Radar vestles poliitikauuringute Praxis analüütikuga Jane Matt vabatahtlikust tegevusest ning uuris, milline seos on vabatahtlikul tegevusel inimeste turvatundega.

Kui me räägime vabatahtlikust tegevusest, siis millest me tegelikult räägime?
Tavaliselt mõistame vabatahtliku tegevuse all oma aja ja energia panustamist mingi tegevuse või ettevõtmise heaks. Heategevusest rääkides tuleb olla täpne, mida selle all silmas peetakse. Tihtipeale aetakse vabatahtliku tegevusega segamini asjade ja raha annetamine, doonorlus või ka näiteks lähedaste või omaste hooldus.

Mille jaoks on inimesed valmis oma aega ja energiat andma?
Väga erinevate asjade ja tegevuste heaks. Praxise viimase vabatahtlikku tegevust käsitleva uuringu järgi on Eestis viimaseil aastail kõige levinumad keskkonna, loodushoiu ja säästliku eluviisi propageerimisega seotud ettevõtmised. Suur roll on olnud sellistel algatustel nagu „Teeme ära“, mis on suutnud hästi suuri masse oma infovälja haarata ning tegevustesse kaasata. Korraldajad on hästi läbi mõelnud, kuidas panna inimesi mõtlema, et nemad suudavad selle aktsiooniga maailma muuta. Samamoodi on populaarsed kogukondlikud tegevused, nagu oma külaelu ja seltsielu edendamine. Nende valdkondade kõrval tegeldakse veel noorte ja lastega, hariduse, kultuuri ning spordi teemadega. Ka korrakaitse, sisejulgeolek ja päästetegevus on täiesti pildil. Populaarsemad vabatahtliku tegevusega seotud valdkonnad on teistes ELi riikides mõnevõrra erinevad. Vabatahtlikku tegevust Euroopa Liidus käsitleva uuringu kohaselt on levinuimad valdkonnad administreerivad ja assisteerivad ülesanded, inimeste abistamine, vabatahtliku tegevuse ettevalmistamine ja elluviimine.

Mida on selleks vaja, et kaasata inimesi vabatahtlikku tegevusse? Paljudel juhtudel annetavad inimesed raha või jagavad sotsiaalmeedias abipalveid. Hoiak justkui on, aga mida teha selleks, et inimene päriselt oleks valmis oma aega ja energiat kulutama?
Vaja on väga head strateegiat, hästi sõnastatud eesmärki ning seda toetavat tegevusplaani ja liitlasi. Kommunikatsiooni poole pealt on oluline leida õiged kõneisikud ning partnerorganisatsioonid, kes sama teemat ühiskonnas toetavad. Ühekordne kampaania ei anna enamasti püsivaid tulemusi. Ka vabatahtliku tööga seotud ühiskonnaprobleemile suunatud tegevus peab olema ühenduses väärtustega, millega tehakse pidevalt tööd. Vabaühendusel, kes kaasab oma tegevusse vabatahtlikke, peab olema väga selge arusaam, kuidas oma tegevust pikemas perspektiivis rahastada. See on aspekt, mis Eesti vabaühendustel ei ole sageli nii hästi läbi mõeldud.

Kes on need inimesed, kes teevad vabatahtlikku tööd ja keda võiks senisest enam kaasata? Eestis on vabatahtliku tegevusega hõlmatud umbes 30% ühiskonnast ja sellega oleme võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega keskmiste seas. Kõige tüüpilisem vabatahtlik on Eestis pigem naine, pigem eestlane, pigem 35–50aastane, pigem keskmise või veidi kõrgema sissetulekuga ja spetsialist, ametnik või juhtival kohal töötav inimene. Nii vabaühendused kui ka riik võiksid senisest enam haarata vabatahtlikku tegevusse ühiskonna liikmeid, kes seni on olnud passiivsemad, näiteks vanemaealised. Eestis on vanemaealiste vabatahtlik tegevus võrreldes muu Euroopaga alakasutatud ning näitajate poolest jääme ELi viimaste hulka. Eakatel on samas aega, elukogemust ja oskusi ning neid saaks kaasata senisest palju teadlikumalt. Kokkuvõttes toob see topeltkasu ka riigile. Mitu uuringut kinnitab, et eakad, kes jäävad peale pensioniiga aktiivseks, on iseseisvamad ja õnnelikumad ning tulevad paremini toime, seetõttu säästame ka sotsiaalkuludelt. Mitu Euroopa riiki ja Euroopa Komisjon on seetõttu asunud nn hõbemajandust strateegiliselt arendama, mõistes, et see on üks viis, mis aitab vananeva ühiskonnaga riigil paremini toime tulla.

Mida saab riik teha, et inimesed tahaksid rohkem vabatahtlikus tegevus osaleda?
Üks tahk on kindlasti vabatahtliku tegevuse väärtustamine ja tunnustamine. Vabatahtlik tegevus on ikkagi töö, mis nõuab aega, pühendumist, energiat ja tihti ka isiklikku raha. Ühe korra võib saada inimesed üritusele, kuid kui soovida neid pikemaajaliselt oma tegevusse kaasata, eeldab see terve süsteemi kujundamist ning läbimõtlemist, et vabatahtlikud püsiksid motiveeritud ja ei põleks läbi, nagu mõnel juhul on juhtunud. Üks hästi lihtne motivatsioonivahend on siiras avalik tänu, mis läheb inimesele alati korda.

