on olnud juba viimased kaks aastakümmet lõimumispoliitika alustala. Viimaste aastate jooksul on näiteks keeleõppe arendamise programmide (2007-2010 ja 2011-2013) kaudu keeleõppeks toetust jagatud üle kuue miljoni euro.

Praegu koostatavas uues lõimumiskavas on toimunud muutus keeleõppe rõhuasetustes: varem keele õpetamisele, keelenõuete täitmisele ja kontrollile suunatud meetmetelt on suund võetud keele kasutamise propageerimisele ja toetamisele. Samal ajal on toimunud muutus ka lõimumise sihtrühmades: kui seni on kogu teravik olnud arusaadavatel põhjustel suunatud Eestis vene keelt emakeelena kõnelevatele inimestele, siis viimastel aastatel on üha enam tõusmas ka uue sihtrühma – uussisserändajate – eesti keele oskuse ja eesti keele kasutamisega seotud küsimused.

Väga pika ja susiseva nimega uussisserändajate suhtes on Eesti riik võtnud endale selge eesmärgi rakendada konservatiivset sisserändepoliitikat. Laiemas plaanis tähendab see targalt ohjatud migratsiooni edendamist. Targalt ohjatud migratsiooni üks peamine eesmärk on Eesti majanduse konkurentsivõime kasvatamine, mida on võimalik teha läbi tippspetsialistide ehk välis-oskustööjõu ning välistudengite riiki meelitamise. Samal ajal on võetud eesmärgiks tagada neile ka soodne elukeskkond ning edendada nende lõimumist.

Pole ilmselt uudis, et keeleoskus on võõramaalastele kohanemise ja lõimumise üks olulisematest teguritest: mida parem on kohaliku keele oskus, seda turvalisemalt inimene ennast riigis tunneb, seda kauemaks plaanib ta riiki jääda ning seda suurem on tema üldine rahulolu ja lõimitus ühiskonda.

Kuid keele õppimine on nii õppija kui ka õppe läbiviija (siinkohal siis Eesti riik ehk kulude poolest Eesti maksumaksja) jaoks ettevõtmine, mis kulutab aega ja raha, tekitab õppijas ja ka õpetajas stressi, kui edu ei tule nii kiiresti, kui on loodetud, ning võib ebaõnnestumise korral jätta tõsised haavad enesehinnangule. Jättes praegu kõrvale arutelu võõramaalast eesti keelt õppima utsitavate motivaatorite (või nende puudumise) üle, keskendume sellele, milliseid eesmärke peaks riik seadma eesti keele õpetamisele uussisserändajatele.

Kas uussisserändajad, kellest suur osa tõenäoliselt ei jää Eestisse pikaks ajaks, on üldse oluline sihtrühm, kelle tuleks eesti keelt õpetada ja selle peale maksumaksja raha kulutada? Äkki oleks odavam printida inglisekeelseid voldikuid hädapärase infoga?

Erinevalt venekeelsest elanikkonnast on uussisserändajate puhul on tegemist keeleliselt väga mitmekesise rühmaga. Pea kõikidelt kontinentidelt tulijate hulgas on ühelt poolt Eestisse tööle tulnud tippspetsialistid, teadlased ja tudengid, ning teiselt poolt perekonnaliikmed ja vähesel määral ka pagulased. Poliitikauuringute keskus Praxis ja Balti uuringute instituut viisid 2013. aasta kevadel läbi lõimumisteemalised arutelud, kus selgus, et eesti keele oskuse küsimus on uussisserändajate jaoks osa kultuurilisest kohanemisest ning nad nägid vajadust parandada eesti keele õppe kättesaadavust ja kvaliteeti.

Uussisserändajate (aga ka venekeelse elanikkonna) puhul on probleemid keeleõppe kallidus, inglise keele baasil korraldatavate kursuste väike valik ning nende vähestegi kursuste kõikuv kvaliteet. Nurinat kostus ka õppematerjalide üksluisuse kohta ning tõdeti, et keele õpetamise metoodika valik on sageli õpetaja enda välja mõeldud. Sealjuures rõhutati, et erinevate kursuste omavaheline sidumine võiks olla senisest palju järjepidevam.

