Mehega, kes andis Occupy Wall Streeti (OWS) kajastamisega silmad ette kõigile Eesti püstolreporteritele, vestles HILLE HINSBERG.

Miks OWS ja teised rahva osalemise vormid võimule nii tüütud tunduvad? Poliitikud küsivad, miks peab otsuseni jõudmiseks välja kannatama pikaleveniva jututoa.

Sellele küsimusele vastamiseks peame minema tagasi põhimõistete juurde ja küsima, mis on üldse riik, mis on demokraatia, mis on poliitika. Igal juhul peame arvestama, et demokraatia ei ole midagi enesestmõistetavat – see ei ole miski, mis tekiks ise, ning selle jaoks ei piisa pelgalt diktaatorite kukutamisest.

Ehk ongi aeg-ajalt kasulik mõelda, mida tä­ hendab “rahva võim”, kuidas see tekib ja kuidas me seda võimu jagame. Ning küsida, miks on vaja laia ühiskondlikku debatti, kui poliitikud usuvad, et demokraatia on nende elukutse, millesse teised ei peaks sekkuma. Kui vaadata seda tööd ainult efektiivsuse seisukohast, siis miks meil üldse on vaja demokraatiaga jännata – miks on vaja 101 inimest riigikokku istuma panna jututubasid pidama? Efektiivsuse mõttes on monarhia kindlasti palju tõhusam. Otsustamiseks veel tõhusam on sõjavägi – eriarvamusi seal ei saagi esineda.

Kaasav demokraatia ei ole tingimata ebaefektiivne. Kuigi, tuleb tõdeda, et arutlevad koosolekud kipuvad teinekord sellise mulje jätma. Küsimus võib olla meetodis. Ehk on siin hoopis oluline, kuidas täpselt toimub ideede väljaselgitamine ja nende seast valikute tegemine ehk parimal viisil lahendusteni jõudmine. See on ka poliitikutele mõtlemise ja arutamise koht, kuidas suhtuda rahva võimu. Kuidas suhtuda tärkavatesse poliitilistesse liikumistesse ning kodanikuühiskonda laiemalt?

Vahel tundub, et poliitikutel – vähemasti osal neist – pole usku, et inimesed saavad ise oma elu üle otsustamisega hakkama. Mida võiks öelda avaliku võimu esindajatele, kes on iroonilised kõigi kogunemiste suhtes, kus rahvas tahab midagi arutada? Mulle tundub, et liikumist “Teeme ära!” ei näe poliitikud enam poliitilisena – las koristavad pealegi. Kui aga tekib midagi “Minu Eesti” sarnast, siis muutub suhtumine tõrjuvaks.

Ka mina ei uskunud sellesse esialgsesse eesmärki, mis “Minu Eesti” puhul välja öeldi – saada miljon ideed. Ma lihtsalt ei näe, kuidas ideede puhul peaks kvantiteedist automaatselt kvaliteet saama. Aga “Minu Eesti” kandev idee muutus protsessi käigus ja lõpuks kujunes sellest jällegi üks vajalik ettevõtmine, mis küll vahest kokkuvõttes siiski ei õnnestunud päris nii hästi, kui oleks võinud. Kuid kahtlemata oli see ikkagi poliitiline ettevõtmine – mida kinnitab hästi just seesama valuline reaktsioon, millele eespool viitasid.

Siin on aga ehk huvitav vaadata, mil moel oli poliitiline näiteks ka “Teeme ära!” aktsioon. Klassikaline nii-öelda aktiivse kodaniku roll oleks nõuda riigilt, et ta mingi asja korda teeks. Näiteks prügistamise probleemi lahendamiseks on meil olemas Keskkonnaministeerium ja RMK – eks lähme teeme nende akna all piketi, et tehtagu asjad meie, maksumaksja raha eest korda!

“Teeme ära!” valis selle asemel hoopis inimeste positiivse kaasamise ning kokkuvõttes julgen arvata, et tulemus oli parem.

OWS-iga on sama lugu. Algul võibki tunduda, et see pole mingi korralik liikumine – juhti ja nõudmisi ei ole, protseduurireeglid võivad nalja teha. Probleem võib olla selles, et oleme harjunud teatud laadi suhteid ja hierarhiaid nii loomulikuks pidama, et ei suuda poliitikat nendeta ettegi kujutada. OWS püüab aga näidata, et teistmoodi poliitika on võimalik, et inimesed suudavad organiseeruda ka nii, et see ei too automaatselt kaasa võimuvertikaale ning ametlikke hierarhiaid. OWS pakub välja radikaalse idee ühiskonnast, kus inimestel on võimalus oma elu ise korraldada.