Kui me räägime politseiorganisatsiooni vabatahtlikest, abipolitseinikest ja vabatahtlikust merepäästest, kas nende osalemine politseitöös mõjutab inimeste turvatunnet? Kas tavakodanik tajub nende osalust?
Inimeste turvatunnet ühiskonnas mõjutab suuresti nende isikliku turvavõrgu olemasolu, näiteks kui kindel on nende töökoht pensionivaadeteni välja ning kui tugevad on perekondlikud suhted. Turvatunde suurendamisele aitab kaasa, kui inimesed teavad, kuidas erinevate probleemide puhul käituda, mida teha ja kelle poole pöörduda. Erinevates kogukondades on kodanikuaktiivsus erinev. Kohtades, kus vabaühendused on teinud head tööd, teatakse üldjuhul, kelle poole pöörduda juhul, kui midagi juhtub. Kui aga vabaühenduste töö ei ole nii silmapaistev, siis arvatakse enam, et politseitöö ja turvalisus on riigi ülesanded.

Mis asjus on see õigustatud, et riik annab oma ülesandeid ära? Kus on n-ö piir vabatahtlikul tööl ehk kus ja millal peaksid teised institutsioonid juurde tulema?
See on kokkuleppe koht. Riik ei saa end lõpuni taandada. Kõige halvem praktika, mida ikkagi veel kohtab, on, kui öeldakse, et see jupp on sinu vastutada ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Avalikku huvi ja avalikku korda käsitlevate teemade puhul jääb riigi vastutus ja riigi nägu alati sinna kõrvale. Head lahendused ei sünni ühe organisatsiooni eestvedamisel ega tegemisel. Head lahendused ei sünni tihti ka ühe sektori sees. Toimivad lahendused ja viimasel ajal palju räägitud sotsiaalne innovatsioon saavad sündida koostöös, kuhu panustavad erinevate teadmiste, oskuste ja kogemustega osalised. Riik võiks teadlikumalt tajuda oma rolli muutumist, et tema roll seisneb üha rohkem õigete osaliste – olgu need üksikeksperdid, vabaühendused, võrgustike esindajad või äriettevõtted – kokkutoomises ning võimestamises.

Mida saavad inimesed oma kodukoha turvalisuse nimel ära teha?
Ennekõike tuleb leida endas valmisolek midagi teha. Osalusvõimalusi on rohkesti. Üks vähem teadvustatud valdkondi Eestis on oma professionaalsete teadmiste panustamine, kus inimene pakub oma aega ja teadmisi mingi organisatsiooni heaks, näiteks aitab plaanida kommunikatsiooni, sõnastada strateegiat vms. Kodukoha turvalisus algab enamasti tugevatest sotsiaalsetest suhetest. Näiteks on tore ja huvitav ettevõtmine seltsidaamide tegevus, kus eakamad vabatahtlikud käivad teiste üksikute vanemaealiste juures seltsiks ning räägivad nendega. See on üks osa sotsiaalsest turvalisusest, et inimesel säilivad ka üksikuna vanas eas kontaktid ühiskonnaga. Riik ja kohalik omavalitsus võiksid mõelda, kuidas niisuguseid initsiatiive rohkem toetada, soodustada ning arendada.

Kuidas suurendada inimeste vastutustunnet oma tegude ja elu ees?
Väärtushinnangud ja normid muutuvad ühiskonnas võrdlemisi aeglaselt. Palju hakkab pihta sellest, kuidas meid on kasvatatud, sh milline on meie koolisüsteem ja milline on meie peremudel. Kui vaatame tänast kooli, siis on juba häid näiteid ja projekte, kuid valdavalt on levinud õppevorm, kus individuaalsusel ja õpilase aktiivsusel eriti suurt rolli ei ole. Nii ei teki ka osalemise kogemust seal, kus see võiks juba varakult tekkida. Harjumus kaasa rääkida küsimustes, mis mind ja minu tegevust puudutavad, võiks tekkida teatud määral juba lasteaias. Samuti on kohalik omavalistus koht, kus inimesel tekib vahetu kogemus ja arusaam, mida ja kuidas tema saab mõjutada. Aktiivsete inimeste ring on kohalikul tasandil sageli väga piiratud. Et aktiivsus ei jääks pelgalt selle väikese kildkonna kätte, tuleks mõelda, kuidas kõnetada ja motiveerida neid inimesi, kes on praegu vähem aktiivsed. Selleks on olemas terve hulk järeleproovitud, toimivaid osalusdemokraatia tööriistu.

Mis aitaks politseid kogukonnale lähemale viia?
Politsei usaldus on väga kõrge ning sellega tuleb edasi tegelda, et see nii jääks. Tuleb mõelda, kuidas inimesi kõnetada ja kes oleks piisavalt autoriteetne seda tegema. Samuti on mõistlik läbi mõelda erinevate teemade haakuvus. Näiteks kaasnevad kriminaalse käitumise või avaliku korra rikkumisega väga paljud haruteemad: alkoholi tarbimine, peresuhted, sotsiaalne turvalisus jne. Kuidas läheneda nendele teemadele tervikult? Pole mingit kasu kinnitada ühte sõnumit, näiteks ära löö aknaid katki. Tegelda tuleb kogu teemade ringiga ja siin on vaja partnereid. Üksinda ei tee midagi ära.

Allikas: Kogukonna turvalisus algab tugevatest sotsiaalsetest suhetest, Radar