Uut algust ja loovat lähenemist vajaks kangesti kogu Euroopa Liidu elukorraldus. Ning ehkki peaminister Ansip sel nädalal taaskord kuulutas, et just Eesti on võrreldes teiste Euroopa riikidega see unelmate elupaik, kus asjad kõige paremas korras, ei oleks uus ja loovam lähenemine riigiasjade ajamisele ka meil ülearune, leiab sotsioloog Juhan Kivirähk.

Riigikogus käib praegu järgmise aasta riigieelarve menetlemine. Meie poliitilisse ellu see eriti suuri uuendusi tuua ei tõota – parlamendi rolliks jääb endiselt valitsuse poolt kokku pandud numbrite heakskiitmine, opositsiooni poolseid muudatusettepanekuid ei peeta mikski. Rääkimata siis erinevate huvigruppide ootustest ja soovitustest.

Meie tänases riigitunnetuses kipub vägisi kaduma minema arusaam, et riik on vaid tööriist ühiskonna liikmete käes, ühiskondlik kokkulepe teatud ülesannete täitmiseks ja ühiste eesmärkide saavutamiseks. On põhimõtteline erinevus, kas riigieelarvet koostatakse eesmärgiga ühiskonna poolt esile tõstetud vajadused paremini lahendada või seatakse esiplaanile riigieelarve kui asi iseeneses ning püütakse ühiskonna vajadused ja huvid hoopis selle alla koolutada. Muidugi on kasinus ja kokkuhoid ning kulude ja tulude tasakaal olulised asjad. Ent ainult raamatupidaja loogikast lähtudes riiki ka juhtida ei saa.

Poliitikauuringute keskus Praxis tuli sel nädalal avalikkuse ette tõhusa analüüsiga riigi sotsiaalpoliitika kestlikkusest. Uuringu autorite sõnul on tegemist “tööriistakastiga” millest poliitikutel peaks olema võimalik sobivaid lahendusi valida ja nende üle avalikult diskuteerida.

On”s aga meie poliitikutest selle “kasti” kasutajaid? Lähima kolme aasta arengud on ju raiutud koalitsioonileppesse ning seal kirja pandud dogmadest ei näi olevat keegi valmis taganema.

Tõsi, sotsiaalminister Hanno Pevkur püüdis kolmapäevases “Foorumi” saates jätta muljet, et mitmed Praxise uuringus tehtud ettepanekud on valitsuse poolt juba realiseerimisele võetud. Kindlasti on rakendamist väärt valitsuse plaan muuta sotsiaaltoetused rohkem vajaduspõhisteks, ent süsteemseid hädasid pelgalt olemasoleva raha ümberjagamisega parandada ei ole võimalik. Sotsiaalkindlustussüsteemi on vaja ka täiendavat raha. Valitsuse kava seada sotsiaalmaksule lagi ning tulumaksu jätkuvalt alandada, töötavad aga selle eesmärgi vastu.

Neid, kes pakuvad lahendusi täiendava raha toomiseks sotsiaalkindlustusse, ei tohiks märgistada soovis “Kreekat teha”. Taoliste ettepanekute eesmärk ei ole üle jõu elamise juurutamine, vaid lihtsalt inimväärse elu tagamine. Kui me Kreeka ja muu eurotsooni abistamise puhul tõstame pidevalt esile solidaarsuse loosungi, siis miks kipume oma ühiskonna siseselt solidaarsust unarusse jätma?

Praxise analüüs osutab delikaatselt, et pelgalt raamatupidamislikust loogikast lähtuv kulude kokkuhoid võib pikemas perspektiivis osutuda raiskamiseks. Üks nende ettepanek puudutab näiteks ravikindlustatute ringi laiendamist.

On ju üldiselt teada, et ravikindlustuseta isikud jõuavad oma terviseprobleemidega arsti juurde suhteliselt hilja. Ja kui jõuavad, siis juba erakorralise meditsiini osakonda. Seal läheb nende ravimine märksa kallimaks, kui see oleks olnud õigeaegse meditsiinilise sekkumise korral. Lõppkokkuvõttes osutuvad kulud nii ?nantsilises kui ka sotsiaalses mõttes suuremaks, kui läheks maksma ravikindlustuse tagamine ka kindlustamata isikutele.

Ravikindlustuses on teisigi kitsaskohti. Ajakirjanduses on viimasel ajal ilmunud mitmeid hukkamõistvaid artikleid nende vanemate aadressil, kes oma haiged lapsed lasteaeda viivad. Kuid selle asemel, et süüdistada lapsevanemaid, otsekui peaksid nad rahateenimist lapse tervisest tähtsamaks, tuleks süüdistada olukorda, kus haiguslehe võtmine tähendab vanemale suurest osast kuusissetulekust ilmajäämist või halvemal juhul töökoha kaotust. Kas ei ole just kriisiaegsed kokkuhoiumeetmed töövõimetushüvitiste maksmisel viinud selleni, et inimesed eelistavad nii enda kui ka oma laste haigused “püstijalu” läbi põdeda. Ja pikemas perspektiivis läheb selline praktika kindlasti kallimaks kui paari päeva haigushüvitiselt kokku hoitavad summad.

Üks oluline ettepanek, mille uuringu autorid tegid, on üsna enesestmõistetavana tunduv, ent Eesti oludes nii harva ette tulev põhimõte, et poliitikamuudatustele peaks eelnema kõiki huvigruppe kaasav diskussioon. Vaid nii, mitte aga valitsuse poolt kõiketeadja positsioonilt paika pandud otsustega, saavad selguda ühiskonna tegelikud vajadused ja eelistused. Vaid nii saab Eesti elu ka tegelikkuses paremaks muutuda.

Allikas: Kivirähk: poliitikamuudatused vajavad kõigi huvigruppide diskussiooni, ERR