Katsetamine kuulub selle protsessi juurde – keegi ei tea ju täpselt, kuidas see asi käib, tuleb eksperimenteerida. Meil Eestis on see kogemus muide endil ajaloost olemas – 20 aastat tagasi käis aktiivne proovimine, kuidas demokraatiat teha. Meil on olemas rohujuure tasandi demokraatia traditsioon, mida meie tänased poliitikud romantiseerivad. Ka Balti kett ja fosforiidisõjad olid rahva tahte, kodanikualgatuse ilming. Neid ju ei naeruvääristata ega seata kahtluse alla nende mõttekust. Samuti tulid inimesed tänavale – ja siis oli see okei. Huvitav, mis hetkel tekkis muutus, et enam ei ole?

Nüüd oleme ise ühiskonnana küpsemad ja osa meetodeid on järele proovitud. Kas seniste rahumeelsete eksperimentide järel peaks rohujuure tasandil keerama vinti peale ning oodata on pikette, streike, ametiühingute jõulisi etteastumisi? Kas tuleks korraldada veel mõni “Ühtne Eesti”?

Arvatavasti neid viise kasutatakse järjest rohkem – seni pole ju eriti olnudki –, sest mingid muutused ja nähtused ühiskonnas tingivad teravama reaktsiooni. Teisalt arvan, et sellised vormid pole iseenesest tingimata vajalikud. Igasugusel otsuste tegemisel ja lahenduste otsimisel on hea olla viisakas ja avatud. Pole mingit vajadust otsida põhjust kellegagi vastanduda.

Pigem on rõõm näha, kuidas Uue Maailma tegevus areneb või “Teeme ära!” üle maailma levib. Need on märgid, mille tekkimist peab püüdma aidata.

Kuidas võita konsensuslikule meetodile sõpru poliitikute hulgast? On see üldse vajalik? Nad peavad sellist tegevust anarhismiks või koguni sotsialismiks.

Ja õigusega peavad, konsensusmeetodi juured juhtumisi ongi väga sügavalt seotud erinevate anarhistlike liikumistega. Aga meetod ise on lihtsalt üks võimalus paljude seast ning sellel on nii omad tugevused kui ka puudused. Vähemalt minu silmis on konsensusprotsessi peamiseks tugevuseks see, et ta võimaldab inimesi sisuliselt kaasata – aga see on asi, mis praegustele erakondadele suuremat korda ei paista minevat. Pigem kiputakse siin just väga kergelt populismitonti nägema ning inimeste arvamuste asemel tahetakse lihtsalt nende hääli.

Üldisemalt aga tundub mulle, et kodanikuühiskond võiks vahest olla rohkem eneseteadlik ja -kindel, ja mitte näha end Tuhkatriinuna, kes kogemata Riigikogu ballile on sattunud. Vabakond on autonoomne poliitilise võimu tasand ja selliselt “suurest” parteipoliitikast sõltumatu. Kui üldse, siis võiks see autoriteedisuhe teistpidine olla – kodanikuühiskond ja selle liikumised võiksid olla autoriteediks poliitikutele, mitte vastupidi.

Mind huvitab, kust tuleb see, et hulk pealtnäha intelligentseid inimesi ei suuda mõelda võimust, mis on väljaspool parteipoliitikat.

Poliitiline võim võib avalduda väga erinevates vormides. Erinevalt erakondlikust poliitikast töötab vabakond horisontaalselt ja ühetasandiliselt, mitte vertikaalselt ja hierarhiliselt. See tähendab hoopis teist laadi suhet, sellist, kus inimesed tajuvad, et neil endil on olemas võimalused oma elu muuta ja paremaks teha – et neil endil on võim seda teha. Vahest just seepärast näevad paljud poliitikud kodanikualgatust ohuna. Nad tunnevad, et valimiste kaudu on neil rahvalt mandaat inimeste elu korraldamiseks, mis on ühtlasi nende võimu legitiimsuse aluseks. Rahvaliikumised ja mõttekojad asetavad selle aga justkui kahtluse alla. Kodanike organiseerumine äratab hirmu just seetõttu, et võtab ära osa “päris” võimu legitiimsusest. Tegelikult töötavad inimese heaks mõlemad, või vähemalt võiksid seda teha – üks võim katab mingeid vajadusi, teine teisi.

Hea küll, räägimegi siis sellest, miks sa Pühajärvel kohalikus poliitikas osaled?