Oluline tõdemus lõimumisaruteludest on see, et uussisserändajad ei ole praegu kuigi valmis ise oma eesti keele õppe eest tasuma. Kerkib küsimus, kas ja millises ulatuses peaks Eesti riik tasuma võõramaalaste eesti keele õppe kulud.

Eesti riik on oma põhiseaduslikuks eesmärgiks seadnud kõikumatus usus arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Lisaks kinnitab põhiseadus, et eesti riigikeel on eesti keel. Seega on üsna selgesõnaliselt kirjas, et eesti riigi ülesanne on õpetada ka seda keelt, milles see kultuur toimib. Kuid tänases üleilmastuvas maailmas kätkeb keele edasikandmine endas mitte ainult selle edasikandmist eestlaste kaudu, vaid selle kasutamist kõikide Eesti riigis elavate ja toimetavate inimeste hulgas.

Eestisse tööle ja elama saabuvad uussisserändajad on üks ja samaväärselt oluline osa neist inimestest, kes siin maal keelt kasutavad. Kui nõukogude perioodil puudus võõrvõimul huvi ja tahtmine sisserännanutele eesti keelt õpetada ja eesti keele oskust nõuda, siis ei tohiks Eesti riik ometigi seda viga korrata. Seega on eesti keele õpetamine nii-öelda riigi kulul tegevus, mis kannab meie riigi kõige olulisemat eesmärki.

Veel ühe huvitava teemana kerkis aruteludel üles tõdemus, et Eestis on raske eesti keelt praktiseerida. Ehk teisisõnu on eestlased üsna nigelad välismaalaste keeleõppe toetajad, minnes ise esimesel võimalusel üle võõrkeelele. On väga tervitatav, et sellele vajadusele on uues lõimumiskavas senisest rohkem tähelepanu pööratud. Kuidas eesti keele kasutamist konkreetselt toetama hakatakse, ei ole praegu veel siiski selge.

Oluline on aga meeles pidada, et keele kasutamine pole oluline ainult õppimiseks ja erinevate kõneviisidega harjumiseks, vaid läbi ühise keele on võimalik üksteisele lähemale jõuda ja osaleda ühises ühiskondlikus protsessis. Eriti on see oluline uussisserändajate puhul, kuna märke sellest, et nende jaoks on eestlastest sõpruskonna loomine keeruline. Eestlased tahavad omakeskis ikka eesti keeles suhelda ja selleks, et omaks inimeseks saada, tuleb suuta eestikeelsetes vestlustes osaleda.

Keeleoskuse puudumisest tekkiv tõrjutus viib lõpuks (sarnaselt venekeelsetele inimestele) isolatsioonini. See on lõimumisaruteludest tulnud väga oluline signaal, millele tuleks senisest enam tähelepanu pöörata. Kui aastaid on lõimimise põhifookus olnud peamiselt venekeelsele elanikkonnale eesti keele õppe võimaluste loomisel, siis nüüd tuleks lisaks tähelepanu pöörata ka uutele tulijatele.

Seega – selles, kas õpetada või mitte õpetada eesti keelt, ei olegi (loodetavasti) küsimus. Küsimus on selles, kuidas õpetada ja kui palju on eestlased ise nii rahaliselt maksumaksjatena kui ka õpetajatena tänaval nõus panustama.

Lõimumisarutelusid vedasid poliitiliselt sõltumatud organisatsioonid poliitikauuringute keskus Praxis ja Balti uuringute instituut. Projekti toetas Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, kultuuriministeerium ning integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus Meie Inimesed. Kristina Kallas on Balti uuringute instituudi juhatuse liige, Kristjan Kaldur aga selle analüütik.

Allikas: Kristina Kallas ja Kristjan Kaldur: ka uussisserändajad vajavad eesti keele õpet, ERR