Haridusminister Tõnis Lukas nentis, et kõik gümnaasiumilõpetajad ei peagi otsustama kõrghariduse kasuks, kuna hea alternatiivina on olemas ka kutseõpe.

Poliituuringute keskuse Praxis poolt koostatud analüüs tõdeb, et kõrghariduse saamist mõjutab endiselt väga palju noore sotsiaalmajanduslik taust. Mida peaks sellisest tulemusest arvama?

See tulemus iseenesest kirjeldab olukorda päris hästi. See on täpselt see, mida on tahetud välja selgitada ja see ka statistikast välja tuleb. Iseasi, kas see on kogu tõde.

Eestis on ka gümnaasiumijärgne kutseõpe oma lühikeste kursustega kohati võrreldav mitmete riikide kõrgharidusliku õppega. See tähendab, et need ühe või kahe aasta pikkusi kursusi võib pidada edasiõppimiseks väga heaks lahenduseks. Edasiõppe võimalused on meil avaramad kui ainult kõrgharidus.

-Kas seega võib öelda, et see on teatavas mõttes paratamatus, et vaesematest peredest pärit noored ei saagi päris kõrgharidust püüdma minna?

Ei see pole paratamatus. On veel üks aspekt. Asi pole ainult vaesuses, vaid ka perekondlikus traditsioonis. Seos sellega, millisest perekonnast tullakse, on statistiliset tõestatud ning see püsib läbi põlvkondade. Ma ei anna hinnangut, vaid tõlgendan lihtsalt erinevaid statistilisi üldmustreid.

-Kas Eesti maksupakett veaks välja üliõpilaste vajaduspõhise toetustesüsteemi?

Praegune toetustesüsteem ehitati üles teisest otsast. See pole mitte vajaduste-, vaid saavutustepõhine süsteem. Nüüd on seda juba väga raske seda muuta, eriti väheneva raha tingimustes. Meil on olemas eelnõu põhimõtted ning kui rahaline seisukord läheb paremaks läheme nendega uuesti valitsusse, selleks, et ehitada üles just vajaduspõhine õppetoetuste süsteem.

Maksudest laekub Eestis väga palju raha ja kindlasti mahuks vajalik õppetoetuste süsteem selle sisse ära ka siis kui oleks vaja kaks korda rohkem raha kui praegu selleks ette nähtud on. Kõik oleneb sellest, kuidas ja missuguseid otsuseid tehakse ja kuidas raha jaotatakse.

-Eliitkooli gümnasistidel, kes pärinevad üldjuhul sotsiaalmajanduslikus mõttes paremini kindlustatud peredest, on suurem tõenäosus jõuda ülikooli. Kas siinkohal on näha mingisugust ühiskonnaklasside taastootmise mehhanismi?

Jah ja ei. Meil on elitaarsuse käsitlus haridussüsteemi puhul natukene nihkes. Nimelt peetakse elitaarseteks koole, kuhu tehakse sisseastumiskatseid esimesse klassi. Tegelikult hinnatakse aga nende gümnaasiumijärgset väljundit. Siin ei ole vahet, kas tegemist on täistsüklikooli või puhta gümnaasiumiga. Hugo Treffneri ja Nõo gümnaasium on elitaarse väljundiga, kui nii võib öelda, hoolimata sellest, et neil pole põhikooli liidest.

Kui me räägime sellest, et tasuta kõrgharidusele pääsevad lihtsamini ligi linnade noored ning need, kellel on parem võimalus täistsüklikooli sattuda, siis see on õige.

Näen siin tulevikus murettekitavat tendentsi, kus väikeste gümnaasiumide lõpetajate hulgas on suhteliselt vähe neid, kes ülikooli tasuta kohtadele saavad. Inimesed on kahekordselt halvemas seisus. Esiteks nad on regionaalselt-sotsiaalselt natuke kõrvalisemad linnalikust peavoolust ning teiseks peavad nad maksma oma õpingute eest või jääma kõrghariduseta.

Kui gümnaasiumi astmed mitmel pool õpilaste vähesuse tõttu ära kaovad, kuid linnadesse jääb täistsükli kool, siis võivad maakoolide õpilaste võimalused edasi õppida praegusega võrreldes veelgi väheneda.

-Kas gümnaasiumide eliit- ja tavakoolideks jagamine kõneleb haridustaseme tugevast kõikumisest või on see pigem haridusmaastiku normaalne nähe, et mõned koolid lihtsalt on kõrgema tasemega ning tõmbavad ligi helgemaid päid?

Gümnaasiumi osas on see täiesti loomulik. Gümnaasium on õppimise koht ja seal saab juba valida suundi ning spetsialiseeruda vastavalt huvidele. Selge on see, et gümnaasiumid peaksid olema võimalikud omanäolised ja nende hulgas on ka neid, millele saab osaks tähelepanu, kus on nii tugevad traditsioonid, et nad paistavad kui majakad teiste hulgast välja.

Sellist diferentseeritust ei tohiks aga üle kanda põhikoolidele. Põhikool peaks olema võrdselt kõigile ja tema väljund peaks olema suhteliselt ühtne.

Allikas: Kõrgharidus ei peagi olema iga gümnasisti eesmärk, Eesti Päevaleht