Arutelu Pühajärve põhikooli sulgemise ja selle vältimise üle on hea näide praeguse erakonnapõhise poliitika probleemidest ning ühtlasi kodanikuühiskonna võimalustest. Esiteks pean ma siin vist täpsustama, et ma ei osale sealses poliitikas, vaid käisin Pühajärve kogukonda konkreetses asjas natuke aitamas. See võitlus, mida nad oma kooli eest peavad, on lõpuks siiski vaid nende endi oma – kuigi ma kahtlemata elan sellele ise kaasa ja arvan, et sellel võiks potentsiaalselt olla ka palju laiem tähtsus. Püüdsin Pühajärvel sealsele kogukonnale välja pakkuda mõned ideed ja nipid, kuidas nad saaksid isekeskis oma arutlus- ja otsustusprotsessi edendada. Loodetavalt on sellest abi.

Mulle tõesti avaldas sügavat muljet, kuidas Pühajärve inimesed on asja ette võtnud. Nad on vastamisi vallavalitsusega, kes leiab, et kuivõrd nad valimistel võimu said, ei ole neil kuni järgmiste valimisteni inimeste arvamust kuulda tarvis.

Mulle on see veider, et kohalik võim niimoodi tahab töötada – võiks ju arvata, et võimudistants on väiksem, kõik tunnevad kõiki ja on üksteisega seotud. Kohapeal tehtavad otsused puudutavad iga inimest otseselt ja praktiliselt. Kui terve riigi puhul võib mõnikord tõesti olla väga keeruline kõiki asjasse puutuvaid arvamusi ära kuulata – rääkimata nende arvesse võtmisest –, siis kohaliku võimu puhul võiks see minu arvates olla elementaarne tingimus. Aga ilmselgelt ei ole – ja ma loodan, et Pühajärve võiks siin olla pretsedent, mis saaks eeskujuks laiemalt üle kogu Eesti.

Pühajärve näitel tundub, et konsensuslik meetod sobib siis, kui piisaval hulgal inimestel on tungiv vajadus lahendus leida.

Ilmtingimata ei pea katus põlema, et inimesed tahaksid kokku tulla ja asja arutada. Võib arutada ka neid asju, millega pole veel häda käes. Kui rääkida kaasamisest ja konsensusmeetodist, siis seda saab rakendada ka töökohal ja kodanikuühenduses, kus samuti on vajalik otsustada ühiseid asju.

Kas inimeste vahel peab olema juba eeldusena respekt või tekib see meetodi tõttu?

Kaasava meetodi eelduseks on see, et inimesed on nõus loobuma oma eelnevast võimupositsioonist. Kui kõik teavad, et lõpuks ikkagi mõni Ansip otsustab, siis puudub usk nii protsessi kui tulemusse, et ma saaksin seda mõjutada.

Ka Pühajärvel püüdsin kangutada väljakujunenud hierarhiaid. Kõigi inimeste seisukohad väärivad ärakuulamist. Jah, mõned argumendid on kindlasti paremini esitatud kui teised, kuid igal inimesel peaks olema hoiak, et ma olen nõus arutama, ja olen nõus teistega arvestama. Siis osalevad ka need, kes seni on vaikselt kõrval olnud.

Kui oluline on see, et osalemise meetod peaks olema lõbus ja mõnus? Kas OWS-i rituaalid toovad kaasa hea õhkkonna?

Inimesed tahavad olla kaasa tõmmatud ja ühisest tegevusest vaimustatud. Ka Riigikogu tegevus võiks olla rohkem fun, kui ta seda praegu on. Ilmselge, et kodanikuühendustes nähakse rohkem vaeva, et oleks vahva. Ei olda kinni selles, kuidas asju peab tegema. Entusiasm on nakkav, ka New Yorki Zucotti pargis, kus toimus kõige suurem OWS-i kogunemine, oli hea kogeda rõõmu ja pühendumist, millega inimesed väga tõsist asja ajavad.

Mis nüüd siis saab? Kas meie vabaühendused ja aktiivsed kodanikud peaks telkidega Raekoja platsi kogunema?

OWS-i puhtal kujul ülevõtmine pole kindlasti vajalik. Mingit meetodit lihtsalt asja enda pärast kopeerida pole üldse mõ­ tet. Algatus ei pea olema olemasolevale võimule vastandumiseks, vaid oluline on see, mida inimesed omavahel arutavad – nad mõtlevad oma asjade parema ajamise peale.

Vale on jätta inimestele muljet, et tema poliitilised valikud on piiratud nelja erakonnaga, kes on parlamenti saanud. See pole nii – sa saad osaleda poliitikas ka sel moel, et ei ole valinud mitte ühtegi neist. Nii Eestis kui laiemalt Euroopas saab vabakonnal olema lai tööpõld. On selge, et heaoluriik oma senisel kujul taandub, ükski võim ei saa enam hoolt kanda kõige selle eest, mida ta seni on teinud.

Vajadus tingib selle, et inimesed hakkavad asju rohkem koos tegema, üksteise heaks ja jaoks. See ongi võimalus kodanikuühiskonnal võtta endale kandev roll ning teha teistsuguseid asju.